Kustase vanemad ja vennad-õed
Isa Jüri Riedebach – (1836 – 1906); elas Jaanimardi talus Palamulla külas Kodilas
Ema Madli Kappet – (1841 – 1888)
Nende lapsed:
Jüri (1861 – 1942), jäi Jaanimardi peremeheks, abikaasa Ann Esnar (6 last)
Jaan (1863 – 1883), sai surma talvel heinaveol
Mart (1865 – 1938), abikaasa Mari Kõrgema, elasid Märjamaal Viina talus (11 last)
Ann (1871 – 1941), abikaasa Mart Kivinurk, elasid Härglas
Kustas (1875 – 1954), abikaasa Leena Villard, elasid Kaius Allika talus (2 tütart)
Leena (1881 – 1894), suri noorelt, kaksikvend suri sündimisel.
Alljärgneva Päeviku originaali on saanud Laine Randjärv Riho Tommingase ja Linda Pello vahendusel 2012. a märtsis. Vanaisa käsikirja teksti kirjutanud arvutisse Jüri Randjärv 25.03.2012. Tekst muutmata kujul.
Toimetus on lisanud vaid mõned hädapärased kohendused.
Kustas Riedebachi Vene kroonusse mineku lugu 1897. aasta sügisel
1897-mal aastal 18-mal Oktoobril oli aeg, kus mina pidin kroonu teenistuse peale mõtted juhtima. 19-mal Oktoobril wõtsin numbrid ja see oli 286. Siis sain õhtale, teisel hommikul läksin jälle tagasi, sest siis tuli paigale panemine. Kuna minul tuli aeg tohtrite ette astu ja minult küsiti kas midagi äda ehk aigust ei olla, mina antsin wastuseks, et olen terwe ja mõeduga olin kaa täis. Kuna üks tohter ütles jämeda häälega “Oled wastu wõetud”.
Minu nummer oli 87, siis pöörasin mina sealt teise tuppa, kus minu wend (Mart) mind ootas minu riietega. See küsib, noh kuidas läks, mina kostsin, olen soldat ja naersin; kuna ma riided selga sain, ei uskunud seda keegi, et mina pidin soldat olema, sest ma olin wäga rõemus pois.
Siis läksin kõrtsi ja hakkasin naljatama ja laulma; kuna kõik, kes mind nägid ütlesid, et nii rõemust neegruti ei ole nemad ilmaski näinud ja pakkusid minule kas wiina ehk õlut nii palju kui mina ei jõudnud wastu wõttagi.
Seal tuli wend ja ütles “nüüd lähme õhtale”. Ma olin juba kaunis purjus ja rõemsa meelega … Süda öö ajal ärkasin mina korra ja hakkasin waatlema, kus minu ase on ja mis peal mina pidin magama. Katsudes leitsin pudeli wiina oma pea alt ja weike ankur.
Selle sees oli õlut, mida meie kottu kaasa wõtsime, ja siis märkasin kaa pea, et ma oma wankris olin. Siis mõtlesin mina kas olen wastuwõetud wõi ei. Kuna wend sell silmapilgul kaa senna tuli ja küsib, kas terwis kaa kodu on wõi ehk pea on haige, ei ole wiga kostsin ma: “Aga wennas ütle, kas ma olen soldatiks wastu wõetud wõi ei?” See kostab “oled küll”; selle peale heitsin mina jälle rahulikult magama, nii kaua kui hommikuni. Hommiku üles tõustes pesin silmad puhtaks ja sõin kõhu täis, söömaalune oli mull ju pea all ja sellega sai kaa pead tubli määritud, et see walu ei tund.
Siis tuli aeg juba minna jälle komisjooni, sest täna tuli minna seda pühalikuwannet wõi tõutust wastu wõtma wõi lubama. Wandumas käisime Kaarli kirikus, peale seda anti meile ühed pilletid, kus peal oli ülesse märgitud wastu wõtmise number.
See oli 21-sel Oktoobril, siis hakkasime kodu sõitma. See oli üks teisipäewa õhta ja kesknädali hommikul kella wiie ajal olime Kurawa kõrtsi ees, kus mull palju tutawaid ja sugulasi oli ja kaa minu kõige wanem wend (Jüri) oli seal. Seisime natuke aega ja sõitsime jälle koju poole. Kuna lõuna ajaks sain jälle M.(ärjamaa) Kihelkonna ja M.(ärjamaa) Walla maa peale.
