Helerin Väronen
Lugesin paralleelselt “Mesilaste ajalooga” ka teist raamatut, Tom Phillipsi “Inimesed. Lühiajalugu kõige perse keeramisest”. Inimkonna suursaavutustest on palju raamatuid, aga neist asjadest, mis inimesed on suutnud pekki keerata, ei räägita väga. Ja märkimisväärse osa raamatust moodustavad keskkonna, looduse ja loomade hävitamisega seotud lood.
Üks suurimaid keskkonnamuutjaid on põllumajandus. Kuid kohe selle kandadele on astumas tööstus, millest tekkinud reostuse tõttu on näiteks süttinud Cuyahoga jõgi, Vaikses ookeanis laiub suur prügikeeris ja Hiinas on 52-ruutkilomeetrine elektroonikast koosnev prügimägi. Lihavõttesaare lugu on aga hea näide, mis juhtub siis, kui kõik puud maha võtta. Mitmed lood on ka sellest, kuidas inimene on nii taime- kui ka loomaliikidega manipuleerinud, neid viinud sinna, kuhu nad ei kuulu ja rikkunud sellega loodusliku tasakaalu.
Kõike seda lugedes mõtlesin, kas ühel hetkel on mesilaste kadumise lugu ka mõnes sarnases raamatus kirjas. Või kas üldse on siis inimest, kes selle kirja paneks ja kas sellele oleks ka lugejaid.
Mu ema meenutas üht paari aasta tagust uskumatuna näivat lugu, kus üks Põlva rapsikasvataja oli vihane naabri mesilaste peale, kes tema põllul käisid. Põllumehe soov oli, et mesinik oma mesilasi teatud piirides hoiaks, uskudes, et mesilasi saab tara taga kinni hoida nagu lehmi. Samuti uskus ta täiesti siiralt, et taimekaitsevahendid ei tee mesilastele mitte midagi ja mesilaste surmas on süüdi haigused. Kuid seda teadmist, et mesilaste tolmeldamine ka tema rapsisaaki aitab suurendada, sellel põllumehel justkui polnud.
„Mesilaste ajaloo” lõppsõnas on tõlkija Kalle Kroon välja toonud, kuidas raha kulutatakse täiesti ebaotstarbekalt, tuues näiteks Mäo bussipeatuse, mis on muutunud tühjaks ja kõledaks kohaks. Selliste ehitiste asemel võiks raha paigutada kahesüsteemsete veevärkide rajamisse, kus puhas vesi on joogiks ja söögitegemiseks, pesupesemiseks ja WC-potti tuleb aga näiteks vihmavesi.
Magevee puudus on veel üks oluline teema ja Lunde esikromaan mesilastest on tegelikult esimene osa neljaosalisest kliimateemalisest tsüklist, mille teine osa ongi pühendatud just puhtale veele.
Hiljuti vaatasin filmi “Täiuslik meel”, mis kujutab endast maailma, kus kliimamuutuste tagajärjel levib katk, mis järjest lülitab välja inimeste meeli. Kõigepealt kaob haistmine, siis maitsemeel, järgmisena kuulmine ja lõpuks nägemine. Pärast kahe esimese meele kaotust suutsid inimesed veel jätkata normaalset elu, kuigi nii paljud rõõmud olid elust kadunud. Ja nii paljud mälestused. On just lõhn või millegi maitse see, mis mõne mälestuse ellu äratab. Sellega seoses jäin mõtlema, et vaevalt me küll päriselt oma meeli kaotame, kuid kui mesilased kaovad, kaotame justkui poole oma meeltest. Enam ei saaks me süüa maasikaid, juua kohvi, nautida roosi lõhna ega imetleda vaadet iluaedadele ja lilleväljadele.
Samas säilib lootus, et ehk nii drastilisi muutusi ikka ei tule ja ka meie lapselapselapsed saavad maal vanaemal külas käies süüa õunu ja marju ning joosta lillede vahel. Nüüdseks on kindlaks tehtud, et evolutsioon ei pruugigi olla aeglane protsess. Näiteks kiviajast saadik on inimese evolutsioon muutunud sada korda kiiremaks. Kiiret evolutsiooni on märgatud ka taimedel. Nii et ehk üks võimalusi, mis päästaks meid “Mesilaste ajaloos” kirjeldatud olukorrast, oleks see, et putuktolmlejatest taimedest saavad isetolmlejad. Selline võimalus ei ole üldse välistatud. Kuid see lootusekiir on võrdlemisi kaduvväike.
Laupäeval Vormsile sõites oli mul soov leida saarelt auguga süda. Ja ma leidsin sellise Hullo käsitööpoest, autoriks Tatjana Sääs. Selle südame sees on aga väike mesilane. Nii jääb see kaelakee peale Vormsi meenutama ka seda, kui olulised on mesilased ja üldse putukad.
