Raplamaa kaasaegse kunsti keskus seab Rapla uurimise alla

Rahvasuus tuntud kui Rapla autobaasi maja (või Espaki maja) kolmandal korrusel tegutseb üheksandat aastat Raplamaa kaasaegse kunsti keskus. Kohtume keskuse ühe eestvedaja Kairi Orgusaarega, et rääkida sellest, kuidas läks neil eelmisel aastal ja mida toob keskusele uus aasta.

Hetkel on 2019. aastal plaanis 8 näitust ja sündmust, mille seast torkab eriliselt silma Rait Rosina näitus „Väikelinn kui identiteet”, mis hakkab uurima Raplas ja Rakveres asuvaid galeriisid ning nende ümber toimetavat väikelinna. Seega satume endalegi ootamatult uurimise alla – aga enne uurime ise.

Kuidas Raplamaa kaasaegse kunsti keskusel 2018. aastal läks?
Väga hästi läks, sest oli palju näituseid, isegi rohkem, kui me esialgu planeerisime, ja kõik läks hästi – ka need, mille pärast sai muretsetud. Näiteks see EV100 näitus, mis tuli väga ilus. Meil oli tõesti väga hea aasta.

Mis olid kõige meeldejäävamad momendid?
Tegelikult olid kõik näitused väga erinevad ja omamoodi meeldejäävad: 10 m pikkune maal „Hommikusära“, mis tuli Pariisist, Läänemerega suhtlev kangas, „Soovisein“ soovija käele laskuvate liblikatega, värvilisi ja mustvalgeid fotosid, maale Raplamaa inimestest (pärast seda hakkasin neid inimesi tänaval ära tundma), erinevatest materjalidest installatsioone, mitme meetri pikkusi pastellimaale ja litograafiaid vabadusest.

Kui tihti te siin näitusi vahetate?
Me planeerime tavaliselt aastasse kuus-seitse näitust ja lisaks on meil väiksemaid üritusi, kursusi ja workshoppe. Suvel ei ole Raplas väga mõtet näitusi teha, muu aeg on üsna tihe, enamasti vahetub näitus iga kuu.

Kas Raplamaa inimene on kaasaegse kunsti keskuse üles leidnud?
Kuidas keegi. Meil on oma fänniklubi, inimesed, kes alati käivad ja kes on väga põhjalikud ja tõesti armastavad kunsti. Aga on veel inimesi, kes alles avastavad, kes satuvad siia ja ütlevad, et oi, teil on siin selline asi! Meil hakkas nüüd jooksma üheksas aasta…

Sa eksponeerid siin professionaalseid kunstnikke. Kas nad tulevad hea meelega siia väikesesse linna või on ka seda hoiakut, et kõrgkultuuri koht on suurlinnas?
Mingeid näitusi on kindlasti raskem saada, abiks on selle asja juures galerii maine. Meie galerii suur õnn on see, et oleme saanud olla päris palju televisioonis ja meid üldiselt teatakse. Ja teiselt poolt, me oleme ju Riinuga (Pallon – toim) ise aktiivsed kunstnikud, kes teevad näitusi kogu Euroopas. Ka sealtkaudu teatakse meid – see on aastatepikkune koostöö ja kunstnike vaheline usaldus.