Koju jõudes oli minul üks pudeli täis wiina. Kuna mina tuppa astudes teretades ütlesin, et mina soldat olen ja wõtsin wiinapudeli taskust ja pakkusin soldati terwist, aga nemad ei uskund minu juttu ja hakkasid naerma. Kuna mina seda samma tegin teised ütlewad: “Kui sa soldat oleks olnud küll siis teine nägu ees oleks.”
Selle peale wõtsin mina oma numbri ja selle pilleti, mis peale wandumist linnas anti ja näitasin; siis uskusid seda ja jäid kurwaks. Kuna mina aga kurbtust…
See oli 22-sel Oktoobril kui mina kodu jõudsin, siis oli minul weel seitse päewa kodumaal elada ja siis pidin jälle minema seda päris teenistust peale hakkama. See oli üks kesknädal ja neljapäewal sõitsin mina oma sündimise paika (Jaanimardile) ja oma isa ja sugulasi waatama. Seal oli lugemine wõi palwetund, kus mina kaa käisin. Siis käisin weel tuttawate juures ja siis läksin oma wenna juure. Aga see oli juba peale kella üheteistkümne kui mina tuppa läksin, kus minuga teine pois kaa oli. See oli minu sugulane Palamulla külast, Terawa Mart. Aga minu wenna majas oli seekord kaks tüdrukud ja nemad magasid toas. Kuna aga sinna oli kaa tulnud neile öösesed kosilased. Kui mina tuppa astusin kartsid nemad ja tahtsid toast wälja minna, aga mina olin ukse peal ees ja küsin waljust: “Kes siin kobab?” ja tõmbasin tiku põlema.
No seda kisa kuulis Jüri ja tuli takka kambrist, kuna minul lambi tuli toas, aga teda kuuldes puhusin mina tule ära. Kui tema küsis, kes puhus tule ära, kostsin “Mina.”
“Pane põlema,” käskis tema.
“Ei ole tarwis,” kostsin mina.
“Kes siin kolab?” küsib tema.
“Mina kolan,” kostsin jälle.
Siis sai tema weel wihasemaks ja läks kambri tagasi ja tõi sealt tule ning wõttis nurgast ahju argi ja küsib: “Kes julges minu majas kolada?”
“Minul oli nii suur suur julgus,” andsin mina taale wastuseks, kusjuures tema mind ähvardas lüüa.
Kui aga mina ütlesin “Ära löö, sest sina juba minu eest teenida ei saa.”
Selle peale ütles ta wiha tujus: “Kolige wälja.”
“Praegu sell silmapilgul” kostsin mina ja läksin kambri ja jätsin isaga Jumalaga ja pöörasin ümber ja tulin uksest wälja.
Kui aga tüdrukud seda nägid, tulid nemad mulle järel mind saatma. Natuke maad küla tänawad edasi minnes ütlesin mina: “No kaugele teie ikka tulete. Minu tee enne ei seisata kui ma Merjamale saan”. Nemad seda kuuldes hakkasid kangesti nutma ja palusid mind üks natuke aega weel seisatada.
Mina aga kostsin “Kas teil on minust kahju? Ega mina ei ole teie wõtja ega kaa teie peigmees ei ole olnudgi ei mitte ühe sõnagagi. Teil on ju peigmehi siin külas küll” ja jätsin nendega Jumalaga. Kusjuures nemad nutma jäid aga minul mitte üht ainustgi silmaweepisarad ei olnud näha ega ei tunnud haletust mitte üks natukegi.
Peale seda käisin weel ühes peres ja nii ruttu kui wähe wõimalik oli, lahkusin mina oma sündimise paigast ja lapsepõlwe külast ja hakkasin jälle läbi heinamaade Kuusiku poole ja sealt Merjamale sõitma.
Kuusiku külast hakkasin Merjama poole sõitma ja sõit läks kaunis lõbusasti nii kaua kui mina Ringutalt mööda sain. Siis pöörasin pahemat kätt metsa. Siis tuli paha metsa tee ja ei saanud sõita. Siis tuli mulle meele Palamulla külast lahkumine ja et see wäga järsk ja pahameelega juhtus, siis mõtlesin, wõib kaa olla, et minul wiimane kord minu elus oli seal käia ja wesi tuli silma. Aga kui mina juba metsast läbi hakkasin saama, hakkasin mina tubli rõemsaid laulusi laulma ega polnud kurwa nägu nähagi.
