Mari Tammar
18. mail toimus järjekordne muuseumiöö, mille ajal avasid muuseumid ja teised mäluasutused oma uksed tavapärasest hilisemal ajal ja tasuta, et tähistada üleeuroopalist muuseumiööd. Raplamaal olid sellel õhtul avatud viie muuseumi uksed, mis pakkusid huvilistele ka erilist programmi.
Kuna muuseumiöö selle aasta teema oli “Öös on mustreid”, olid ka Raplamaa muuseumite väljapanekud ja tegemised sellest teemast inspireeritud. Avatud olid Hageri muuseum, Järvakandi klaasimuuseum, Kohila Tornigalerii, Mahtra talurahvamuuseum ja Sillaotsa talumuuseum. Kokku oli muuseumiööl Raplamaal üle 500 muuseumikülastuse.
Muuseumiööl on pärast esimest toimumisaastat 2009 olnud alati n-ö alapeakirjad, mis algavad sõnadega “Öös on…” ja annavad aimu, mida muuseumid sel korral ööst otsima ja leidma kutsuvad. „Sageli oleme teema leidnud, vaadates, milline on parasjagu käimasolev kultuurivaldkonna teema-aasta. Nii otsisime näiteks 2015. aastal – muusika-aastal – ka muuseumiööl muuseumitest just muusikat. 2019. aasta teemat otsides vaatasime sel suvel toimuva laulu- ja tantsupeo poole ning kaalusime päris mitut laulu ja tantsuga seotud sõna, ent mustrid sobisid kõige paremini, sest ühe korraliku muuseumiöö alapealkiri peab olema nii paindlik, et inspireerib korraga nii koduloo-, looduse-, kunsti- kui ka tehnikamuuseumit,” selgitas seekordset teemavalikut muuseumiöö kommunikatsioonijuht Triin Männik.
Mustreid leidus Raplamaal mitmeid.
*
Mahtra talurahvamuuseumis olid mustrid vaipadel, telgedel ja kõrtsis
Mahtra talurahvamuuseumi eestvedamisel said huvilised Juuru vallamajas vaadata, kuidas kangastelgi kokku pannakse ning imetleda värviküllast tekkide ja vaipade näitust.
Väljapanekul oli eksponeeritud üheksa muuseumi kogus olevat vaipa ja tekki, millest enamik on pärit Rapla maakonnast. Väljapanek näitas, kui loominguline ja värviküllane oli meie esivanemate käsitöö ja kui peen ja maitsekas oli toonaste taluperenaiste maitse. Näitusel oli ka muuseumikogu vanim vooditekk aastast 1862. Kui näitus oli üle vaadatud, sai kaeda Eva-Liisa Kriisi filmi „Kangakudumise algõpetus“.
Selleks ajaks, kui meie Juuru vallamajja jõudsime, olid kangasteljed üles pandud. Muuseumipedagoog Anne Daniela Rodgers ütles, et see võttis aega umbes 25 minutit. Nii näitusel kui ka kinoruumis käis mõnus sumin ja üle kahekümne inimese olid väljapanekut uudistamas. Külalisteraamatus oli end näituse külastajaks märkinud 39 inimest.
Pärast seda heitsime pilgu ka Mahtra muuseumi püsinäitusele, kus meid võttis käepigistuse ja sissejuhatavate sõnadega vastu muuseumi juhataja Jaanus Plaat. Selleks ajaks, kui meie end muuseumiraamatusse kirja panime, oli muuseumi külastanud 43 inimest, kelle seas ka näiteks Tallinnast ja Läänemaalt tulnuid.
Muuseumiöö Mahtras lõppes meeleoluka koosviibimisega Atla-Eeru talupojakõrtsis ja selle ümber. Kui meie kõrtsi juurde jõudsime, lõõtspill juba hüüdis. Kui olime heitnud meeldetuletava pilgu Atla-Eeru kõrtsi siseruumidele, kogunesime õue kuulama muuseumi peavarahoidja Rait Talvoja juttu Eeru kõrtsi ajaloost ja talurahva kõrtsikultuurist laiemalt.
