Tõnis Tõnisson
Linn ei tohi olla argiselt igav. Temas peab leiduma kohti, mis on eriskummalised, ja paiku, mis on erilised. Raplas on nii ühte kui ka teist. Tegelikult veel ka kolmandat – neid inimesi, kes julgevad tavatult mõtelda. See on suur väärtus, mida tasub hoida ja arendada.
1994. aasta novembris tegid tolleaegne piirkonna muinsuskaitseinspektor Aili Peterson, linnaametnikud Valter Uusberg ja Margus Maripuu ning maakonnaarhitekt Tiit Grosmann jalutuskäigu värskelt aastaseks saanud Raplas. Vaadati, mida väärtuslikku on linnaehitistest esile tõsta.
26. novembri Nädalise esiküljel ilmunud lühikesest uudisest saame teada, et vanadest ehitistest jäid silma Rapla jaamahoone ning üks samas asunud laohoone, uuemast arhitektuurist märgiti ära endise KEK-i kontor, mis kandis tolleks ajaks juba Okta Centrumi nime. Kõrvalepõikena olgu meenutatud, et selle nime kolhoosiehitajate peamajale mõtles välja üheksakümnendate alguses samas toimetanud Toivo Kurmeti meeskond. Uudise lõppu oli lisatud väike mure: „Räägiti ka Tallinna maanteest kui tervikust ning reeglitest, mida peaks kehtestama, et peatänava üldilme säiliks.”
Nüüd, kakskümmend viis aastat hiljem võime tunnustavalt kinnitada, et peatänava üldilmet on suudetud üldiselt alles hoida. Mööngem, et mõne kaotusega siiski, kui kunagist tarvitajate ühistu hoonetekompleksi kesklinnas silmas pidada. Aga samas pole mõtet ka väga nuriseda, sest säilinud osa vääristab vastselt renoveeritud, õigem oleks öelda põhjalikult ümber ehitatud kultuurikeskus, selle kõrval kunagise hollivuudi müüride asemel laiuv mitmefunktsiooniline linnaväljak jne.
Lisagem, et ka peatänava miljööväärtuslikud puitmajad pole veerandsaja aastaga mitte grammigi vananenud, vaid hoopis värskust ja sära juurde saanud. Nõnda et õigus on neil, kes räägivad, et Rapla on aastatega järjest kenamaks muutunud.
Ja seda mitte ainult peatänava ääres. Kauneid hooneid ja pilku hellitavaid paiku on Raplas mujalgi. Võtame või nelja koolimaja (muusikakool ka) ümbruse, promenaadi jõe ääres, nimelised pingid raamatukogu, kiriku ja kultuurikeskuse juures, brigaadikindral Märt Tiru büsti pangamaja haljasalal ja värskelt, just selle nädala esmaspäeval, taaspüstitatud Alu mõisahärraks nimetatud puuskulptuuri kultuurikeskuse vastas ja nii mõndagi veel, mida ei jõua üles lugeda.
Eksivad need, kes muutustesse valdavalt kriitiliselt suhtuvad. Mõne tavatu lahenduse üle, pean silmas muhklikuks muudetud linnaväljakut või näiteks pisut iroonilise ilmega mõisahärra kuju, UFO-taolist Okta Centrumit, peaksime pahandamise asemel hoopis uhked olema. Tavaline ja igas mõttes argine hoonetekogum ei kanna linna nime välja. Igas linnas peab olema midagi eriskummalist ja erilist linnapilti rikastamas, siis jääb ta meelde ja temast räägitakse edasi ning äratatakse nägemisisu ka neis, kes ise veel käinud ei ole.
Tõeliste linnade juurde kuuluvad legendid, mida uskumatumad, seda uhkem. Raplal on need olemas. Kas või näiteks Kurmeti poolt Raplasse toodud maailma kinokeskuseks saamise unistus, mis võiks ju edasi kesta sedasi, et linna tähtsaim väljak jääb endiselt Hollivuudi platsiks. Juba kas või sellepärast, et viimasel ajal kohanimena kasutusse tükkiv Keskväljak on haigutama panevalt igav. Samamoodi, armsa uhkusega, võiksime suhtuda saksakeelse mõisahärra Rudolf von Lilienfeldi ja üle tänava asuva mitme näoga eestikeelse Linna Pea suhtlusse igal täistunnil. Seda võiks isegi edasi arendada – miks ei võiks nad vahel (mõnel laupäeval näiteks) ka üht-teist pikemas dialoogis arutada?
Selge, et palju on ju veel tegemata, kõike ühe korraga lihtsalt ei jõua. Näiteks võiksid oluliste objektide juures (pangamaja, kultuurikeskus, nn kohtunikumaja, Okta Centrum jne) olla tahvlid, kus lugeda arhitekti, kunstniku või inseneri nimi, valmimisaasta ja mõne lausega ka see, miks objekt oluline on, teiste sõnadega legend, mis vääriks edasirääkimist. Sest kõik, mis on eriline või eriskummaline, tõstab koha väärtust. Rohkem paiku, mida külalistele näidata tasub, tõstab linna väärtust ja toob siia aina uusi inimesi, kellel poleks kahju siia ka pisut raha jätta. Selle nimel tasub vahel mõte täiesti vabalt rändama lasta, et sünniks jälle midagi, mis paneb ahhetama.
