Mari Tammar
25. mail toimus Alus järjekorras juba X Alu minitantsupidu, mille seekordne pealkiri oli „Tantsupärlid mõisamurul”. Tantsima oli kogunenud rühmi Rapla maakonna kõigist valdadest, lisaks osales peol Läti segarühm Saikavieši. Sündmuse eestvedaja oli Anne Paluoja koos Alu segarühmaga.
Kuna ilm oli pilvine ja hommikul sadas vihma, kaalusid korraldajad tantsupeo üleviimist ka Alu spordihoonesse. Kella üheks oli sündinud siiski otsus, et pidu toimub Alu mõisa taga muruplatsil nagu plaanitud ja nii sammusid vihmast hoolimata 331 tantsijat rongkäigus reipalt tantsumurule.
„Nüüd mina hakkan minema, tantsupeole sättima, valmis seelik lendlema, sõle rinda asetan, patsi kokku punutan, pastlad jalale kinnitan, vööga piha pingutan,” kõlas üle väljaku Anne Paluoja hääl, kes terve kontserdi enda koostatud kaunite tekstidega ühte põimis.
„See, et teie meie rahvakultuuri üleval hoiate ja seda meile kõigile näitate, on see väärtus, miks on Eestis ilus elada. Kultuur on see, mis meid toidab ja mis meid rõõmustab ja mis annab meile põhjuse kaasa lüüa sellistel sündmustel nagu täna. Ma soovin teile kerget tantsujalga ja publikule rõõmsat meelt. Ma arvan, et vihm ei sega küll mitte kedagi. Ilusat pidu teile!” soovis pidulisi tervitama tulnud Rapla valla kultuurikomisjoni esimees Väino Sassi.
Oma tervitussõnad ütles ka maakonna rahvakultuurispetsialist Triinu Ülemaante, kes nentis, et keegi meist ei ole suhkruvatist ja sestap saab leida tantsurõõmu ka vihmase ilmaga.
Seda oli näha. Tantsuplatsi ääres võeti küll appi kummikud, keebid, vihmavarjud ja istumisalused, ent kui esinemiskord kätte jõudis, heideti „soojendusdress” kõrvale ja tantsiti nägu naerul ja sirge seljaga ka läbi vihma.
„Tantsijad on ju karastunud – harjunud nii vihma, tuule kui ka päikesega. Suurel peol on ju samamoodi. Tantsud peavad kontserdiks selgeks ja tantsitud saama, olgu mis ilm tahes,” ütles enda tantsukorda ootav Almar Paluoja.
Juhtus siiski imeline kokkusattumus, et just siis, kui Anne luges sõnu: „Päikese võim on võrratu. Päike teeb suureks väikese,” tuli päike välja. Pilved küll pisut õrritasid, ent suuremat sadu siis enam ei tulnud.
Ühe ajajärgu lõpp
Kontsert oli meeleolukas. Tantsumurul astusid üles nii suuremad kui ka väiksemad võimlejad, nii laste-, noorte- kui ka täiskasvanute rühmad. Näha sai uut rühmaliiki pererühmi, kes tänavusel suurel tantsupeol esmakordselt murule jooksevad. Oli väga tore vaadata emasid-isasid, vanaisasid-vanaemasid koos lastega tantsimas. Tantsulusti tundub neis rühmades kuidagi topelt olevat.
Eriliselt jäid kavast meelde ka Järlepa naisrühma esitatud tants „Laevuke” ning suurte ja väikeste võimlejate ühisnumber „Rabahaldjad”, mis mõlemad olid hinge hellitavalt romantilised. Päeva kõige tempokama esituse tegi aga Kehtna segarühm Umbsõlg, esitades väga jõulise karakteriga „Kadrelli”. Alati on huvitav näha ka läti tantse, mille põhisammustik ja muusika eesti tantsudest oluliselt erinevad.
Kogu kontserti jäid raamima aga laulusõnad „Terve vald oli kokku aetud, kihelkond kokku kutsutud”, mis pärinevad armastatud „Tuljakust”. Kontserdi alguses tantsiti selle tantsu pärimuslikku varianti, lõpus aga Anna Raudkatsi seadet. Mõistagi sobis see hästi kokku tantsupeoga, kuhu oli suisa neli valda ja mitu kihelkonda kokku tulnud.
„Minu keel ei paindu küll ütlema minitantsupidu. See ei olnud mingi mini, see oli väga suur ja väga rõõmus ja särtsakas pidu,” ütles Rapla valla kultuurinõunik Rita Triinu Peussa tantsijaid tänades.
Nii tantsurahvas kui ka publik jäi peoga rahule ning ka külalised Lätist. „Iga aasta on meil Lätist mõni kollektiiv tantsimas käinud. Kuna seekord oli meil väike juubel, tuli tantsima see rühm, kes ka meie esimesel peol esines,” rääkis Anne. „Nad ütlesid, et neil on alati väga hea Eestisse tulla ja nad imetlevad seda, kuidas kõik inimesed vaatavad ja tunnevad sellest üheskoos rõõmu. Lätis ei pidavat see nii olema, sest kõik tantsurühmad püüavad justkui üksteist üle trumbata. Siin on aga kõik üksteise suhtes väga sõbralikud,” rääkis Anne edasi lätlaste muljeid.
Esimene Alu minitantsupidu oli kakskümmend aastat tagasi. Pidu on enamasti peetud iga kahe aasta tagant. Seekordne pidu oli ümmarguse numbriga, kümnes, ning jääb Anne sõnul tema eestveetud peona ka viimaseks. „See on ühe ajajärgu lõpp. See on väga ilus number. Kui keegi võtab korraldamise üle, siis olen ma õnnelik, aga minu poolt jääb see pidu viimaseks,” nentis Anne, aga lisas, et ta on väga rahul sellega, milliseks see pidu kujunes ning et ta on väga tänulik kõigile tantsijatele, juhendajatele ja toetajatele.
