Ametilt Riigikogu saadik, hingelt metsamees

Siim Jõgis

Heiki Hepneri (53) jaoks oli 2019 muutuste aasta. Aasta alguses oli ta veel Kohila vallavanem, aga kevadest saati on ta töötanud Riigikogu saadikuna. Märtsi alguses toimunud Riigikogu valimistel kogus ta Isamaa nimekirjas 962 häält, kuid jäi sellega napilt parlamendist välja. Kuna valitsuse moodustasid Keskerakond, Isamaa ja EKRE, avanes Hepneril võimalus pääseda Riigikokku kaitseminister Jüri Luige asendusliikmena ja selle võimaluse kasutas ta ära.

Riigikogu töö kõrvalt ei ole ta lasknud unustusse vajuda ka Raplamaa huvidel. Jätkuvalt tegutseb ta Raplamaa Omavalitsuste Liidu (ROL) esimehena. Nädala esimesed neli argipäeva käib ta tööl Toompeal, aga reedene päev kulgeb just ROL-i tegemiste lainel. Muide, just seetõttu tõsteti ka ROL-i üks kord kuus toimuvad täiskogu istungid neljapäevalt reedele, et Hepner saaks esimehena nendel osaleda. Ise ütles ta, et selline rütm sobib – neli päeva nädalast tööl Riigikogus, üks oma kodumaakonnas.
Tema senisest tööst ja panusest Raplamaa arengusse ei saa kuidagi mööda vaadata. Alates 2011. aastast kuni 2019. aasta kevadeni töötas ta Kohila vallavanemana ning jätkuvalt on ta ROL-i esimees. Kõike seda arvesse võttes valis Raplamaa Sõnumite toimetus just Heiki Hepneri meie maakonna kõige mõjukamaks inimeseks.

Heiki Hepner sündis 17. veebruaril 1966 ning pärit on ta Haap­salust. Tema isa oli metsamees ning sealt on alguse saanud ka Hepneri enda armastus ja huvi metsa ning looduse vastu. See on saatnud teda terve elu. Isa oli Haapsalu metskonnas raietööline ning võttis aeg-ajalt oma pojad (Hepneril on kaks vanemat venda) tööle kaasa. Metskonnas olid töötajad head sõbrad ning omavahel käidi läbi ka perekonniti ning tihtipeale saadi kokku just Hepnerite majas Haapsalu kesklinnas. See omakorda aitas kaasa nii Heiki kui ka tema kahe vanema venna huvi loomisele metsanduse vastu.
Küll aga oli koolipõlves veel üks valdkond, mis vendi paelus – vehklemine. Haapsalus ei ole see muidugi eriskummaline. Heiki Hepner tegeles vehklemisega treenerite Peeter Nelise ja Tiit Jostmanni käe all pühendunult ja kõrgel tasemel. Ühe korra on ta kroonitud ka Eesti noortemeistriks. Treeniti viis korda nädalas, vähemalt kaks kuni kaks ja pool tundi järjest ning nädalavahetustel peeti võistlusi. „Eesti epee oli tegelikult kõrgel tasemel, aga minu sportlaskarjääri rikkus ära Vene armee,“ rääkis Hepner.
Pärast vastuvõttu EPA-sse (tänane Eesti Maaülikool) 1984. aastal asus ta sama aasta sügisel armees aega teenima. Esialgu oli talle lubatud kohta spordiroodus, mis oleks võimaldanud jätkata vehklemistreeninguid. See lootus siiski purunes. Selle asemel sattus ta hoopis kinnisesse väeossa ning õppis suurtükilukksepaks. Pool aastat möödus seal ning siis jätkus teenistus Kaug-Idas Habarovski linnas ning seal ei olnud võimalusi vehklemisega tegeleda.
1986. aastal tuli Hepner Kaug-Idast tagasi Tartusse, et omandada kõrgharidus metsanduse erialal. Soov vehklemisega jätkata oli suur. Ometi osutus see keeruliseks, sest sparringupartnerit oli raske leida. Põhilised tegijad asusid Tallinnas ja Haapsalus, kuid Tartus oli vehklejaid vähe. „Langetasin otsuse, et tudengielu vajab ka elamist ning ühiskond oli samuti sel hetkel vabanemas. Otsustasin, et lõpetan vehklemisega. Tartu linna meistrivõistlustel veel osalesin, aga aktiivselt edasi ei treeninud. See oli konkreetne otsus,“ sõnas Hepner.