Merjamale jõudsis küsis Mart “Noh, mis Palamulla küla rahwas kaa kinkisid ja mis nemad kaa rääksid?”
Minu kostus oli “Ei muud head midagi kui paar walju sõna wenna käest ja natuke puudus peksust, et teiwas küll tõusis aga löömine puudus.”
Pea saiwad need seitse päewa mööda ja mina pidin siis tüki aja peale oma sugulastest ja sõpradest lahkuma ja kroonu teenistust peale hakkama.
Kolmekümnemal Oktoobrikuu päewal 1897-mal aastal hommiku kella kahe ajal sõitsin mina kottu wälja. See oli Märjama Kihelkonnast ja Märjama wallast, kus mina ainult pool aastat olin eland. Kuna minu wend soowis, et meie oleks läinud Rapla kaudu oleks Tallinna sõitu ette wõtnud ja ehk Jüri oleks siis linna tooma tulnud. Aga minu süda oli ikka nii kange ega ei lubanud minna ja ütlesin: “Kui sina tahad, siis sõida, aga mina ei tule.” Siis tuli kaa tema minuga ja meie sõit algas seltsis.
No kottu wälja sõites jätsin wenna naisega Jumalaga ja tema weikse pojaga, aga kui pois mulle kätt andis, tema oli ise mamma süles ja ütleb “Kas sina enam ei tule tagasi”. See oli minul nii wäga hale kuulda, et mull just kui oleks pisarad silmi tulnud, aga mina pöörsin sell sammal silmapilgul ümber ja tõmbasin toa ukse lahti ja astusin õuue ja panin ukse wiimist kord oma taga kinni ja ütlesin, “Ei minu silm enam seda näha saa.” Aga silmad olid kuiwad ehk et küll süda mitu kord nuttis aga mitte silmad, wõi kust wõisin mina kahju tunda. Mina olin ju seda wa rõemustawad wedeliku täis ega ei mõistnudgi nutta.
Kesknädala lõuna ajal läksin kottu ära ja oli tarwis neljapäewa hommikul Tallinna sõita. Käsk oli nii, et kesknädala õhta pidin linnas olema, aga mina ei saand aega neljapäewa hommikul kudagi minema hakata, sest mind ei olnud kodu, et küll Mart ootas. Kui aga mina kodu sain, pea täis kui suits ega ei tea kellegist, Mart ütleb: “Hakkame linna minema”.
Mina küsin, “Kas hobune rakkes on?” Nutjaid oli küll, aga mina nuttaki mõistnud.
Siis sõitsime õhtaks linna ja käisin ka woinski natsalniku juures oma passi ära andmas. Ja siis küsisin, “Kas ehk saaks Tallinna teenima jäeda.” Seal aga ööldi, et ei olla wõimalik. Oleks eile tulnd, siis oleks saand ja siis oli õhta.
Teisel päewal koguti meid kõiki, kes sell aastal olid paigale pandud, kokku ja hakkati jautama, kus keegi pidi minema. Kes madruseks, kes jalawäe jakku, kes suurtükiwäe jakku ja nõnda edasi. Kuna aga mind waliti suuretükiwäe jakku ja meid oli ainult 26 meest, kõik kaunis toored ja prisked poisid ja meile ööldi, et meie pidima Pohlamaale Warssawi linna Kreposte suuretükiwäe mehed olema, siis oli minul jälle kaunis hea meel, sest ma kuulsin juba enne, et seal olla hea teenida. See oli 31-sel Oktoobril. Siis oli weel kaks päewa Tallinnas aega wiita ja teisel Nowembril kell 8 sõitsime Tallinnast ära.
Tallinna waksaalis ei olnud minul muud saatjad kui wend Mart, sest Mart ja Mari olid minul wanemad mind saatmas wõerale maale. Ei teadnud mina, mis minul kaasas oli enne kui ükskord Warssawis olin. Siis waatasin mina oma kastid järel ja leidsin kõik wäga korralikult ja heaste olewad. Siis tundsin mina natuke kahju, et minul ema ei olnud saatmas aga Jumal oli minu saatust wäga heaste ja korralikult seadnud, et mina paremini ei wõinud tahtagi.
