Helerin Väronen
Meestepäeva, 19. novembri hommikul olid meie toimetuse naised tellinud meie kaastöölistest meestele selle päeva puhul üllatuseks sefiiritordi. Et mehi, keda on meil vaid kolm, meeles pidada ja anda märku, et me neid hoiame ja neist hoolime.
November tundub olevat üldse meeste kuu. Peale meestepäeva ja isadepäeva on viimastel aastatel novembrit enam kui 30 riigis nimetatud ka movembriks, millega proovitakse enam tähelepanu pöörata meeste tervisele. Täpsemalt, tõsta teadlikkust eesnäärmevähi laastavast mõjust ja vajadusest käia regulaarses kontrollis. Enda teadlikkust saabki mees näidata vuntse kasvatades (movember on kokku pandud ingliskeelse sõna moustache (vuntsid) algusest ja novembrist).
Mõtlesin meeste tervise teema peale teisipäeva hommikul enne tööle tulekut. Väga vähe tean ma neid mehi, kes regulaarselt ja kohe probleemide ilmnemisel abi otsivad. Oma probleemidest ja haigustest ei kiputa rääkima, kuna mees on ju ometigi tugevam sugupool ja kuidas ta siis välja näitab, et tal midagi viga on. Vankumatu järjekindlusega käiakse tööl, kuni ühel hetkel lihtsalt kokku kukutakse. Huvitav on küll see, et rasketel haigustel mehed end lihtsalt murda ei lase, aga juba kerge külmetuse puhul on nii mõnigi justkui suremas diivanil, samas kui naine samas olukorras askeldab töö, pere ja koduga samamoodi edasi.
Hiljuti jäi silma reklaam, mis kutsus naisi üles oma mehi arsti juurde tervisekontrolli saatma. Kergitasin selle peale kulme, mõeldes esiteks hetkedele, kui tõesti olen üritanud mõnd oma kunagistest kallimatest arsti juurde suunata. Nagu seinaga räägiks, ega ikka ei mindud küll. Teiseks mõtlesin, et mis saab siis, kui mehel ei ole kedagi sellist kõrval, kes teda arsti juurde suunaks. Mehe tervis on ikka eelkõige ta enda kätes. Ei saa ju oodata, kuni keegi kättpidi ta sinna kohale veaks. Enesest hoolimine hakkab ikka iseendast pihta, mitte suhtumisest, et kui keegi teine minust hoolib, äkki ma siis ühel hetkel hoolin ka endast ja lähen arsti juurde.
Peale füüsilise tervise on aga üha enam tähelepanu pööratud ka vaimsele tervisele. Ja selle koha pealt ei saa mehed nüüd küll kuidagi uhkustada. Nende vaimne tervis kipub naistest olema nõrgem ja selles saab süüdistada osaliselt Y-kromosoomi. Meenub Alo Lõhmuse Eesti Ekspressis aastal 2006 ilmunud artikkel („Inimese nimi on naine“), kus on välja toodud, et mehe Y-kromosoomis on vaid mõnikümmend geeni ja ülejäänud on rämps. Ehk kui mehe X-kromosoom juhtub olema vigane, on häired kromosoomi vastutusalasse kuuluvates valdkondades vältimatud, kuna mehel puudub naisega võrreldes tagavarakoopia.
Kuid suur vastutus meeste vaimsel tervisel on ka sotsiaalsetel normidel. Enesetappude protsent meeste hulgas on umbes 80 ringis, nii et meheks olemine on suurim riskitegur. Mehed ei ole jätkuvalt valmis oma muredest nii palju rääkima kui naised. Noorem generatsioon on küll juba avatum, kuid pikk tee on veel minna. Mõttemuster, et mees peab olema tugev, sportlik, teenima hästi, ülal pidama tervet peret ja emotsioone endas hoidma, on meis veel väga tugevalt sees. Sellise stereotüüpse rolli järgimine toob aga kaasa väliselt edukad, kuid seesmiselt õnnetud ja katkised mehed.
Sotsiaalsed normid peavad muutuma, nii et mehed saaks ja julgeks oma muresid avalikustada, ilma et neid selle eest häbistataks. Ainult nii saavutame olukorra, kus üha enam mehi otsib nii füüsiliste kui ka vaimsete probleemide tekkimisel abi. Tugev mees on see, kes julgeb abi otsida.
