Siim Jõgis
Avis Utilitas Rapla lõpetas tänavuse hooaja allapoole lootusi. Eesti meistrivõistluste veerandfinaalseerias tuli tunnistada Pärnu Sadama paremust mängudega 3:1. Seega sai hooaeg läbi juba harjumuspäratult vara – aprilli keskpaigas.
Varasematel aastatel on sel ajal hakatud mõtlema poolfinaalide peale, kuid tänavu Raplal seal kaasarääkimisõigust ei ole.
Intervjuus Raplamaa Sõnumitele võtab äsjalõppenud veerandfinaalseeria kokku üks Avis Utilitas Rapla raudvarast, Sven Kaldre. Ta ütles, et harjumatu on nii vara hooaeg lõpetada ning varajane väljalangemine kriibib hinge. Seeria neljandale mängule laupäeval, 20. aprillil mindi vastu hea tundega, sest eelmine mäng oli kodusaalis napilt võidetud. Otsustavas kohtumises Pärnu spordihallis siiski väljakuperemeestele vastu ei saadud. Pärnu Sadam võitis tulemusega 88:76 ning valmistub nüüd poolfinaalideks.
Neli hooaega on Rapla meeskond võitnud Eesti meistrivõistlustel medali, nüüd jäädi medalimängudelt kõrvale. Kui suur on pettumus, et Avis Utilitas Rapla seekord poolfinaali ei jõudnud?
See pole veel hästi kohale jõudnudki. Paar päeva on küll möödas, aga see kriibib väga hinge. Ei oskagi kuidagi olla. Kõik sai nii vara läbi ja pole harjunud Raplas sellisel toonil hooaega lõpetama.
Kui Rapla jäi veerandfinaalseerias Pärnu Sadama vastu 0:2 kaotusseisu, kas te meenutasite eelmise kevade veerandfinaalseeriat ka? Seal jäite samuti 0:2 kaotusseisu küll Tallinna Kalev/TLÜ vastu, kuid võitsite kolm järgmist mängu ja pääsesite edasi.
Ikka, jah. Nüüd tundus pärast kolmandat mängu, et me saime paisu tagant ära. Eelmisel aastal võitsime kolmanda mängu samamoodi nibin-nabin. Imelik öelda, aga tundus, et ajalugu kordub. Läksime neljandale mängule vastu hea tundega. Paraku läks nii.
Selles kolmandas mängus, mida sa mainisid, tuli Avis Utilitas Rapla viimasel veerandajal välja kaotusseisust ning sina läksid viskama vabaviskeid, kui paar sekundit oli normaalaja lõpuni. Mis tunne oli seista vabaviskejoonel ja teada, et seeria saatus sõltub nendest visetest?
Sellel hetkel ma suurt värinat ei tundnud. Pigem oli see paar hetke varem, kui ma nurgast kolmese sisse viskasin, mis seisu viigistas. Siis käisid küll külmavärinad läbi ja oli tunne, et just selle nimel me kõike seda teeme. Pärast seda tundus, et enam ei ole võimalik seda mängu pähe saada. Tundus loogiline, et seekord võidame.
Kas Pärnu Sadam oli lootusetult tugev võistkond või oleks saanud neid selles seerias rohkem haavata?
Kindlasti oleks. Nad olid sel aastal muidugi väga hästi komplekteeritud ja näitasid meie vastu head mängu. Ma ei ütleks, et nad olid meie jaoks võitmatu sats. Meie aasta käiski üles-alla. Meil olid vigastused, treenerite vahetus ja kogu aeg oli ärev seis. Rain Veideman läks ühel hetkel ära ja siis tulid uued mängijad meeskonda, keda oli vaja sobitada. Väga keeruline aasta oli.
Kui palju andis juurde uue abitreeneri Audrius Prakuraitise liitumine enne play-off’i?
Väga palju. Tegelikult seda ei nähtudki, kui palju ta juurde andis. Tal on suured kogemused ja ta juhtis õigetel hetkedel tähelepanu õigetele asjadele. See pani mingites olukordades teistpidi mõtlema.
Mis su sõrmega viimase mängu alguses juhtus? Pidid riietusruumi kiirustama.
Paar kuud tagasi käis ta TalTechi vastu liigesest väljas ja nüüd samamoodi. Jäi kuskile särgi taha kinni ja oli vaja paika tõmmata.
Kui tõsine see oli? Kas oli õhus võimalus, et sa üldse edasi ei mängi?
Selle peale ma küll ei mõelnud. Asjad läksid vähe nihu ja näpp tuli sirgemaks saada lihtsalt. See juhtus minu jaoks teist korda ja nii valus see ei olnud kui esimesel korral.
Seeria esimene mäng läks alguses väga ladusalt, kui võitsite esimese veerandaja 20:8. Kuidas see mängijale mõjub, kui oled alguses edu saavutanud, aga vaikselt hakkab eduseis kahanema ja ühel hetkel lähevad vastased juhtima?
Me olime treeningutel teinud õigeid asju ja suutsime mängida esimesed kümme minutit väga hästi. Ma ei teagi, kuidas kõik lagunema hakkas, aga seda võin küll öelda, et edu meid ei uinutanud. Vahel räägitakse, et algedu uinutab, kuid hooaja sellises faasis ei ole see kindlasti nii. See on selline hetk, kus peab kogu aeg olema täiesti valmis. Vabaks lasta end ei saa.
Mille poolest see hooaeg tervikuna sulle meelde jääb?
Seda on vara küsida, sest ainult mõned päevad on hooaja lõpust möödas. Keha alles harjub teise rütmiga. Tean omast kogemusest, et see võtab paar nädalat aega, enne kui saab normaalse rütmi jälle sisse. Oleneb palju sõpradest ja lähedastest, kellega nüüd on rohkem aega koos veeta.
Kas järgmise hooaja peale ka mõtled või veel mitte?
Mõtlen ikka. Selle peale mõtled alateadvuses kogu aeg. Enam ei ole nii, et oled kahekümnene ja lähed suvel koondisesse. Mingid sammud tuleb alati ette mõelda. Samas on see raske, sest iga kell võib uus vigastus tulla. Mingid sihid on ikkagi silme ees.
Kui pikalt endale nüüd puhkust lubad?
Nädala või kaks püüan spordisaalidest olla võimalikult kaugel. Tahan katkised kohad terveks ravida ja eks siis saab jälle tegutsema hakata.