Kell kaheksa hakkas masin minema, kus mina weel waguni aknast wälja waatasin ja oma linnaga Jumalaga jätsin. Ja sealt edasi sõites keeras masin üle selle tee kust pealt mina wiimist kord linna sõitsin hobuse ja wankriga. Kui aga nüüd pidin raudtee wagunis istuma ja Eestimaad Jumalaga jätma. Weel tuli mittu jaama, kus Eesti keelt kuulda oli ja igas waksaalis nutsid kõik rahwas ja pealegi noored tüdrukud. Neid trööstisin mina ja ütlesin, “Mis teie tühja nutate, ega meid Siberi ei wiida ega Sahaliini, ega meie wangid ei ole, meie oleme ühed wäljawalitsedud mehed, isamaa kaitsjaks wälja kutsutud, miks peab teil kahju olema?”
Nemad ütlewad: “Küll on aga teil seal raske elada!”
“No olgu meil küll raske ega sest midagi paha ei ole. Aga kui teil kodu rahu ja priius on elada. Meie oleme kõik noored ja terwed mehed, mis see natuke raskust teeb, ega meie ikka wangid ei ole.”
No aega oli aga nii wähe, et ei olnud minul enam rohkem pitkemalt nendega aega rääki, juba löödi kolmat korda kella. Mina tahtsin nendega Jumalaga jätmiseks kätt anda kus minule kümne wiisi käsi oli wastu pakumas. Wiimaks kogus suur hulk noori tütarlapsi minu ümber ja kõik nutsid nii, et hale oli näha. Juba wilistas masin ja liikusgi ja kõik jäid nutma. Küll öölsin mina, et meie tuleme mõne aasta pärast tagasi, sest meie teenistus oli ju nelja aasta peale.
Meie sõit oli 2 päewa ja 3 ööd ja siis olime Pohlamaal Warssawi linnas hommiku kell 5, 5-mal Nowembril 1897-mal aastal. Seal palkasime ühe töö woorimehe, kes meite kastid pidi wiima sinna, kus meie seks päewaks korteli jäime ja ise läksime jala. Ja seda kohta, kuhu meid kõige esmalt wiidi, nimetadi Fort Sergeiks. Seal elab üheksas rood suuretükiwäe mehi. See kohd oli minul wäga imelik waadata. Kõigepealt, kus meid wiidi, paistis üks mäe küngas ja ei maja ega seina, ainult ühest kohast hakkas sein paistma ja oli kaa uks näha ja sinna sisse wiidi meid. Aga seest oli kaunis kena kiwi maja, aga wõlwitud laega nagu keller kunagi.
Kastid jäid seia aga meie pidime minema päris pea kindlusesse ja warsti läksime kaa. Saime sinna, seal seati meid kõiki ritta. Siis tuli mittu kroonu saksa ja üks oli kaunis suur mees kaswu poolest. No oli kaa aru temal suurem kui teistel, sest kõik antsid temale teed. Kus tema tahtis, sinna tema läks ja mis tema nähti käskiwad, seda kaa tehti nii ruttu kui wõimalik oli. See wõttis ühe kriidi tüki ja hakkas meid märkima, kus roodu keegi pidi minema. Mina aga sain kaheksa oma rinna peale. See tähendas kaheksamasse roodu. Sai see töö tehtud, siis läksime lõunale. Siis saime Warssawi linna kapsta suppi süüa, aga kes seda tahtis, sest igaühel oli ju kodust toitu weel.
Siis läksime tohtri waatusele. See waatas, kas ehk tee peal ei ole keegi haiged saand ehk muud häda juhtub olema. Siis magasime selle öö weel seltsis ja hommiku läksime sauna, sealt tulime tagasi ja siis oli juba roodust wana soldat järel ja hakkasime kodu wõi roodu minema. Kuna aga minuga üks teine Tallinna pois kaa oli.
See oli üks Reedine päew kui meie roodu saime. Ja siis oli Warssawi linnas moodis iga Reedi hernesuppi keeta. Kui aga minul see päew mööda läks, et ei saanud kroonu toitu katsugi mitte söömisega polnud juttugi. See oli 6-es Nowembri kuu päew kui mina roodu läksin. Roodus oli juba magamise ase walmis. Kui aga üks wenelane enne meid ja üks lätlane olid siis oli meid juba neli.
