Reet Saar
Märjamaal koduloohuvilisi koondav Tunatoimkond andis välja kolmanda trükise. Selle esitlus tõi 31. juuli õhtul kohaliku raamatukogu saali huvilisi täis.
Märjamaa vallavanem Merlin Suurna pidas oma tervituses oluliseks saavutuseks seda, et üks vald saab kokku trükise, mille sisu on ennekõike just siinsete inimeste, mitte kutseliste ajaloolaste töö vili. Valla tänukirjaga tunnustati „Märjamaa 650“ teise osa koostajaid Tõnu Mesilat ja Jürgen Kusminit ning toimetajaid Jaanus Kiilit ja Martin Andrellerit, aga kingituseks said trükise ka kõik autorid või nende järeltulijad, kelle tekst on raamatusse jõudnud.
Jaanus Kiili tõdes, et ajalooraamatu koostaja võib oma töö eest saada kriitikat, sest dokumente annab tõlgendada erineval moel. Ta avaldas lootust, et seekordse raamatu puhul väga ägedaks ei minda – selle osa sisu puudutab paljuski inimesi, keda me teame. Ta oli tänulik, et mitmed inimesed tulid ise oma materjale pakkuma.
Martin Andreller tõi välja, et ilma selliste trükisteta teaksime oma elust palju vähem. „See on vist ainus raamat, mille käsikiri oli Eesti Mälu Instituudi käes juba selle toimetamise ajal. Riigi tasandil võime sündmustest teada, aga kuidas elasid neid aegu läbi konkreetsed inimesed, seda teavad vaid inimesed ise,“ lisas ta sama instituudi teadurina.
Värske trükis on Tunatoimkonna toimetiste kolmas raamat: esimene oli Meinhard Uustalu „Haimre-Märjamaa piirkonna minevikust”, mis ilmus 2008. aastal, järgnesid „Märjamaa 650“ I (2014) ja II osa (2019). Märjamaa raamatu esimesse ossa kõik materjalid ära ei mahtunud. „See andis motivatsiooni edasi minna. Kogunes uusi tekste, sest koduloo uurimine vahepeal elavnes, aga selle raamatu jaoks kirjutati ka uusi tekste,“ rääkis Jürgen Kusmin. Esimene osa oli Märjamaa alevi keskne ja raamatu tagakaanel oli alevi kaart. Teine osa kajastab laiemalt Märjamaa (suur)valla eluolu ja tagakaanel on Anne Aaspõllu joonistatud kaart, kus on välja toodud just sellised objektid vallas, mis pole nii üldtuntud. Kaardi suures formaadis originaali kinkis Kusmin Märjamaa raamatukogule, kus see lubati märgatavale kohale välja panna.
Märjamaa aukodaniku Arvo Valtoni kirjutatud sissejuhatuses on öeldud: „Keegi meist ei saa valida oma sündimise aega ega kohta. Aga kui see valik on kord ilma meie soovita toimunud, siis on õige seda valikut tunnustada ja parimal juhul ka oma isikliku õnnena võtta.“ See avalõik on ilus võti järgnevale valikule.
Raamatus on piirkonna pärimuse parema mõistmise huvides avaldatud Jaan Jungi kirjutis muinasaja teadusest eestlaste maal ja käsitletud Märjamaa ümbruse kihelkondi, kuigi see tekst on täismahus kättesaadav ka teistest allikatest. Järgmiste autorite tekstides on juttu vanavara ja rahvaluule korjamisest, maakabelitest, käsitöödest ja käsitöömeistritest, vanadest veskitest. Käsitletud on kunagist Luiste valda, lood on mitmest külast ja koolist. Vigala-mailt saame teada muusika seltsist, postiside ajaloost ja „laadasõjast“. Käsitletud on 1905. aasta sündmusi Märjamaal ja ümbruskonnas. Jaan Sihver on kirja pannud kilde ühe koolipapa elust. Kunagine piltnik ja mitmekülgsete oskustega Heinrich Ots on kajastanud oma eluteed kodutalust Stockholmi. 463 lehekülje paksune raamat lõpeb piibujuttudega 1930. aastate Märjamaalt, mis on omal ajal ilmunud ajalehes Lääne Elu.
“Eesti Vabariik 100” koordinaator Raplamaal Aare Hindremäe andis raamatukogule üle vastava plaadi, sest värske üllitis on ka ühiskingitus programmi „EV 100 igas külas“ raames. Ta sõnas tunnustavalt, et Märjamaa kogukond on saanud hakkama olulise teoga ja tuletas meelde, et veel jõuab kingitusi teha. Hindremäe kinkis omalt poolt Ingliste küla mahuka ajalooraamatu, mis tuli trükist eelmisel aastal.
„Märjamaa 650“ teises osas kajastub ennekõike Eesti Vabariigi aeg, üksikud viited ka kuni 1970. aastateni, kuid kolhoosiaeg ja lähiminevik alles ootab käsitlemist. Jürgen Kusmin kutsus üles kirjutama, et Märjamaa raamatu järgmises osas seda perioodi avada.
