Mariliis Vest
Mis muud ühel üsna värskelt emaks saanud naisel südamel on kui laps ja tema kasvatamine. On olnud õnn olla seitse kuud ühe pisipiiga ema, kuid ei saa salata, et see teekond on olnud paras väljakutse. Kergemaks ei tee igapäevaelu ka tänapäevane info üleküllus.
Jah, alati saaks inimene ennast igasugusest sotsiaal- ja muust meediast eemaldada, kuid mulle oleks see vist liialt äärmuslik. Alles käis ajakirjandusest läbi, kuidas Tanel Padar sai oma pisibeebi „valesti“ kandmise eest sugeda. Need on hetked, kus tunnen, et seda kõike on meie ümber liiga palju.
Nagu öeldakse: nii palju, kui on inimesi, on ka arvamusi. Tundub ka, et nii palju, kui on emasid, on ka erinevaid kasvatusmeetodeid. Mina suurem asi vaidleja, tänitaja või targutaja neil lõpmatutel teemadel ei ole. Võib-olla seetõttu, et olen vähekogenud ja isegi veel ebakindel. Samuti ei pea ma tõesti oluliseks, et kellegi kandekotil peaks rihm just täpselt nii või naa asetsema (jah, nii mõndagi see häirib).
Tõenäoliselt on informatsiooni sorteerimise oskus paljuski kinni ka inimese isiksuses. Pean nüüd küll vist üles tunnistama, et suudan selekteerimist teha teatud maani, kuni ühel hetkel taban ennast taas kahtlemas, kas käitun ikka ühes või teises olukorras õigesti. Nii mõnigi kord olen kuulnud või lugenud lauset, et iga ema teab ise, mis tema lapsele parim on. Kas ikka päris nii on?
Praegu, esimese lapsega, julgen küll tunnistada, et väga paljusid otsuseid ei ole ma julgenud ilma perearsti jah-sõnata teha. Näiteks millal alustada lisatoiduga või mida ja millal üldse beebile maitsta anda võib. Samas on ka perearstid nii erinevad – vanema generatsiooni omad on harjunud ühtmoodi, nooremad ehk teistmoodi. Tuleb endale leida see inimene, keda usaldada.
Toidust rääkides tuleb meelde, et alles hiljaaegu arutasin enda emaga, kuidas mina, minu vend, sugulased ja paljud selle aja lapsed kasvasid (nii umbes 27 aastat tagasi, kui informatsioon sedasi ei liikunud). Emal oli alles paber, kus oli kirjas minu ühe päeva kava. Neljakuuse beebina sain nii pudelitäie keefirit kui ka mannasuppi. Olen siiani elus-terve ning ülimalt harva haige või üldse muu terviserikkega. Praegusel ajal võib lugeda tuliseid arutelusid ainuüksi selle üle, kas sama vanale beebile võib vett anda või mitte, söökidest rääkimata.
Võib ju tunduda lihtne öelda, et ära siis loe seda informatsiooni, lihtsalt ignoreeri ning käitu sisetunde järgi. Minu jaoks see nii lihtne ei ole. Eks oma osa annavad ajakirjanduses „hirmutavad“ artiklid, kuidas kuskil maailmas jälle miskit õudset juhtunud on. Nõrgema närvikavaga ja emotsionaalse inimesena ketran tahes-tahtmata mõningaid lugusid enne magamaminekut läbi ja käin oma beebit kümneid kordi kontrollimas. Eks nii mõnigi sõbranna on lohutanud, et see on nii vaid esimese lapsega. Teisega pidavat meel juba rahulikum olema. Kas nii ka on, ei oska veel öelda.
Kas oleks lihtsam, kui informatsiooni nii palju ei liiguks? Miskipärast mulle tundub, et oleks küll. Kuigi aeg-ajalt on hea teiste kogemustest õppida, tundub informatsiooni üleküllus pigem väsitavana. Kuulates enda vanaema või ema jutte, tundub, et lapsekasvatamise juures olid lapsevanemad oluliselt rahulikumad ning ei kartnud ega kahelnud üldse nii palju, kui seda teen mina.
