Helerin Väronen
Üks neist, kes pindpõimevaipade hingeelu ja olemust kõige paremini mõistab, on Viljandi kultuuriakadeemia rahvusliku tekstiili lektor Christi Kütt. Tema peamine uurimis- ja loomevaldkond on traditsiooniliste pulmavaipade ja kaasavaratekkide mustrikoopiate valmistamine ja kaasaegse vaiba loomine.
Kohtusime Christiga Viljandis Vilma majas, endises leivatehase hoones, kus viimastel aastatel on asunud akadeemia rahvusliku käsitöö osakond. Näitamiseks oli Christil kaasas kaks pindpõimetehnikas valminud vaipa. Esimene neist on valminud proovitööna nelja tudengi koostöös ja selle puhul on tegemist koopiatekiga.
Tehnika, mis igaühele ei sobi
Rahvusliku tekstiili erialal saavad kolmanda kursuse tudengid valida valikainena pindpõimevaipade tegemise. Christi rääkis, et siis käivad nad tudengitega esmalt muuseumis vanu tekke ja vaipu vaatamas ja aine esimeses osas õpitakse vanade mustrite mahavõtmist. Aine teise osa moodustab kudumine. Vaipa on võimalik kududa koopiana, aga võib lasta ka enda fantaasial lennata.
Üldjuhul jagunevad tudengid Christi sõnul pooleks, osa eelistabki teha koopiaid, sest see annab tehnilise kindluse kavandamiseks. Kuid on ka neid, kellel on oma nägemus ja soov luua midagi unikaalset.
Tavaliselt võtab terve kursus, 15-16 inimest, pindpõime valikaine ja läbib esimese, tehnilise osa. Teise osa ajaks õpilaste arv väheneb, kuna paljud ei jaksa ega taha kududa suurt tekki või vaipa. Christi sõnas, et tööproov on see, mis näitab ära, kas see kudumistehnika sobib inimesele või mitte. Need aga, kes vaiba lõpuni teevad, valmistavad seda juba õhinal ja kõigi aastate peale on olnud ka 3-4 tudengit, kes pindpõimetehnikas vaiba on lõputööna teinud. Ainena on see õppekavas olnud eriala asutamisest saadik ehk aastast 1994.
Neile, kes aga ei taha pindpõime õppimiseks rahvusliku tekstiili eriala läbida, avaneb võimalus juba käesoleval suvel. Augustikuus tuleb pindpõimetehnika esimest korda õppekavasse täiendkoolitusena. Õpetab Christi ise ja õpitakse Vilma majas. Sellele kursusele on oodatud need, kellel on varasem kangakudumise kogemus olemas, sest esimeseks õpitavaks tehnikaks see Christi sõnul siiski ei sobi. Kohti on kursusel kümne ringis, nii et kindlatel tahtjatel tasub kiirelt reageerida.
Pindpõimevaipu kootakse tavaliste kangastelgede peal ja kõige lihtsam on labane rakendus. Tehnika keerukus peitub põimimises. Päevas valmib näiteks Christil 3 cm vaipa, nii et ühe vaiba valmimine võtab poolteist-kaks kuud aega. Ja seda tingimusel, et iga päeva kootakse. Lõplik valmimise aeg sõltub juba mustri keerukusest ja vaiba suurusest.
Endale oluliste sümbolitega vaip
Christi ise on kudunud paarkümmend vaipa ja üks neist on tal ka kaasas. Kuna pindpõimetehnika on üks aeganõudvamaid, kasutati seda enamasti kaasavaratekkide ja pulmavaipade valmistamisel. “Ma olen täiesti lummatud kõikidest pulmavaipadest. Olen kogu oma teadliku loometee kudunudki pulmavaipu ja ma usun, et tänapäeva inimesed võiks omale pulmadeks samamoodi kas ise kududa või tellida sellise pereväärtusi traditsioonilises mõttes hoidva teki või abielukatuse, nagu pulmavaipu on kutsutud,” sõnas Christi.
Peale vanade motiivide leiab tänapäevastelt vaipadelt ka moodsaid sümboleid. Minu ees olevalt vaibalt leiab näiteks auto. Kuid seal on ka traditsioonilised sümbolid nagu hobune, vanker, kirik, kaasavarakirst, pulmalipp. Kiriku katusel olev sinine lind olevat ennustanud peigmehe tuleku suunda. Vaibal on kujutatud nii pruutpaari kui ka mõlema vanemaid. Christi juhtis tähelepanu veel sellele, et pruutpaar on kujutatud pulmavaibal seismas.