Küll oli kole ja hale waadata esimene õhta nii et keha üsna wärises, sest mina ei olnud niisugust müra näinudgi. Üks wene tants ja laulmine panid kõrwad üsna uugama. Sai mõni päew mööda läind, siis ei olnud enam wigagi aga tuli ikka wahest meele, et juba peale 1179 wersta kodumaalt ära kaugel olime. Küll olid esimene aasta pitk ja igaw ja weel esimene talw, siis mõtlesin mina no kui kõik teenistus saab nii wilets olema, siis on ikka tõsi mis enne teised ütlewad, et on ikka wiimane asi inimesel omas elus kroonu teenistus […]
Läks esimene aasta mööda noh juba muutis teenistus palju kergemaks. Tuli teine talwe, oli kaunis kena elu, oli juba õppind selle müraga ja wene keelt sai kaa natuke, juba ometi wõis aru saada, mis kästi teha. Teise aasta kewade olime laagris. 20-mal Abrillil läksime ja 20-mal Mail tulime kassarmu tagasi. Siis sai minust roodu peremees. Siis oli kaunis hea elu ega ole Eestimaal paremad elu kunagi. Siis sai süüa ja sai juua nii et kõht kui lihunikul tõuusis suureks. Põle mina nii priske enne ilmaski olnud kui soldati teenistuses. Siis läks üks aasta nii, aga selle peale tuli käsk sõtta hiina maale minna ja tohter waatas järel ja ütles mulle, et saa oled hästi terwe pois ja wõid hiinlasi tapma küll minna.
1900. aasta. Wõerale maale reisja mere tee
Tuhande üheksasajandel aastal, 23-mal Juunil oli ilus soe ilm, nähti suurt rautee rongi wälja sõitwad Praaga jaamast Warssawi linna alewist lõuna poole, mille peal suur hulk soldatid kõige oma elu ülespidamise tarwitusega istusid. Ja omast maha jäejatele jumalaga jätmiseks hurra hüüdsid ja taskurätikutega lehwitasid.
Kuna ka seda sama mahajäejad tegiwad, muidugi näitas mitmetele rõemus aga kaa raske südamega. Muidugi wõib iga lugeja ise arwata, nii pitka tee reisu ette wõtta, mis rõemu see küll wõib tuua. Kuna kaa nende reisijate hulgas üks noor mees istus ise omas mõtetes, mitte wäga kurb aga kaa mitte rõemus, et ehk küll ei olnud nii pitka reisu peale enne mõtelnud, mis taal nüüd ette oli tulemas ja praegu pidi peale hakkama. Aga sest et iga soldat peab ju alati walmis olema kõige reisu peale, selleks oli kaa tema. See nii ette tulnud, kas tahes ehk tahtmata, kroonu käsku täitmata ei saa jäetud.
Warssawist wälja sõites ikka lõuna poole ja lõuna poole sõites rautee peal kunni 5-e päewa tee mitmetest küladest ja linnadest mööda kunni Musta mere kaldal Odessa linna jäi rong seisma. Kuna kõik see rongitäis soldatid maha tulid. See oli 28-mal Juunikuu päewal 1900 aastal. Muidugi ei jäetud kaa mitte nende kraami wagunisse. Kuna palju rahwast, kes seda noorde meeste rongi nägi minewad, nutuga jumalaga jätmiseks head õnne soowisid.
5 päewa oliwad Odessa linnas. Kuna 3 Juulil laewa peale läksiwad ja kell 7 õhtu mere peale purjetasid, kus muusikandi mänguga neile jumalaga jätmiseks ja wene maalt, kaa ülepea Euroopa maalt lahkumiseks mittu leinalugu mängiti ja kõik Odessa linna rahwas hurra hüüdsid ja taskurätikutega ja kübaratega järel lehwitasid weel nii kaua kuni meil laewa peale kuulda ja näha oli.
Muidugi nii kaua kunni laew neile silma paistis paljud nutsiwad, ja muidugi teada et usuwennad oliwad sõjateel paganate wastu walmistumas. Musta mere peal sõitsime 2 päewa ja kolm ööd kuna Türgi maa pealinna alla jõudsime. Mustast merest läbi jõudes Marmori merde 6-mal. Muidugi oliwad sealsed elanikud türklased. Siis tuli Tartaneli merekitsus ja Arhibelagaja meri ja sealt Wahemerd, natuke edasi jõudes läks meie laew Suetsi kanali kaudu Punasesse merde, kus juba sealsed maa elanikud musta nahaga oliwad.
