Vivika Veski
Eile saabus Tallinna Prantsusmaa parempopulistlik poliitik Marine Le Pen ja peaaegu kõik on üliväga nördinud. Ja kuidas sa teisiti suhtudki poliitikusse, kes kiidab Krimmi annekteerimist. Ainult EKRE võtab teda sõbralikult vastu ja peavooluliberaalidel on taas põhjust EKRE-t hukka mõista.
Ma ei ole EKRE valija ega kavatse selleks ka hakata. Mõne nende poliitiku retoorika pole niivõrd vihakõne, vaid on sageli pigem labane ja ebaviisakas. Kõik ju teavad, et füüsiliselt ei hakka neist keegi kellegi päid maha võtma ning sõnavabaduse tegeliku piiramise pärast tõuseks praeguses ühiskonnas ikka selline kisa, et seda ei elaks ühegi poliitiku maine üle.
Ka EKRE minevik tundub mulle kahtlane – Rahvaliit, millest nad kujunesid, tegi ennast korruptsiooniga ikka väga kuulsaks ja oli üleüldse endise kolhoosiladviku erakond. Kust nüüd äkki see rahvuslus?
Aga mulle ei meeldi ka sõnarünnak täiesti seaduslikult võimule tulnud ja valitsusse pääsenud erakonna suhtes. Muidugi on kõigil õigus arvamust avaldada, aga sageli kistakse paljaks lihtsalt oma inetud tunded, näiteks viha või jälestus, mitte ei arutleta selle üle, miks nii suur osa Eesti ühiskonnast ikkagi toetab erakonda, mis on teistele tülgastuseni vastumeelne. Ja tihti pealegi leiab selle toetaja koguni oma lähikonnast või isegi perekonnast. Ei ole nii nagu Savisaare hiilgeajal, et ma ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kes teda toetab. Ma tunnen mitut EKRE toetajat. Osast pean väga lugu, mõnega olen sõber, mõne mõõduka pooldaja leian lausa lähisugulaste hulgast.
Kas taunijad, nördijad ja jälestajad on mõelnud, miks näevad nii paljud head ja targad inimesed EKRE-s viimast õlekõrt, mis päästaks asjad, mis neile on tähtsad? Kindlasti on, aga sellele ei taha väga mõelda, sest EKRE osutab valusatele ja piinlikele kohtadele ühiskonnas. Nagu tõeline mats, eksole, sest viisakas inimene teadagi teeb näo, et midagi ei juhtunud ja paljas pekine kuningas on tegelikult uhkesti riides.
Sattusin hiljuti vaatama dokfilmi sellest, kuidas rahvas Sahara tagant Euroopasse pürgib. Nad maksavad meeletuid summasid, osa inimesi saab surma, naisi täiesti rutiinselt vägistatakse, nad virelevad kohutavates laagrites nälja piiril. Aga meeles terendab imedemaa Euroopa, kus neid teadagi oodatakse ja aidatakse. Ja inimkaubitsejad rikastuvad. Mida teeb Euroopa, sealhulgas Eesti, pagulasi lahkesti vastu võttes? Tegelikult ju osaleb inimkaubanduses. Osa neist, kes ellu jäävad ja pärale jõuavad, hakkavad tööle küll ja Euroopa ettevõtjad vajavad neid. Tööjõupuudus on meeletu. Heaoluühiskonna inimene ei taha ju musta ja rasket tööd teha ja üldse on neid vähe. Tööjõupuudusele oleksid tegelikult lahendused olemas ka ilma õuduste rajalt pärit orjatööjõuta, aga see pole selle loo teema.
Ja EKRE ütleb ebaviisakalt välja mõned asjad, mida viisakad haritud vabameelsed inimesed isegi mõtlevad, ainult salaja. Et näiteks paguluse soodustamine viib katastroofini.
