Kõik päevad ei olegi siis maal elamise päevad?

Läinud laupäeva oli Külaliikumine Kodukant kuulutanud maal elamise päevaks. Tegemist on külastussündmusega, mille eesmärk on tutvustada neile, kes praegu veel maal ei ela, külakeskkonda koos seal toimivate teenuste (oh kui kole ja hingeta sõna!), töökohtade, seltsitegevuse, vaba aja veetmise võimaluste ja pakutavate elamispaikadega.
Igati ilus ning igas mõttes väärt ettevõtmine ju! Müts maha kõigi ees, kes päeva ettevalmistamise ning läbiviimisega tegelevad. Eraldi tuleb rõhutada, et päeva igakülgseks õnnestumiseks rakendub üleskutse peale tegevusse veel terve vabatahtlike armee. Need on inimesed, kellele meeldib teistele rõõmu valmistada. Ja sellest pole üldse lugu, kui valdav enamus sel päeval teenindatavatest pole mitte potentsiaalsed maalekolijad, vaid kohalikud, kes heal meelel teiste tegemisi uudistavad ja ennast ümmardada lasevad. Ikka ilus tegu.
Kuid eelkõige oodatakse külla ikkagi inimesi, kellest võiks tulla täiendust küladesse. Ja hea oleks, kui tulijate hulgas oleks võimalikult suur protsent neid, kes mitte väga ammu maalt linna pagenud (või ausate ja ebaausate võtetega sinna meelitatud). Tahaks loota, et selle päeva ettevalmistamisega on aktiivselt seotud kõigi osalevate valdade volikogud ning vallavalitsused, et see ei ole pelgalt üks järjekordne kohaliku aktiivi enesedemonstratsioon, vaid igati läbi mõeldud ja eesmärgistatud ettevõtmine – me ju vajame maale tegusaid inimesi.
Küllap on päeva ette valmistades sedagi uuritud, miks inimesed ära on läinud, mis neid igapäevases külaelus häiris või millest puudust tunti ja kas nüüdseks on võimalikud probleemid kõrvaldatud. Ka see on ju igati kiiduväärt, kui aeg-ajalt maalt lahkumise põhjusi analüüsitakse ja analüüsi tulemustest järeldusi tehakse.
Võib üsna kindlalt öelda, et maainimesed ise on endast kõik andnud, et kutse adressaadini jõuaks. Ei piirduta ju üldse ainult selle ühe maal elamise päevaga, lisaks on heaks traditsiooniks saanud ka näiteks avatud talude päev.
Aga siinkohal meenub ka mitu aastat sädeinimeste poolt õhinapõhiselt veetud “Maale elama” kampaania, mille korraldajad lõpuks väsisid ja liikumise ooterežiimile panid.
Ettevõtmise ühe eestvedaja Ivika Nõgeli selgitus kõlab hoiatavalt: „Ootame kannatlikult, millal tekib riigil huvi maaelu mainekujundust toetada.” Nii ongi. Seni, kuni riiki juhivad ainult linnakesksed poliitikud, kes siiralt usuvad, et kõik inimesed tahavadki linnadesse kolida ja maaelu on mõttetu, on tagasitulijate osa lootusetult väike. Samas on ju teada, et igasugune riik saab olla tugev ainult siis, kui võrdselt arendatakse kõiki regioone ja kõiki eluks vajalikke valdkondi ning külaelu jätkusuutlikuna püsimiseks hädavajalikke meetmeid ei nimetata teenusteks, mida võidakse pakkuda, aga võidakse ka pakkumata jätta. Nii lihtne see kõik ongi. Aga sellest on ilmselt raske aru saada.