Muusikasuve avas Kapa Festival

Helerin Väronen

Järjekorranumbrilt 19. korda peetud Kapa Festival, vana nimega Kaparock, tõi laupäeval publiku ette 12 muusikalist kooslust, kelle seast igaüks leidis midagi enda kõrvadele meeltmööda olevat.

Läbi aastate on Kaparock liikunud suunas, et olla võimalikult perekeskne ja pakkuda head muusikat kõigile. Tohisoo mõisaõuel kostev muusika on üha rohkem selline, mis läheb peale sisuliselt kõigile, laveerides pigem popi, räpi ja pehmema rocki piirimail.
Kordadel, kui on õnnestunud Tohisoole jõuda esimeste bändide ajal, on olnud rõõm kuulda kohalike noortebändide esimesi katsetusi. Seekord said võimaluse Tohisoo prooviruumidest välja tulla ja end proovile panna Level Up ja Rewind, keda olid tulnud toetama paljud pereliikmed ja lähedased. Esimesed kuulajad olidki enamasti just kohalik rahvas ja ikka päris kaua läks, et rahvamass suuremaks kasvaks. Ei teagi, kas oli asi selles, et nüüd on Kapa Festival kahepäevane või tasuks ehk teinekord esinejate järjekorda muuta, mõni tuntum nimi esinejate etteotsa tuua. Kõrvu igatahes jäi kellegi ütlemine, et neli aastat tagasi oli juba esimeste bändide ajal lavaesine rahvast täis.
Järgmised kolm bändi, Liberosis, Lights Out ja Sundown olid tuttavad juba varasematest esinemistest ja teadsin, mida neist oodata. Liberosis paistis silma enda kirjutatud lugudega. Kõigi kolme bändi kohta aga ütleks, et tegemist on tõeliselt mõnusate rocki eri stiile harrastavate bändidega, kes võivad veel kaugele jõuda.
Päeva poolitanud Iseloomad on aga uus nähtus meie muusikataevas. Midagi on selles bändis hästi vanakoolilikku. Tegemist on sellise rockiga, mis vabalt sobituks kuhugi 80-ndatesse. Varasemast oli nende loomingust tuttav vaid lugu “Kaks miinust” ja just selle loo ajal pistis päike oma nina esimest ja viimast korda pilve tagant välja.
Seekordne välisesineja oli Floridast pärit folkmuusik Austin Miller, kes pärast valjemaid bände oli mõnus ja rahulik. Milleri jaoks oli Kapa Festivalil esinemine viimane kontsert Eestis plaaditutvustusturnee raames. Tema viimane lugu “When The Rain Comes” meelitaski väikse vihmasabina välja.
Bourbon Sugar oli selline esineja, kelle looming mulle varem tuttav ei olnud. Enne festivalile sõitu kuulasin neid ja lugesin ka kitarristi Grigori Rõzuki intervjuud ja leidsin selle kaudu nii mõnegi hea muusikasoovituse, ehkki bändi muusika päris minu maitsele ei vastanud.
Enne suurt kolmikut esines kohalik bänd Merwis. Päris arvestatav osa bändiliikmetest olid need, kes vastutavad Kapa Festivali korraldamise ja toimimise eest.
Järjekordselt pidin tõdema, et suurima üllatuse ja elamuse pakkus hiphopi viljelev kooslus, ehk seekord 5MIINUST. Sõnadesse väga süüvida ei tahtnud, kuid nende energia ja oskus rahvast kaasa tõmmata oli see, mis elamuse pakkus. Näha oli, et nad ise nautisid samuti esinemist iga oma keharakuga. Kui muidu oli rahvast lava ees siiski hõredalt, suutis 5MIINUST massi kokku ajada ja sinna see ka järgmise kahe esineja ajaks jäi. Karl-Erik Taukar Band ja Terminaator mingit tutvustust ei vaja ja mõlemad panid rahva kaasa elama. Vaid vihmasabin Termika ajal rikkus ehk natukene olemist.
Vihmavarju sai aga minna TVPlay Sports Eesti telki, kust kanti muuhulgas üle UEFA Meistrite Liiga finaalkohtumist.
Kui välja tuua mõni seik, mis ei meeldinud, siis päeva alguses puudus festivalialal kätepesuvõimalus. Samuti ootasin päevajuhist tibake rohkem. Kait Kall alguses küll viskas nalja, kuid mida õhtu poole, seda vähemaks tema lavalolekut jäi. Teda oleks võinud rohkem laval olla sel ajal, kui uus bänd tehnikat üles pani.
Omaette vaatepildiks on Kapa Festivalil Jägermeistri tüdrukud. Nende rõõm ja tantsulust ei kustu ka kehva ilmaga. Juba päris mitu aastat on toiduvalik olnud väga hea ning iga aastaga tundub see aina suuremaks minevat. Nüüd jääb üle oodata, mida toob Kapa Festivali juubeliaasta. Igatahes ootaks üllatusi nii esinejate seas kui ka korralduses. Ja ikka meeldivaid.