Reet Saar
Teist aastat Kehtna põhikoolis töötava vene keele õpetaja Dmitri Djuženkovi (32) valisid õpilased ja kolleegid oma majas aasta õpetajaks. Ehk võinuks tööalane tunnustus tulla ametnikunagi, sest pärast Kohila gümnaasiumi lõpetamist andis noormees dokumendid sisse ka Narva kolledžisse. Mis erialale, praegu ta enam ei mäletagi.
Kui koos vanematega sõideti tulevast elukohta üle vaatama, pakuti ühiselamutuba, millel aknaklaas katki, majas oli suitsuhais ja paik jättis väga depressiivse mulje. Sestap keerati jalapealt ringi ja sellele erialavalikule sai rist peale tõmmatud.
„Kohilas jõudsin vaid jope seljast võtta, kui helistati Tallinna Ülikoolist ja kutsuti sinna õppima. See oligi mu teine valik – õppida vene keele kui võõrkeele õpetajaks,“ räägib Dima, nagu ta lubab end kutsuda. Seitsmendat aastat koolis töötav õpetaja pole erialavalikut kahetsenud.
Ta on nende aastate jooksul töötanud Kodila, Hagudi ja Keila koolis. Viimases oli direktoriks Liivi Siim, praegune Kehtna kooli juht. „Tema pakkus mulle tööd nüüd Kehtna koolis. Lisaks töötan Tallinnas Gaia koolis,“ avab õpetaja oma tausta.
Kõnekeele üllatused kokast nutikani
Kohilas sündinud-kasvanud poiss alustas kooliteed tollal veel keskkooli nime kandnud õppeasutuse vene klassis. Kui vene osa suleti, tuli hakata alates 7. klassist õppima eesti keeles. Teoorias oli tal eesti keel selleks ajaks selge, raskem olnud hoomata kõnekeelt. „Kui öeldi koka, siis arvasin, et räägiti kokaiinist, aga mitte Coca-Cola joogist. Kunstiõpetaja nimetas mind nutikaks poisiks, aga mul tekkis seos sõnaga nutma. Mõtlesin, et ma pole ju kurb, miks ta niimoodi ütleb. Tundmatute sõnade puhul tekkisid seosed tuntud tüvega,“ kõlasid meenutused keelekäänakutest. Tundmatuid sõnu, mille tähendust kolleegidelt küsida, tuleb ette praegugi.
Noormehel sisemist tõrget ei tekkinud, kui tuli hakata eesti keeles õppima. Raskem olnud see, et korraga tuli nii palju eestikeelset infot, et pea oli viimasteks tundideks väsinud ja omandamine polnud enam nii tõhus. Harjuda tuli uue klassikollektiiviga, olid mõned pinged ka rahvuse pinnalt: „Kui õppisin vene klassis, siis keegi mind ei nokkinud, et mu emakeel on vene keel, kuid eesti koolis tuli rahvuse pinnalt vahel üht-teist ette.“ Õppida Dimale meeldis ja koolis sai ta hästi hakkama. Kui midagi jäi tunnis arusaamatuks, tegi ta kodus asja ise selgeks. Eestikeelsele õppele üle minnes hinded ei langenud, kuid tööd tuli rohkem teha.
Kuuldu ajendab küsima, mida arvab ta plaanist minna Eesti koolides üle vaid eestikeelsele õppele. „Emakeelse õppe küsimus on väga tundlik teema. Minu arvates võiks venekeelne õpe siiski olla kuni põhikooli lõpuni,“ tuli vastuseks. Põhjalikumalt me sel teemal keskustelu ei jätkanud.
Vestluskaaslast kuulates reedab pisike aktsent seda, et eesti keel pole ta emakeel. „Mul polegi kavas aktsendist lahti saada. Mida rohkem üritad rääkida üht keelt aktsendita, seda rohkem tuleb seda juurde teises keeles. Tuttavad Venemaa venelased on öelnud, et mul on ka vene keeles aktsent. See võib tõesti niimoodi olla, sest ma kogu aeg vahetan keelekoode,“ nõustub Dima.
Toortõlked vene keeles
Uudiseid loeb Dima eesti ja vene keeles, kuid Eesti kohta peamiselt eesti keeles. Siinsed venekeelsed uudised on enamasti eesti keelest tõlgitud ja Dima sõnul on seal kiirustamise märgid küljes, mis lugedes tekitavad keeletundlikul inimesel külmavärinaid. „Niimoodi me küll ei räägi,“ käib sellistel puhkudel mõte peast läbi. On see siis sõnade järjekord või kasutatud mõisted.
Palju on ka otsetõlget. Näiteks identiteet tõlgitaksegi tihti just nii, aga vene keeles on see identitšnost. Kvaliteedi venekeelne vaste on hoopis katšestvo. Digi-TV õige vaste vene keeles on tsifrovoe televidenije, kuid siinsetes venekeelsetes tekstides levivad otsetõlked digitalnoe televidenije, digi-TV, samuti digiboks. „Sellised uudissõnad jõuavad Eestimaa venekeelsete inimeste vene keelde. Küsisin oma Vene tuttavatelt kord, kas nad teavad, mida tähendab digitaalne. Üks vastus oli, et see kõlab nagu genitaalne,“ lõpetame selle teema naljatoonil.
