Südamelt ära: Tööd maakonna turundusstrateegiaga peaks alustama loovuslaborist

20. detsembril arutati ROL-i koosolekul ka Raplamaa uue kommunikatsiooni- ja turundusstrateegia koostamise plaani. Küsimuses, kuidas seda teha, konsensusele ei jõutud, aga otsus, et teemaga 2019. aastal tegeletakse, võeti vastu.
Mina ajakirjanikuna ei tohi neil koosolekutel sõna võtta, ent hõõgusin nagu raud Vigala seppade ääsil soovist seda teha. Mõni aeg tagasi flirtisin nimelt mõttega luua Raplamaale sündmuskorralduse ettevõte, mis hakkaks pakkuma kohaspetsiifilisi elamussündmusi. Mu vaimusilmas olid tõrvikute valguses muinasjutupiknikud muistses Varbolas, regilaulumatkad läbi Raplamaa rabade, Valtu veinide ja Minna marmelaadide degusteerimine Puraviku sepikojas jne. Toona jäi ettevõte tegemata, aga mõtlesin siis palavalt, kellele, miks ja kuidas Raplamaad turundada, nüüd pidin aga kõrvalt kuulama, kuidas teised mulle südamelähedasel teemal aru pidasid.
Esimesena jäi kõrva see, et strateegia koostamise protsessi kaasatavate huvigruppide loetelus ei nimetatud kultuuriinimesi. Ma arvan, et kultuuriinimeste kaasamine oleks vähemalt kahel põhjusel ääretult oluline. Esiteks on ka maakonnas suursündmusi korraldavate inimeste huvi, et maakonnal oleks hea maine ja nende sündmusi kaasav turundusplaan. (Kultuurifestival Särin, kirikumuusika festival, Kohila keraamikasümpoosion, Kapa Rock, Märjamaa folk, Vigala Hard Rock laager jne.)
Teiseks tunneb kõige paremini just kohalik “maasool” seda, mis eksponeerimisväärseid kihistusi meie Raplamaa endas peidab. Nimetamist väärivad meie rahvariideid ja kindamustreid uurinud Anne Ummalas, iga künka ja kivi kohta lugusid teadev kohapärimuse uurija Jüri Metssalu ja Raplamaa kroonik Tõnis Tõnisson. Mitte et ma arvaks, et meie turundus peaks põhinema ainult pärandil, aga ma arvan, et Raplamaa peaks eeskujuks võtma maailma vallutava bändi Trad.Attacki kontseptsiooni, mis liidab arhailiselt vana ja ultramoodsa ning saavutab sellega midagi erakordselt isikupärast.
Arutelust käis läbi ka Raplamaa tunnuslause “Kindel käeulatus. Raplamaa”. See lause jooksutab mul juhtme kokku, sest esmapilgul ei saa arugi, mida see tähendab. Keegi ei kasuta ju oma igapäevaelus sõna “käeulatus”. Aeg on see tunnuslause pensionile saata! Palju parem on see, mida Vaiko Eplik meie 12. detsembri lehes välja pakkus: “Raplamaa – Eesti kõige paremini hoitud saladus”. Kohe hakkab pilt jooksma reklaamklipist, mis algab droonikaadritega udusse mattunud rabast, siis näidatakse meile vaikse trummimüdina saatel muistset Varbolat ja Paka mäge, kus ringis seisavad (nagu vandenõud pidades) kümned ja kümned Raplamaalt pärit tuntud tegijad, kaamerapilt libiseb üle nende nägude ja lõpuks tuleb kiri “Raplamaa – Eesti kõige paremini hoitud saladus”.
Ja loomulikult tuleks neid Raplamaa talente turundus­strateegia loomisesse kaasata. Meil on tipptasemel operaatoreid, režissööre, näitlejaid, muusikuid, kirjanikke, kunstnikke, lavastajaid ja kindlasti ka reaalteaduste esindajaid, kelle ühise tööna võiks ideest ka toode vormuda. Minu arvates peaks vähemalt üks osa maakonna turundamiseks kõrvale pandud 10 000 eurost kuluma just sellise loovuslabori/laagri korraldamisele, kus need talendid kokku saavad ja grupitööna oma nägemuse, kontseptsioonid ja prototüübid maakonna turundusest valmis teevad.