Tõnis Tõnisson
Olgu kohe öeldud, et rändava kultuurikohviku idee on igati kiiduväärt. Ettevalmistus oli ka hästi läbi mõeldud. Ja korraldus samuti. Tulemust aga ei olnud. Võib-olla sellepärast, et sellise teema selgeksrääkimine nõuab rohkem aega. Paraku ei olnud märgata erilist valmisolekut diskussiooniks. Tundub, nagu ollakse (eelkõige muuseumid ja vallad) tänaseks välja kujunenud olukorraga leppinud – on küll pisut hall ja tolmunud, kuid enamaks ei ole me niikuinii võimelised; hädaldavad need, kes pabereid ja pilte kokku korjanud ja ei tea nüüd, mis selle kraamiga peale hakata; saadagu aru, et kõike ei ole võimalik säilitada, aeg teeb ise oma valikud.
Ometi peaks olema nii, et kui räägitakse vajadusest suhtuda hoolivalt mälusse, siis ei peeta ju silmas mitte ainult mälestusi, mis ulatuvad kümnete või sadade aastate taha, vaid ka seda, mis puudutab tänast hommikut, eilset, läinud kuud, möödunud aastat jne. Võime mäletada on praegu veel inimesele omane. Pealegi on tänastel põlvkondadel ka kohustus anda enda poolt kogetu järeltulijatele edasi – enamik meist tuleb ju pöördelistest aegadest ja mäletab asju, mida järgmistel põlvkondadel (annaks Jumal!) kogeda ei ole võimalik. Kas või ainult sellepärast oleme kohustatud enda poolt kogetusse suhtuma suure vastutustundega.
Kui me kõik koos ei pea ühest hetkest mäletamist enam oluliseks, siis oleme astunud taandarengurajale, kust tagasitulekut enam ei ole. Kui Eestis ei oleks keeldudest hoolimata meeles peetud sõjaeelset EV-d ja seda, mida tähendas demokraatlik iseolemine, siis poleks me osanud läinud sajandi viimase kümnendi alguses oma riiki ka tagasi tahta. Muide, Moskvas oldi juba väga lähedal sellele, et me ei mäletaks, kust me tuleme ja kes oleme. Olgu see hoiatavaks meenutuseks neile, kes peavad mäluasutusi vaba aja veetmise kohtadeks ja museaale pelgalt põnevateks atraktsioonideks. Mäletamist ei tohi unustada ja mäluga ei mängita.
Ei ole nii, et maakonnamuuseumi rajamine seisab ainult raha puudumise taga. Tegelikult sõltuvad need otsused hoopis poliitilise tahte puudumisest. Mälu talletamine on suuresti missioonitöö. Aga missiooni täites ei saa raha lugemisele mõelda. Samas ei ole ühe muuseumi asutamine ja ülevalpidamine muidugi ka odav töö. Kuid selleks vajalikku raha ei ole vaja ühe korraga välja käia – muuseumi ei asutata ju ühe aastaga. See ei saa valmis isegi mitte viie aastaga, kuid ühel kindlal kuupäeval on vaja otsustada ja alustada, muidu ei tule ka kümne aasta pärast võimalust uksi avada.
Me oleme tänaseks juba peaaegu kakskümmend aastat rääkinud maakondlikust mälukeskusest, kuid pole mitte sammugi vajaduse tunnistamisest kaugemale saanud. Nüüd oleme nii kaugel, et on vaja otsustada! Meid ei tohi peatada see, et haldusreformi järel on uus olukord ja valdasid juhivad uued inimesed. Reforme ei tehta ju selleks, et protsesse pidurdada, ja uued inimesed ei tule ju selleks, et kõike varem tehtut maha kriipsutada.
Sellepärast küsingi veel kord: miks me ikka alles alguses seisame ja plusse ning miinuseid kokku loeme, miks me kardame järgmisi samme teha?
