Luulekogu maailmast enese sees

Helerin Väronen

Eelmisel neljapäeval, 7. märtsil esitles Anneliis Kõiv oma esimest luulekogu pealkirjaga “Maailma leidsin enesest”. Esitlemiskohaks valis ta Kohila raamatukogu, kuna see on tema jaoks loomingu kodu ja tal on selle majaga oma isiklik seos.

Nagu ka luulekogu pealkiri viitab, on Anneliisi luuletused väga isiklikud. Tekstide kirjutamine on tema jaoks enese maandamisviis ja erinevad emotsioonid kirjutab ta välja ühe hingetõmbega, ei ürita midagi pärast muuta. Osa luuletusi on sellised, mida kannatab ka teistele esitada, osa aga mitte. Kui neid tekste oli saanud paarisaja jagu, hakkasid tuttavad huvi tundma, kas Anneliisil on plaan neid kokku köita. Siis aga ei olnud veel õige aeg.
Sammukese edasi oma raamatu poole viis Anneliisi Lembe Aasorg, kes teeb kunstfotosid, kujutades neil naist tema loomulikus ilus. Näitust koostades palus ta Anneliisil kirjutada piltidele luuletused juurde. Nüüdseks on see näitus rännanud mööda Eestit ja käinud ära ka Soomes. Näitust vaadanud inimesed hakkasid aina enam küsima, kas neid luuletusi saaks ka raamatust lugeda. Anneliis võttis siis ette, saatis luuletused ülelugemiseks Ingrid Oksaarele, kellele need meeldisid ja kellest sai ta luulekogu toimetaja.
Sobivate illustratsioonide otsimine võttis kaua aega. Esimeseks variandiks olid Ehalill Halliste vaipade kavandid, kuid lõpuks leiti illustraatoriks Heigo Heinleht, noormees, kes teadjamate sõnul joonistavat nagu noor jumal. Nii valmisidki mõned pildid kohtadesse, kus illustraator nende vajalikkust tajus. Pildid on käsitsi ja väga filigraanselt tehtud ning annavad edasi luuletuste detaile.
Luuleraamatu disainer on Anneliisi vend Toom Raudsep, kes mõningatel aladel on tõeline perfektsionist. Eriti väljendub see raamatu paberi valikul. Tuli käia trükikojas lausa põsega paberit silitamas, et veenduda selle siidisuses. Raamatu kujundus määras ära ka selle paksuse. Et saada läbiõmmeldud selga, ei tohtinud see olla paksem sellest, mis välja tuli.
Paljud Anneliisi luuletused on inspireeritud armastusest, neis on sügavat intiimsust, lähedust ja kirge. Kuid elus on ka kurvemaid hetki, mis kantud kas kellegi lahkumisest või iseenda kaotsiminekust. Valu aga annab võimaluse kasvada. Ootus ja lootus parema homse nimel jääb. Samuti unistused, mis panevad lendlema, olles samas kahe jalaga maa peal. Seda kõike ümbritseb Eestimaa loodus ja aastaaegade vaheldumine, mis on samuti olnud Anneliisile suureks inspiratsiooniallikaks. Nagu ta ise oma nimiluuletuses ütleb, on tema maailm tukslev, kirgas, värvikirev, vahvust ja vastutust täis.
„Maailma leidsin enesest“ lõpeb tänuluule ja tänusõnadega. Anneliis on suutnud sellesse luuletusse ja tänusõnadesse panna oma tänu elu ja kõigi saadud kogemuste ees, mille ta on uhkeks eluringiks põiminud.