Kuulajad said teada, et Eeru kõrts on üle 200 aasta vana rehetare, mis vanasti olnud pikem, sest selle küljes oli ka loomalaut. Tänaseks seda osa hoonest enam säilinud ei ole. Samuti pidi Talvoja nentima, et postijaama funktsiooni see kõrts ei täitnud ning ka süüa ja magamisvõimalust seal harilikult ei pakutud, ent hea raha eest olla saanud kõike. Mõisahärral kõrtsi asja polnud, sest sakstekambrit nagu näiteks Nõmme kõrtsis seal ei olnud. See aga tegigi Eeru kõrtsist eheda talupojakõrtsi, kus viinahind kuigi kõrge ei saanud olla, sest läheduses oli palju teisigi kõrtse, kuhu kunded oleks odavama märjukese järele läinud.
Eeru kõrts on ainus Eestis säilinud talupojakõrts. Kõrts polnud siiski ainult joomise koht, vaid ka läbirääkimise ja ennekõike kokkusaamise ja suhtlemise koht.
Küsimusi tuli publiku seast Talvojale palju ja kohati läks ka elavaks aruteluks, kuidas ja kus võis miski vanasti olla.
Pärast kõrtsijutte said huvilised proovida, kuidas käib lõimelõngade käärimine ja kaltsuvaiba kudumine. Samuti pakuti teed, kohvi, karaskit ja kiluvõileiba ning mõnusat lõõtsamuusikat Ave Sinikase esituses.
Anne Daniela Rodgersi sõnul astus üle muuseumi kolme avatud hoone ukseläve muuseumiööl 149 inimest. „Kokkuvõtteks, oli armas üritus peamiselt kohalikele inimestele, aga oli ka kaugemaid rändlinde – Tallinnast, Viljandist, Pärnust, Läänemaalt ja isegi Saaremaalt.”
Muuseumiööl klaasi väärtustamas
Helerin Väronen
Järvakandis algas muuseumiöö hoopis kultuurihallis, kus Eesti üks tuntumaid klaasikunstnikke, Eesti Kunstiakadeemia emeriitprofessor Maie-Ann Raun tegi väikese ülevaate oma loomingust ja seostest Järvakandiga, illustreerides juttu rohke pildivalikuga.
Juba varakult ristusid tema teed klaasikunstnik Pilvi Ojamaaga, kelle näitus hetkel Järvakandi klaasimuuseumis üleval on ja kes samuti õhtul oma loomingust rääkis. Tänu Ojamaa õpetamisele pääses Raun kunstiinstituuti õppima ja see pani aluse 60-aastasele loometeele. Põnevaid lugusid oli Raunil mitmeid, alates diplomitööna valminud vitraaži “Galaktika” saamisloost ja saatusest kuni Eesti esimese klaasitööstuse, Hüti väljakaevamistöödeni Hiiumaal.
Juba Järvakandiga seotuna on Raun kaasa aidanud konkursi “Minu klaas” läbiviimisele. Alguses kohalikele mõeldud konkurss on muutunud üleriigiliseks ja seda ikka selleks, et tähelepanu tõmmata klaasi tähtsusele. Raun sõnas, et rahvas, kes muuseumis käib ja näitusi vaatab, saab klaasi tähtsusest ja väärtusest aru küll, kuid igasugused ülemused sageli ei jaga seda vaadet. Selles osas, et klaas on ilus, vajalik ja peab kestma jääma, käib pidev kasvatustöö. Muuseumiöö raames sai muuseumi õuel, klaasistuudios kätt proovida klaasimaali töötoas ja klaasikunstnik Kaja Vaikre rääkis huvilistele, kuidas töö klaasikojas käib. Klaasipuhumist küll seekord ei näinud, kuna seda tehakse hommikuti.
Kunagise klaasikoja juurde ehitatud tööliste majas on peale püsiekspositsiooni vaatamiseks klaasikunstnik Pilvi Ojamaa näitus “Cloud Gotland”, kus on tema loodud klaastooted aastatest 1965-1992. Osa loomingut on Ojamaal valminud tehases Tarbeklaas töötades. Iga näitusel oleva eseme kohta oli tal rääkida põnevaid lugusid ja paljudel vanematel muuseumiöö külastajatel tuli nii mõnegi klaasesemega seoses oma lugu meelde. Ojamaa loomingu hulgas on klaasidisaini klassikasse kuuluvad joogiklaaside komplektid “Mi”, “Re”, konjakiklaasid “Trips, Traps, Trull”, veiniklaasid “Juta” (mida tehti vaid ekspordiks), lauanõudekomplekt “Adam” jne.
