Rapla valla kodulehel on üleskutse osaleda rahvusvahelises uuringus. Võtsin ka ise küsimustele vastamise ette, et saada aimdust, millega tegu on.
Küsimusi oli seinast seina. Minu enda, kodukoha ja suhete kohta teistega. Korraga tulevad ekraanile küsimused minu kodukohas elavate välismaalaste kohta. Juba enne neid küsimusi tuleb mul muuhulgas hinnata argumendi „Immigrandid rikastavad kultuuri“ paikapidavust. Lisaks uuritakse näiteks seda, kuidas suhtun välismaalase alluvuses töötamisse.
Ühesõnaga, sulle antakse ühel hetkel ette rida omadussõnu, mille puhul pead sa määrama, kas need kehtivad pigem kohalike või välismaalaste kohta. Sõnade hulgas on näiteks aus, tark, julge, kiusav ja rahumeelne. Seejärel pead sa hindama oma tundeid kohalike vastu võrreldes välismaalastega. Tunnete hulgas on näiteks armastus, heakskiit ja viha.
Pean tunnistama, et jäin neid sõnu ja seda küsimust pikaks ajaks mõtiskledes vaatama. Jätame siis esimese hooga üldse kõrvale asjaolu, et Rapla-suuruses paigas on kohalike ja välismaalaste võrdlemiseks päris vähe materjali. Ma ei tunne neid väheseid välismaalasi, kellega olen kokku puutunud, kindlasti mitte nii hästi, et hinnata, kui ausad inimesed nad on. Või kui rahumeelsed ja kultuursed.
Pigem jäin ma mõtlema, et juba ainuüksi omaenda tutvusringkonna inimesi silme eest läbi lastes on nende hulgas neid, kes on minu arvates kultuursemad kui teised. On neid, keda pean julgemaks kui teisi, ja on neid, kes eelistavad tüli tekitamise asemel rahu hoida.
Ma ei saa sinna midagi parata, et just sedasama eeldan ma ka neist inimestest, keda ma veel ei tunne. Olgu nad sündinud Raplas, Tallinnas või hoopis piiri taga. Ma arvan, et nad on täpselt samamoodi inimesed, kellest osa on ausad ja osa pigem mitte. Minu käsi ei tõuse omistama mingeid omadussõnu tervele mõistele „välismaalane“ ehk siis kõik need inimesed sellest seitsmest miljardist, kes ei kuulu meie imetillukese riigi kodanike hulka.
Samamoodi ei taha ma omistada mingeid omadussõnu sellele käputäiele välismaalastele, kes Raplas elavad. Peale ehk vaid selle, et kaks neist mängivad päris hästi korvpalli.
Ühesõnaga ei julge mina küll öelda, kas Raplas elavad välismaalased on grupina kultuursemad kui meie kohalikud või vastupidi. Veel vähem tahan ma hinnata nende kiuslikkust või naiivsust. Ja mulle tundub kummaline üldse midagi sellist küsida. Mulle tundub, et just sellisest liigitamisest saavad alguse eelarvamused ja hirmud.
Küsimustikus tuleb järgmisena võrrelda oma kaasmaalasi teiste rahvustega. Ja jälle seisan ma sellesama lõhkise küna ees. Ma ei oska kohe mitte kuidagi öelda, kas eestlased on ausamad kui kõik teised maailma rahvused.
Küsitlus ise uurib meie identiteeti. Ma ei välista, et nende küsimuste koostamisel ongi üks eesmärk uurida meie eelarvamusi. Või siis on lihtsalt liiga suur rahvusvaheline uuring sattunud liiga pisikesse paika. Kui pool mu tuttavatest oleksid välismaalased, siis oskaksin ma neid ehk paremini hinnata. Aga päris veendunud ma ikkagi ei ole, et ma selliseid võrdlusi reaalselt teha tahaksin.
Lõpuks vajutasin mina igatahes järjekindlalt kõikidele neile võrdlustele vastuseks seitsmepunktilise skaala keskmist nuppu. Loodetavasti läksin ma seega kirja küsitletavana, kes ei ütle, et kohalik on targem, kultuursem, heldem ja ausam kui välismaalane.
Katri Reinsalu