Üks enimkasutatud sümboleid pindpõimevaipadel on linnud. Need on kas pulmalauliku tähenduses või tähistanud noorikut ennast. “Kõikidel vanadel tekkidel on alati ka ristid ja kaheksakannad, kuna usuti, et need märgid toovad õnne ja kaitsevad pererahvast kõige halva ja kurja eest,” lisas Christi.
Vaipadesse kooti ka abiellumise aasta ja pruutpaari nimetähed. Kindlasti pidi tekk olema punast värvi või sisaldama punaseid sümboleid, kuna seda tooni on kõige kaitsvamaks peetud.
Christi enda lemmiksümbolid on inimfiguurid, linnud ja elupuu, mis on armastuse ja kestvuse märk. Kuigi pindpõimevaipu on tehtud kogu Eestis, on figuuride kasutamine olnud Lääne-Eesti tava, mujal kasutati ainult geomeetrilist motiivistikku. Ja seda ka mitte algusest peale. Arvatakse, et figuuride kasutamine võis siia tulla Soomest pulmarüiude eeskujul.
Teine põhjus, miks figuure on hakatud kasutama, võib Christi sõnul tulla sellest, et esivanematel ei olnud ühel hetkel enam nii tõsist usku teatud motiividesse või kombestiku kujutamisse ja seetõttu lisandusid vaipadesse figuurid. Kuid muutused ja areng on loomulik protsess ja figuuride abil saab kujutada neil vaipadel kõike seda, mida noorpaar ise oluliseks peab, kõiki märke ja olulisi sümboleid.
Kõike seda, mida saab ruudujoonestikule kanda, saab pindpõimetehnikas ka teha. “Kõige toredamad, huvitavamad asjad, mis ma olen kudunud, on olnud näiteks üks pulmavaip, kus peig oli suur IT-spetsialist. Siis sai sisse kootud @-märk. Üks peigmees oli tohutult entusiastlik matkaja ja vaipa sai kootud sisse telk ja matkavarustus. Üks väga tore ja meeldejääv vaip oli Tartu mänguasjamuuseumi poolt tellitud Tiia Toometile, kes oli seal kauaaegne direktriss. See vaip koosnes kõikidest Eesti traditsioonilistest mänguasjadest. Poiste ja tüdrukute mänguasjad olid siis justkui ritta kootud. Pakun, et seitse rida erinevaid mänguasju oli vaibal. See oli mu enda jaoks väga huvitav tellimustöö. Muidu ma olen armastanud kududa motiividena ka pruuditoole ja kaasavarakirstusid.”
Nõudlus toob pakkujaid
Eestis väga palju pindpõimevaipade tegijaid ei ole. Eks see ole seotud ka nõudlusega. Kui on tellijaid, siis leitakse ka tegija, kuid hobikorras tegijaid on siiski vähe. Vanasti oli kudumisoskus igal naisel olemas, kuid jõukamatel oli võimalus vaipa ka kohaliku meistri käest tellida. Kohalikud kangrud teenisidki sedasi elatist. Tänapäeval jääb pindpõimevaiba hind Christi arvates 1000 ja 2000 euro vahele, palju oleneb vaiba keerukusest ja suurusest.
Natukene arutlesime Christiga selle üle, kas kangakudumine on ainult naiste pärusmaa. Vanasti olid paljud kangrud ja rätsepad hoopis mehed. Viljandis asus kunagi küll üks noormees rahvusliku tekstiili erialale õppima, kuid ei lõpetanud seda. Vahetusüliõpilasena oli neil eelmisel semestril üks Hispaania noormees koolis.
Veel enne Vilma majast lahkumist näitas Christi kangakudumise klassis telgede taga (mis muide kannavad meestenimesid) kaltsuvaibamaterjali peal ära, kuidas üldjoontes pindpõimevaiba tehnika käib. Ka pindpõimetehnikas pinna harutamine rida-realt on sama aeganõudev kui selle tegemine.
Kuigi pindpõimetehnika on aeganõudev, on saadav tulemus vaeva väärt. Enda jaoks oluliste sümbolitega väikese seinavaiba võiks ju nii mõnigi meist erilise sündmuse puhul kas ise teha või lasta valmistada. Pindpõimetehnika on väärt, et seda teataks ja oskused edasi antaks.