Nii Ojamaa kui ka Raun sõnasid, et töö Tarbeklaasis oli päris keeruline, kuna igas kuus tuli välja mõelda kümnete kaupa erinevaid disaine.
Soovijad said end proovile panna ja ära arvata kunagi Tarbeklaasis valminud klaaside otstarvet. Enamasti läks arvajatel aga täppi vaid viinapits.
Jõe pojad ja sõled Kohila Tornigaleriis
Vivika Veski
Kohila Tornigalerii galerist Epp Haabsaar jõudis just muuseumiööd tutvustava stendi õues üles seada, kui juba saabusidki esimesed külalised.
Kohila õigeusu kiriku hoones tegutsev Tornigalerii oli üks neist Raplamaa näitusepaikadest, mis avas laupäeval peetud muuseumiööl külastajatele oma uksed. Galeriis oli näitus „Jõe pojad ja rebased” ning üleval kellatornis „Tornimustrid”. Kuid ka kirik ise oma ikoonidega on vaatamisväärsus omaette. Nii mõnelegi Kohila inimesele või kaugemalt tulijale oli see esimene kord Kohila alevi servas asuvasse õigeusu kirikusse sisse astuda. Üks külaline mainis küll, et käis seal ajal, mil hoone oli varemeis ja seal käia keelatud.
Saabujaid tervitasid lisaks Epp Haabsaarele muuseumiöö vabatahtlikud, kunstiteadlane Margit Haabsaar ja Daisi Õismets. Daisi astus üles rebasena, kandes rebasemaski ja jagades õnneloosi pileteid.
Laupäevaks oli jõudnud Eestimaale suveilm, nii et kiriku kiviseinte vahele astujat võttis vastu jahedus. Kuid valgusküllane värviliste ikoonidega kirikusaal mõjus ometi soojana.
Kiriku ikonostaasi ikoonid on maalinud Epp Haabsaar ise. Ikonostaasil on kujutatud Piibli Uue Testamendi peamisi sündmusi. „Kristuse sündimine, tema templisse viimine, tema ristimine Jordani jões, siis ta tuleb valge hobueesli seljas Jeruusalemma linna, kus inimesed võtavad teda vastu kui kuningat ja natukese aja pärast lüüakse ta risti,” kirjeldab Epp Haabsaar.
Ta juhib tähelepanu ka sellele, et õigeusu kirikusse tulles tasub vaadata, milline ikoon on paremat kätt, sest see tähistab kiriku nime. Kohila Eesti Apostlik-Õigeusu Angerja Issanda Taevaminemise kirikus on seal Issanda taevaminemise ikoon. Epp Haabsaar lisab, et varsti on taevaminemise püha ka käes – eelmisel nädalal oli linnuristipäev, sel neljapäeval on leheristipäev ja siis tuleb suur ristipäev ehk Issanda taevaminemise püha.
Torni esimesel korrusel sai vaadata näitust „Jõe pojad ja rebased”. Jõe poeg on aasta loom kobras, rebased aga Epp Haabsaarele lihtsalt väga meeldivad, sellepärast võib Tornigaleriis kohata rebasemotiive mitmel pool. Näitusel jõe poegadest ja rebastest võis näha Annika Rati fotosid ja Mari Kartau maali koprast jõe ääres. Neid täiendasid kopra enda näritud skulptuurid, mis Epp Haabsaar leidis talvel Kurtna paisjärve äärest.
Kellatorni jõudmiseks tuli ronida üles mitmest järsust puutrepist. Asi oli aga vaeva väärt, sest kirikutornist avanes võrratu vaade ja sealgi olid väljas näitused: Epp Haabsaare keraamilistest sõlgedest ja Kehtna kunstide kooli õpilaste paberist õhusõlgedest, mis lendlesid torniaknast sisse puhuvas soojas tuules.