Kogemused annavad enesekindluse
Praegu tunneb noor õpetaja end klassi ees kindlalt, kuid esimesed koolipraktikad olnud rasked. „Üks asi on teooria, kus suur rõhk on keeleõpetamisel, aga klassi ette sattudes tekib hulk muid probleeme, mis enne tuleb lahendada, nii et vahel jääb keele õpetamine tagaplaanile. Üks asi on distsipliin, ja eriti kui oled alustav õpetaja, siis ei oska kõiki nippe kasutada.
Algul õpilased ka katsetasid piire. Öeldi, et meil nii ei käi, me seda ei oska jne. Olin nii sinisilmne ja uskusin neid, aga lapsed on väga kavalad ja väga head psühholoogid,“ jutustas Dima algusaegadest. Kui juhtus mõni väike konflikt, läks ta kohe nõu ja selgitust küsima klassijuhataja käest. „Nüüd enamasti lahendan probleemid ise. See on palju mugavam variant, ei näe mõtet juhtkonda või klassijuhatajaid vaevata.“
Keila koolis oli õpetaja Djuženkov 7.–9. klassi juhataja, ehk võib-olla kõige raskema vanuseastmega tegeleja. „See oli raske. Samas pärast olin nii harjunud nende õpilastega, et oli kahju, kui nad lõpetasid.“
Klassijuhatajal on väga oluline roll, kinnitas ta. Klassijuhataja teab laste muredest ja probleemidest kindlasti rohkem kui aineõpetajad. Samas mõni laps ütleb kogu klassile, mis mure tal on või kuidas on kodune olukord, teine on nii kinnine, et ei räägi midagi ka klassijuhatajale. Mõnesid probleeme arutavad õpetajad infokoosolekutel.
Eriti nendel puhkudel, kui õpilasel on näiteks depressioon või muu väga tõsine probleem. Seda on õpetajatel vaja teada, et osata õpilasele õigesti läheneda ja tema pingutusi õigesti hinnata.
Vene keelt hakatakse meie koolides üldjuhul õppima 6. klassis. Praegused lapsed kasvavad üles inglise keele mõjuväljas. Nagu ikka – osa neist tahab õppida vene keelt, teine osa mitte. Viimased ütlevad, et ma õpin inglise keelt, milleks mulle vene keel. „Eks ma siis vastan, et ei me ette tea, mida meil elus vaja läheb. Vene keel on väga levinud, eriti kui liigume ida ja lõuna suunas. Avame endale keeleoskusega kõik teed ja võimalused.“
On õpilasi, kelle jaoks see pole argument. Mõned toovad välja Eesti ja Venemaa mitte kõige soojemaid suhteid. Mõned mainivad pöördelisi ajaloosündmusi ja Teist maailmasõda. „See oli nii ammu, saage juba üle,“ leiab Dima.
Gaia koolis hakatakse vene keelt õppima juba kolmandas klassis. Riikliku õppekava kõrval on seal ka lisategevusi. Näiteks hommikuring, kui vene keel on päeva esimene tund. Lapsed kasutavad siis lihtsaid väljendeid ja baassõnu, kui vastavad õpetaja küsimusele „kuidas läheb?“, eesti keeles räägivad pikemalt juurde, kui tahavad midagi täpsustada.
Õpilaste hulgas on ka teisest rahvusest lapsi, kelle kodune keel on vene keel. Kas neil üldse on tunnis midagi õppida? „Ikka on. Neil võib olla küll kõnekeel suus, kuid teinekord mitte kõige rikkalikum, vaid üsna pealiskaudne. Ka kirjutamisega on raskusi ja õiget hääldust tuleb õppida.“
Kolmandat põlve õpetaja
Dima puhul on toodud plussina välja, et õpetaja tundides on rõõmus õhkkond. Kuidas saada kätte hea töömeeleolu? „On klasse, kes armastavad nalja ja sõud, neid see motiveerib, aga on klasse, et kui hakkad seal näitlema, lähevad õpilased nii ülemeelikuks, et pärast ei suuda enam keskenduda,“ teab Dima oma kogemustest. „Mulle meeldivad klassid, kus saab esineda, aga kui ütled „Stopp!“, siis nad töötavad asjalikult edasi. Mulle nii meeldib, kui nad saavad aru, millal võib nalja teha ja millal peab tõsine olema.“
Kuidas Dima end ise õpetajana iseloomustab? „Minu kohta räägitakse, et ma ei oska kuri olla. Mul on tunnis kindlad piirid, aga oma loomult ma ei ole raudne rusikas,“ tuleb vastuseks.
Kehtnas töötab vene keele õpetaja kolm päeva nädalas, kahel päeval on Gaia koolis. Ta sõidab rongiga Raplasse, kolleegidega on kokku lepitud, kes mis päeval ta sealt auto peale võtab, sõidutab kooli ja toob tagasi.