Mida uus aasta toob? Mida te vaatajale pakute?
Välisnäituse poole pealt toob ta seekord saksa kunsti. Tulemas on saksa kultuuripäevad „Saksa kevad 2019”. Kunstikeskusesse tuleb näitus „Me oleme kohal”, kus on esindatud kolm saksa kunstnikku, maalikunstnik Wolf­gang Tietze ja kaks installatsioonikunstnikku Daniela Melzig ja Kristin Meyer. Saksa kevade raames on meil veel võimalik vaadata kunstifilme. On päris tugevad kunstnikud välja otsitud – tulevad eluloofilmid Gerhard Richterist, Joseph Beuysist ja Paula Modersohn-Beckerist. Viimase puhul on tegemist naiskunstnikuga, kes tegutses ajal, mil see polnud veel nii tavaline ja naisel kunstnikuna läbilöömine polnud nii lihtne. See kõik saab olema väga huvitav.
Meil on iga aasta plaanis üks suurem ülevaatenäitus ja seekord on tulemas Eesti Keraamikute Liidu aastanäitus. Kohtusin hiljuti selle näituse kuraatoriga ja ta ütles, et nad tahavad tulla siia millegi üllatavaga, näeme seekord pigem installatsioone, skulptuure jm, mitte tarbevorme. Ma arvan, et see saab olema huvitav sissevaade sellesse, mis toimub praegu kaasaegses keraamikas.
Ka on meil tulemas Rait Rosina doktoritöö näitus, kes uurib oma doktoritöös väikelinnade identiteeti ja tal on plaanis ka hulk intervjuusid teha siinsete inimestega nii kunsti kui ka üldse kultuuri seisukohalt. Rapla ei ole ainus linn, mis uurimuses osaleb, saab olema põnev näha, kuidas me tervikus välja joonistume. Raidi enda väikelinna kogemus on see, et ta on vedanud mitu aastat Paldiskis kunstigaleriid.
Maikuus saab näha kunstikeskuse maalijate õlimaalinäitust pealkirjaga „Taju”.
Sel aastal näitame Riinuga ka oma loomingut. Märtsikuus tuleb minu maalide ja Erki Kannuse projektsioonide näitus. Selline ühine projekt, mis saab olema üsna teistmoodi kui tavaline maalinäitus, ja aasta lõppeb Riinu näitusega „Tume jõgi”. Riin otsustas ka teha ühe korraliku kunsti-, teatri- ja filmitöötubadega lastepäeva, mis toimub 1. juunil lastekaitsepäeval. Tal on kokkulepe Rao Heidmetsaga ja ühe väikse nukuteatriga, ja muidugi tulevad ka kunstitöötoad jms.
Kui me räägime kunsti loomisest ja tarbimisest laiemalt, siis mis tendentsid praegu on?
Seda on väga raske paari lausega kokku võtta. Tänapäevane kunstipilt on väga kirju, toimub tohutult palju erinevat, nii Eestis kui ka maailmas. Selles mõttes ongi olulised galeriid, kuraatorid jm, et nad aitavad inimestel selles kõiges orienteeruda, endale meelepärast üles leida. Ma arvan, et tänapäeva kunst areneb väga kiiresti ja on tohutult huvitav.

Kas kunst tuleb inimesele lähemale või liigub kaugemale ja muutub nišiasjaks?
Mulle tundub, et see aeg, kui ta nihkus kaugemale, on möödas. See tendents oli pigem neis riikides, mis olid kaua suletud. Kui kunsti loomulik areng oli kinni hoitud, siis mingil hetkel seoses vabanemisega tuli see kõik omal moel läbi mängida ja mingid asjad olid publikule, kes olid harjunud hästi kindlas reeglistikus toimima, ehmatavad. Eesti väiksusest tulenevalt ei tahtnud peavoolu mitu asja korraga ära mahtuda. Kui tuli video, oli maal äkki out jne. Nüüdseks on seegi tendents möödas, ma loodan.
Igas žanris on head ja keskpärast kunsti – žanr iseenesest ei määra seda. Uudisekünnist ületavad ju tihti agressiivsemad ja äärmuslikumad teosed. Üks põhjuseid, miks me hakkasime üheksa aastat tagasi seda galeriid tegema, oligi see, et meile tundus, et on palju väga heal tasemel kunsti, mis jääb tähelepanuta. Tahtsime näidata seda kunsti, mis meid kunstnikena puudutas.
Tänapäeval on ka publik julgemaks läinud ja rohkem kaasa hakanud mõtlema ja samas on kunstipildis erinevad tahud rohkem aktsepteeritud. Eks selles peegeldub ka natuke ühiskonna areng, kuidas ta suhtub kunsti ja kultuuri ja kui palju julgetakse ise mõelda.

Aastal 2017 me tegime korvpalli- ja pärimuskultuuri kalendri. Meil on neid kalendreid päris palju üle. Kas neist kalendritest võiks saada mingi kaasaegne kunstinähtus?
Nagu ma näen, on see jupike ajalugu. Kõik need inimesed, kes siin kalendris on, on Raplas tuntud. Nad on siin ja praegu, nad on üles võetud kellegi poolt ja keegi on lavastanud selle visuaali siin. Mingis mõttes ta juba on selline poolenisti kunstiobjekt, mis jätab oma märgi kuhugi.

Mis on Raplamaa kaasaegse kunsti keskuse uusaastasoov?
Et ikka läheks järjest paremini. See tähendab, et meil tekiks mingi püsiv tegutsemiskindlus. See soov oleks küll, et meil oleks mingi tulevikuperspektiiv, et me ei sõltuks iga aasta novembris esitatud projektist, kas me järgmine aasta oleme olemas. Selline kindlus kuluks ära.