Sest et päew kaunis soe oli, siis tuli üks linn, mida nimetadi Port Sait, kus meie laew kalda sõuti ja süsi ja wett ja weel muud materiali peale wõetud sai. Kuna küll meid laewa pealt kuhugi ei lastud, oli kaa siis kaunis soe, nii et üle 45 kraadi päewa käes oli. All laewa ruumis oli 30 kraadi ja natuke peale.
Sest sadamast wälja sõites hakkas meri lainetama. Kuna paljud haigeks jäiwad ja oksendasid kuna aga Jumal olgu tänatud, minul ei olnud kõige wähemadki wiga, siis tuli Suetsi kanaal, mis nii kitsas oli, et ainult laewa tee oli sisse kaewatud ja mõni koht oli laiem tehtud, kus teine laew, mis wastu tuli, mööda wõis minna. Seda kitsast kanali sõitis meie laew 4 tundi ja siis jõudsime meie suure mere peale, mida India okeaniks nimetadi.
15 Juulil saime Punasest merest wälja. Siis oli juba natuke jahedam. 16-mal oli kaunis kena tuul ja wihma sadas. Peale seda läks tuul ikka waljumaks. Meie laewamadrused rääkisiwad, et suur torm saab tulema. Kuna nemad ise laew seadsiwad, igadepidi mastid seuti kõwemasti. Ja warsti hakkas kaa meri nõnda möllama, et üsna waew oli edasi jõuda. Juba lõiwad üle laewa äärte wee lained laewalae peale wett. Öösi 17 ja 18-mal oli nii kole pealt waadata, et warssi laewa hukaminemine oli karta. Kõik kastid, mis meil olid all laewa ruumis jooksiwa ühe koha pealt teise. Inimene, kes püsti oli kui ilma wastupanemata sai ühest kohast teise windsutud ja koguni maha pidi kukkuma.
Nii mässas meri 3 päewa ja ööd. Siis jäi nattuke waiksemaks. Mäss oli nii suur, et 2 kraadi ehk suurem, oleks meie laew kadunud olnud. Kuna meil rand kaugel oli ega peasemist poleks lootagi olnd. 26-mal saime Kolumbu linna Tseiloni saarele.
Sealt wälja sõites jälle suurt India merd mööda ikka kaugemalle kodumaast. Tuli weel paar linna, kuna esimest nimetadi Singaburiks, kust weel 12 päewa sõit jäi meie ette tulewa märgini. Seal seisime 2 päewa ja seal oli kaunis kena maa. Siis oli weel üks linn oodata, nimega Kongongu. Selles linnas ootas meid kaa üks sõjalaew nimega Admiral Nahimow, kes meid pidi Port-Arturi saatma. Muidugi oli karta, et ehk mõni hiina laew mere peal meie peale ei juhtu. 6 päewa sõitsime selle saatel kunni lõpuni ja siis olimegi oma oodatud eesmärgil – Port Artuuris.
Reisi laul
Ma sõitsin esmalt Tartusse
Kus rahwas wäga lahkeste
Ai ai ai ja ai ai ai jaa
Kus rahwas wäga lahkeste
Mind sõbralikult teretas
Mull auru laewast jutustas
Ai ai ai ja ai ai ai jaa
Mull auru laewast jutustas
Seal seisab Torpat uhke laew
Seal lõpes minu reisu waew
Ai ai ai ja …. jne
Kolm wersta jala pidin ma
Seal uulitsa peal kõndima
Ai ai ai ja … jne
Seal tee peal sõidab raudne täkk
Kell suitsust aurust uhke lakk
Ai ai ai ja … jne
Ta all on ikka raudne tee
Ei wäsi ära iial see
Ai ai ai ja … jne
Wiiskümmend wagunid weab ta
Ta oma suure rammuga
Ai ai ai ja … jne
Seal tõldas istub iga mees
Kas olgu saks wõi saunamees
Ai ai ai ja … jne
Läks mööda tundi kaheksa
Siis Peterburgis olin ma
Ai ai ai ja … jne
Seal kirik kuldse torniga
Teed taewa poole näitab ta
Ai ai ai ja … jne
Uks seisab lahti iga päew
Ja preester palub raamat käe
Ai ai ai ja … jne
Ei seal pole tarwis küünla tuld
Seal walgust annab hõbe kuld
Ai ai ai ja ai ai ai jaa
Seal walgust annab hõbe kuld.