Dima on juba kolmandat põlve õpetaja. Tema vanaema oli Ukrainas klassiõpetaja. Tema ema alustas karjääri Ukrainas, kus õpetas ukraina keelt ja kirjandust vene koolides. Eestis hakkas ta õpetama vene keelt nii vene- kui ka eestikeelsetes klassides. „Mu ema töötas terve elu õpetajana. Temalt kuulsin ja nägin, et see on raske töö. Ta on olnud ka minu õpetaja. Oma ema klassis õpilasena olla on kummaline tunne: kodus oli ta soe ja pehme, tunnis range ja kauge, nagu oleks võõras. Tundsin, et ta oli minu suhtes teistest rangem,“ meenutab Dima. Lisaks jõudis kogu info poisi käitumise kohta kolleegide kaudu kiiresti emani. Dima enda sõnul väga rüblik ei olnud, aga nohik samuti mitte. Kohila koolis õppides oli palju õpetajaid, kes poisile meeldisid, aga eriti hindas ta bioloogiõpetaja Edith Maasikut ja geograafiaõpetaja Pilvi Tauerit. Nüüd on tal võimalus oma õpilaste jaoks olla samasugune eeskuju ja hinnatud õpetaja.
Kooli läheb Dima üldiselt hea meelega. „Kas on üldse teist valikut?“ küsib ta naljatledes. Kõige raskem on pimedal ajal end hommikuti „käima tõmmata“, aga tass kohvi on selleks hea turgutaja. Ta on harjunud sellega, et tööle tuleb kaugemalt sõita. Kohavahetust pole küll plaanis, et elada töökohale lähemal. „Meil on Kehtna koolis nii hea kollektiiv, direktor on mõistev ja hooliv juht, temaga on turvaline ja rahulik. Me usaldame üksteist. Mujale minek on risk. Väga palju oleneb õpetajatöös inimsuhetest.“
Dimale meeldib reisida. Koolivaheajal käis ta Riias akusid laadimas. Tore on ka jalgrattaga sõita, muusikat kuulata ja laulda või lugeda teaduslikke artikleid. Pisut jääb aega ka sõpradega kohtumiseks.
„Õpetajatöö mulle meeldib: kogu aeg on midagi uut ja alati on midagi teha,“ ütleb Dmitri Djuženkov lõpetuseks.
*
Kolleegid Dimast
Kehtna koolil on kohutavalt vedanud. Päris mitu aastat otsisime seda õiget, oli palju asendajaid, aga miski polnud päris see. Kuni saabus kiri minu postkasti küsimusega, et ega tööd pakkuda pole. Oli, ja palju. Ja kohe ühe olulise tingimusega: ütlesin, et sinu ülesanne on panna lapsed oma ainet armastama, mitte kartma.
Möödus esimene poolaasta, oli palju kõhklusi, kartusi, uusi olukordi, aga sama palju ka naeru ja vahvaid kohtumisi ja uusi õppimisi nii selle õpetaja kui ka õpilaste poolt. Aine aga muutus järjest huvitavamaks, õpilased julgemaks ja õpetaja tundis ennast järjest kindlamini.
Ta viis õpilased välismaale, kohe suure bussitäie. Riiki, kuhu ilma viisata ei saa ja kus piirikontrollis tuleb buss tühjaks teha. Lubas nad keset venekeelset suurlinna üksipäini jalutama, sest ta usaldab õpilasi.
Õpilased arvavad, et tema tunnid on lõbusad ja väga erinäolised. Nad vaatavad filme, laulavad, ka mitmed kodutööd on YouTube´ist vaadatavad. Ta pani endaga laulma pundi 8. ja 9. klassi poisse „Goluboi vagoni“ ja „Katjušat“, ja seda loomulikult vene keeles.
Kolleegidel on tema näol alati väga põnev vestluskaaslane. Ta on tohutult reisinud, väga palju lugenud ja väga mitmete huvidega. Ta räägib paljusid keeli ja tunneb end selles mugavalt. Ta on saripostitaja Facebooki, aga ta postitab sinna väärt kraami, enda lahedaid ülesvõtteid loodusest, arhitektuurist ja paljudest reisidest.
Ta on naljakas. Ühel hommikul seisis ta riietehoius, vaatas peeglisse ning ütles: „Kersti, mul on täna kotid silme all, ja kahjuks mitte rahakotid, vaid lihtsalt kotid.“
Tema rännuteed viivad teda igal aastal uutesse paikadesse, ta armastab soojust ja päikest, väga head sööki, mida ta aga ise valmistada ei oska. Aga tal on palju häid sõpru ja tuttavaid, kes teda hea meelega kostitavad.
Ta ei oska olla kuri. Jah, ta on vahel väsinud, kurb, melanhoolne, aga alati sõbralik ja aus. Ta on ka väga osav läbirääkija, sest ta suutis sel õppeaastal ära rääkida kolm õpetajat, kes teda autoga rongijaamast kooli toovad.
Ja kui miski muu enam mõtteid pähe ei too, siis viib lõkkeõhtu kolleegi juures ta raudselt mõttele, et sellel õppeaastal peame uuesti ära käima Peterburis ja lisaks veel ka Lätimaal.
Meie kooli aasta õpetaja on vene keele õpetaja Dmitri Djuženkov.
