Helerin Väronen
Minu lapsepõlvekodu on täis erinevaid kive. Neid leidub väljas kiviaedade ja kiviskulptuuridena ning siseruumides seintel, postidel ja põrandal. Kuigi kiviaedade ehitus on pigem meeste ala, on meie peres kivihullus hoopiski mu emal Aime Väronenil.
Öeldakse, et kõik me elus saab kuidagimoodi alguse lapsepõlvest ja ei ole ema kivihulluski erand. Kuigi ta ei tea, kas sellele pani aluse ühepoolne kivisõda naabripoisi poolt, kes talle kiviga pähe viskas, või kivikorje käigus omakorda sõbrannal kogemata väga ilusa kiviga pea katki löömine.
Sellest ajast, mil ema sai oma kodu ja võimaluse aias toimetada, mäletan veel isegi, kuidas metsiku õunapuu all asus prügikuhi, mida vanemad korrastama hakkasid. Kuhjast tuli välja hulgaliselt kive ja koos ühest lagunevast hoonest jäänud kividega panid need aluse esimesele kiviaiale. Ema ise veeretas need kivid õigesse kohta ja vedas ka metsa alt ja põldude pealt salvokelguga neid juurde. Isa aitas vahel vaid nii palju, et tõi traktoriga meie korjatud kivid põllult ära.
Kiviaiajupid aina pikenesid ja mida rohkem ema kividega tegelenud oli, seda vähemaks jäi tal seljavalusid, mis teda aastaid kiusanud olid. Sinna kiviaedadesse need sagedased seljavalud jäid.
Esimesi kiviaedu ehitades ei olnud võimalust, et lähed internetti ja uurid, kuidas see töö käima peaks. Esimene jupp aeda laguneski ära, tunnetus aeda õigesti teha tuli katsetamise käigus. Esimesed kiviaiad olid emal tehtud ilma seguta, vaid kruusa sai vahele pandud ja lilled kasvasid peal. Nüüdseks on need kivid leidnud koha uutes seguga tehtud aedades, mis on mõnda kohta ette ehitatud selleks, et meie reljeefsel maastikul saada sirgemat pinda.
Kiviaedade ehitusele järgnes emal munakivisillutise hullus, mille tingis vajadus mulle autojuhiloa tegemiseks raha teenida. Kui Varbuse maanteemuuseumi satute, siis seal on 211 ruutu munakivisillutist mu ema laotud. Ka sealse baarinurga vana kivisein on tema restaureeritud.
Ajaga on kasutatavad kivid aga aina väiksemaks läinud ja leidnud rohkem kasutust ka sisekujunduses. Keset elamist olnud kole metallist tugipost sai endale kividest ümbrise. Kui muidu on kivid pärit ikka koduümbrusest, siis kaks järgmist, veel väiksemate kividega tehtud suuremat objekti, korstnajalg ja teine post sisaldavad tähenduslikke kive.
Teine post tekkis vajadusest kuhugi kindlalt paigutada erilisemad kivid, mida lapselapsed kippusid verandalt ära vedama. Postis on palju fossiilidega kive. Korstnajalas on peale fossiilide ka kivid, mis on pärit nii enda kui ka sõprade/tuttavate reisidelt. Näiteks on seal kivid Ameerikast, Tšehhist, Norrast ja Inglismaalt.
Praegu on ootel kivid, mis saavad olema osa köögi töötasapinna tagusest seinast. Seal hakkavad olema ühendatud põhjapolaarjoone kivi Austraalia omaga, Norra Kanaaridega. Samuti leiab seal koha Mandri-Eesti läänepoolseima punkti kivike. Sõbrad ja tuttavad toovad pisikesi kive nii Eesti eri paigust kui ka mujalt maailmast. Ükskõik, kuhu mu ema läheb, ikka sattub ta taskusse mõni ilus või eriline kivike. Ta on tänulik neile suurtele kividele, mis kunagi kiviaeda ehitades aitasid tal seljavaludest lahti saada, ja arvab, et kiviaia ehitus oli alateadlik ravi. Praegune väikeste kividega tegutsemine on aga vaimne ravi, kuna kivid, eriti kaugemalt toodud, kannavad endas talle olulist energiat.
Kivide kinnitamiseks on ema kasutanud müürisegu, plaatimissegu ja vuugivahesegu või nagu sauna eesruumis, ainult plaatimissegu. Segu valmistamise puhul on küll isa alguses kaasa aidanud, kuid ka selle õppis ema lõpuks ise ära.
Kasutatavad kivid on ajaga läinud veelgi väiksemaks ja nende kinnitamiseks tuli ühel hetkel mängu silikoon. Idee selleks sai ta kunagi ühest koduajakirjast, juhtudes lugema Talvi Vilikivi koduaiast.
Silikooni, silikoonipüssi, väikseid lapikumaid kive ja palli, kummist mänguasja, plastist lillepotte või kasvõi coca-cola pudelit kasutades saab luua väga omanäolisi aiaskulptuure. Silikoon peab kindlasti olema niiskuse- ja ilmastikukindel. Ema kasutab Penosil Neutrali. Suurte tööde, näiteks lillepostamendi jaoks võib seda kuluda lausa seitse tuubi, kuid tulemus on midagi väga ainulaadset. Esimeseks harjutuseks on parim kasutada palli või plastist lillepotti.
Reeglit, kuidas kive kinnitada, ei ole. Igaüks peab leidma endale sobiva viisi. Võib näiteks lasta silikoonpüssist segu kivile ja siis selle kinnitada. Või lasta riba silikooni esemele ja siis paigutada kivid. Üks me aia erilisemaid kiviskulptuure, haldjamaja, nõuab küll natukene rohkem oskusi ja aega. Sinna on lisatud peale kivide ka teokarpe, klaasi ja puuoksi.