Kirjutatud 23-mal Märtsil 1901-sel aastal Hiina maal Port-Artuuri linnas Aasijas.
Eestimaa kiitus
Eestimaa üle kõige ta
Kenam kaa üle ilma maa
Eesti laul üles kõrge lääb
Eesti mees rõemus tugew jäeb
Eesti põllul eesti aasal
Eesti nurme nukudella
Paistab päike elu läike
Seega kosub rõemus eestlane
Eestimaa üle kõige ta
Kenam kaa üle ilma maa
Eesti söök jõudu annab ta
Eesti jook magus maitseb kaa
Eesti peiud eesti neiud
Nägusamad kas sa iial leiad
Rõemus laulab õnnes hüppab
Seega kosub rõemus eestlane
Eestimaa üle kõige ta
Kenam kaa üle ilma maa
Eesti põld hästi aritud
Eesti kuld töös korjatud
Armas isa helde ema
Sinu hoole all on kena
Waikne maja pehme ase
Seega kosub rõemus eestlane
Eestimaa üle kõige ta
Kenam kaa üle ilma maa
Eesti kuub kare tunda küll
Selle all süda nii kui kuld
Eesti mees see ikka mõtleb
Tänu oma keisril ütleb
Palub kõrgest õnne terwist
Seega kosub rõemus eestlane.
Wõeral maal (Port Artuur)
Port-Artuuri jõudes oli kaunis kena ilm. 18-mal Augusti kuu päewal kella 12-ne ajal muidugi oliwad muusikandid meid siin jälle wastu wõtmas ja meie auuks üks terwe rood soldatid kõige oma ülematega meile auu andmas. Kus jälle hurra hüüdmist palju oli. Sadamas tulime maha ja kaa oma kraami tõime laewast maa peale. Kuna meid wiidi ühte kasarmu ehk siinse nimega nimetada Nr 1-te Umpani, kus meie 18 päewa paigale jäime. Kuna toodi sõnum sõtta minekust. Ja ainult sada meest. Kuna minna suuremalt jäult kõik tahtsid. Esti arwati neljas rood, aga et esimeses roodus rohkem tahtjaid oli siis muidugi sai esimene rood oma wõidu. Kuna kaa oleks mina hea meelega läinud, aga olin seekord kehwa mees ega olnud mitte ühtgi saabast head ega raha omanugi. Ja kõige suurem keeldus oli saatus, sest ma jäin roodu peremeheks. Sellepärast juba Weldweebel mind käskis ja tellis maha jäema. Muidugi oli minu mure siis ühel pool. Ainum oli tarwis waadata, kuda mahajäejad süüa saawad. Söögi raha antakse siin juba 3 korda rohkem kui Wenemaal. Aga ega siiski söök palju parem ei ole kui Wenemaal. Liha on küll pool rohkem, aga muidugi mõista on kõik asi kallis ega saa ka wähemalt süüa kui peab nii palju lubama.
8-mal Septembril sõitsiwad teised sõtta kuna weel 230 meest maha jäi. Siis tuli uus käsk, et weel ühe linna alla wahi peale 80 meest tarwitadi. Seda linna nimetadi Kinsou (või Kinfou (?)).
9-mal Septembril läksiwad kaa sinna. Siis jäi peale saja mehe meid järele, kuna seekord palju kroonu tööd oli. Nii kui sõjaplatsile saata kuulisi ja rohtu, surtükka ja nõnda edasi. Kuna meestel üsna raske oli, muidugi mitte minul.
Mina pean Jumalad tänama, et Jumal minu saatust ise juhtimas on ja oliwad kaa warssi Jõulupühad käes. Ega mitte küll ilmliku asja poolest wiletsad aga siiski olid nii pahad, et mitte kordagi Kiriku ei saand, sest et siin maal seda ei olegi.
Ja nii wältab meie elu ikka edasi. On juba pea terwe aasta möödas, aga sest ajast juba pea kaks aastad, kui wiimast kord eestikeele Jumalateenistust kuulsin. Aga peab sellega kõik rahul olema, sest kõik on soldati teenistus. On juba teised jälle meie uures kõik koos ja elame praegu rahuliku elu. 26-mal Augustil 1901-sel aastal, Port-Arturis, Hiina maal.
(järgneb)
