Madis Roodla
Paljudel meist on mure, et meie rahvus ja kultuuriruum on väike ja elujõudu ei pruugi olla piisavalt selleks, et keel ja rahvus kestaks läbi aegade nagu põhiseaduses kirjas. Lisaks kõnelejate arvule on kultuuri hoidmiseks oluline ka teaduse areng selleks, et säiliks kõrgkultuur ja emakeelne teadus.
Arvestades, et meie emakeel on üks maailma väiksema kõnelejate hulgaga keeli maailmas, milles on võimalik kõrgharidust saada ja teadust teha, ei jää turukonkurentsis ilma riigi (lisa)finantseeringuta emakeelne kõrgharidus ja teadus ellu ning õppekavad muutuvad tasapisi ingliskeelseks. Vaadates väikekeelte kodumaal ringi, on paljud teaduskeeled juba hääbumas, aga meie ei tohi jätta täitmata oma põhiseaduslikku kohustust!
Tulles (teadus)rahastuse juurde, on raha muidugi alati vähe, aga sõna tuleb pidada ning Isamaa ja Keskerakond on mõlemad kirjutanud pühalikult alla teadusleppele. EKRE jättis detsembris teadusmemorandumile alla kirjutamata, kuna 1% SKP-st oli nende hinnangul liiga vähe – millega tuleb muidugi nõustuda.
Me oleme tõesti teaduses kriisi lävel!
0,71% SKT-st teadusele on Euroopa Liidus keskmisest pisut tagapool. Üldjuhul panustavad rikkad riigid kõige rohkem teadusesse ning Põhjamaad on EL-i esirinnas üle 3% panusega. Maailmas on riike, kus panus on ka üle 4% SKT-st. Kui riigi kasina rahastuse juurde lisada veel ettevõtjate panus, mis on EL-is tagantpoolt teine, siis jutud teaduse surmast ei kuulugi enam ulmevaldkonda. Suur osa Eesti teadusrahastusest tuleb EL-ist, mis läheb ülevaatamisele uue EL-i eelarvega 2021. aastal. Siis võime olla uue kriisi lävel. Samale probleemile on osutanud ka riigikontroll – meil ei ole strateegiat, kuidas EL-i väheneva rahastuse tingimustes oma teadust elus hoida.
Miks on kesine rahastus probleem?
Meie tehtav töö ei ole veel nii tark, et maksta ihaldatud Põhjamaade palka, mille selgeks indikaatoriks on meie loodav väärtus ühe töötunniga, mis jääb kaugele maha riikidest, kuhu meie kaaskodanikud rändavad tööle. Seda vahet ei ole võimalik tasandada, kui me ei suuda oma majandust automatiseerida, robotiseerida ja digitaliseerida – seda kõike ei ole võimalik teha ilma teadusrahastuseta.
Kui riik ei tõsta ennaktempos investeeringuid teadusesse, siis jäämegi keskmise sissetulekuga riigiks, kus tarka tööd ei ole nii palju, nagu soovime ja jäämegi rändama riikidesse tööle, kus panustatakse jätkusuutlikult teadusesse. Lisaks laseme käest hea investeeringuvõimaluse, Maailmapanga teadusuuring näitab, et iga teadusse panustatud euro toob tagasi 4,8 eurot otsest tulu. Iga loodud töökoht teaduses panustab otseselt kolme töökoha loomisesse, mis on keskmisest kõrgema palgaga.
Iga euro, mis jääb täna teadusse panustamata, on tulevikus suurenenud väljaränne ja assimileerunud endine kaaskodanik riigis, kus panustatakse teadusesse. Majanduslik ilmajäetus võib viia riigi ja rahva eksistentsi lõpuni, mis on stsenaarium, mida kardavad kõik Eesti poliitilised jõud. Selle vältimiseks tuleb kasutada iga vahendit, et suurendada tulevikus nii rikkust kui ka rahvaarvu Eestis.
Eesti teadus on nagu vaestemaja, kus on suured ja ilusad ruumid, mis on EL-i struktuurifondide rahaga ehitatud, aga tehnikat ja sisu jääb ainult vähemaks.
Noortel teadlastel on laias laastus kaks valikut, kas minna välismaale teadust tegema, mis on juba niigi atraktiivne lähtuvalt tugevatest uurimisgruppidest, või siis jääda Eestisse ja leida elus teised väljakutsed teaduse asemel. Olukorras, kus maailmas on nii eestlased kui ka talendid kullahinnaga, peame riigina panustama sellesse, et Eestis oleks võimalik teha teadust. Vastasel juhul ei saa me kunagi nii jõukaks nagu põhjanaabrid ning väljaränne hoogustub, mis viib nii kõnelejate arvu kui ka maksuraha vähenemiseni ja lõpuks keele ja kultuuri väljasuremiseni.
Konkurents on karm ja kui me jalgu kõhu alt välja ei võta, võib kirjeldatud muutusi näha juba praeguste lasteaialaste põlvkond. Vältimaks riigina sellist olukorda tulevikus, võiksime kaaluda sarnaselt kaitsekuludega ka teadusrahastuse suuruse kirjutamist seaduseks. Teadus nagu ka kaitsekulud panustab eestluse säilimisse.