Raplamaa

Vehklemises loeb Heiki oma eeskujuks kõige vanemat venda Heino Hepnerit, aga metsanduses oli selleks kindlasti isa. Seega ei tekkinud ka ülemäära küsimusi, mis erialal tuleks omandada kõrgharidus. Valik langes üsna hõlpsalt metsanduse kasuks, mida sai õppida Eesti Põllumajanduse Akadeemias. See oli omakorda väga otseselt seotud ka sellega, kuidas ta üldse Raplamaale sattus.
Haapsalus kasvanud noormehena tal väga tihedat sidet Rapla rajooniga ei olnud. Küll aga oli ta siit läbi sõitnud bussiga, sest Haapsalu – Tartu buss tegi peatusi ka Märjamaal, Raplas ja Kehtnas. „Ega ma koolipoisi või tudengina Raplamaale väga ei sattunud ning palju sellest piirkonnast ei teadnud,“ rääkis ta.
Kõik muutus viienda kursuse sügisel. Aasta oli 1990. Parasjagu oli algamas metsakultuuride loeng, kui auditooriumisse astus vanem härrasmees Mati Ving, Purila metsaülem. Saalis valitses tavapärane sumin, kuid Ving ei lasknud ennast sellest segada ning hõikas välja küsimuse: „Kes tahab saada metsaülemaks?“ Järgnes haudvaikus. See kestis terve minuti või rohkemgi. Isegi kärbse lendamist oleks olnud kuulda. Ja siis kõlas üks vastus: „Mina tahan!“ Selle hüüdis välja Heiki Hepner, teadmata esialgu isegi, millisest paigast jutt käib.
Läbirääkimiste käigus sai selgeks, et uut metsaülemat otsiti Järlepa metskonda. Mahtra metsamajandi direktor oli toona Tõnu Kalmet ning temaga neid asju arutati. Metskonna ülemaks Hepner esialgu siiski ei saanud. Selle asemel vihjas Kalmet talle kohtumise käigus, kas noormehele ei pakuks huvi metsamajandi peaülema koht.
„Nii palju mul enesekriitikat oli, et see ei olnud äsja ülikooli lõpetanud noorele sobilik amet,“ sõnas Hepner. Selle asemel asus ta 1991. aasta aprillis tööle Mahtra metsamajandi Sutlema metskonna abiülemana. Mahtra metsamajandi kontor asus toona Sutlema külas. Täna asub samas majas lasteaed.
Juba 1992. aastal sai Hepner ka majandi peaülemaks. Üks asi oli igal juhul sellega paika saanud. Heiki Hepneri side Rapla maakonnaga oli loodud ning see püsib tugevana tänase päevani, olgugi et tema karjäär jätkus 1994. aastal juba Tallinnas.

Vallavanem

1996. aastal olid Kohila alev ja vald veel eraldiseisvad omavalitsused. Sügisel toimusid kohalike omavalitsuste valimised ning nendel osales ka Hepner. Ja tegi seda edukalt. Tal õnnestus pääseda Kohila valla volikogu liikmeks. Huvi kohaliku poliitilise elu vastu oli tekkinud. Ka 1999. aastal pääses ta volikokku, 2002. aastal jäi ta välja ning 2005. aastal sai jälle sisse. 2004. aastal astus Hepner erakonna Res Publica liikmeks. Sellekohase kutse esitas rahandusminister Taavi Veskimägi.
2011. aastal valiti toonane Kohila vallavanem Andrus Saare Riigikogu liikmeks. Tarvis oli leida uus vallavanem ning Saare pöördus selle pakkumisega Hepneri poole. See oli tegelikult juba teine kord, kui Saare sellise ettepanekuga Hepneri jutule läks. Esimesel korral ei saanud sellest asja, kuid teisel korral oli tähtede seis juba parem. Saare meenutas, et siiski ei võtnud Hepner seda ametit kohe esimese hooga vastu. Kõigepealt võttis ta aega mõtlemiseks ja arutas seda oma perekonnaga.
„Heiki oli olnud volikogu liige mitu koosseisu ja tundis vallaga seotud küsimusi hästi. Pidasime läbirääkimisi ja arutasime valla seisu sisuliselt. Heiki ei ole tuulepea, ta teeb endale kõik lõpuni detailselt selgeks,“ rääkis Andrus Saare.
Ta lisas: „Valla juhtimine on midagi muud kui erafirma juhtimine. Seal on oma eripärad. Tean, et Heiki süveneb ja ei langeta otsuseid puusalt. Ta on töökas ja hoiab oma põhimõtetest kümne küünega kinni. Kõiki neid omadusi on vallavanemal vaja ning ta oli kindlasti minu esimene valik sellel ametikohal jätkama, kui mind valiti Riigikogu liikmeks.“
Sellega sai tõuke Hepneri teekond poliitikas. Metsandus jäi sellega küll tagaplaanile, aga päris unarusse kindlasti mitte. Armastus metsa vastu on säilinud. „Vahepeal võib ka teisi ameteid pidada, aga ühel hetkel olen ma tagasi metsanduses. See on täiesti selge,“ sõnas ta.

Arboreetum

Oma ülikoolipõlvest meenutas ta ühte kursust – dendroloogia. Üliõpilaste seas oli levinud seisukoht, et tegemist on keerulise ainega, kuid Hepner ütles, et ülemäära raske see siiski polnud. Selle asemel võttis ta sealt kaasa just armastuse puude ja põõsaste vastu. Kodu lähistele on ta loonud oma dendropargi ning arboreetumi (teaduslikel või harrastuslikel eesmärkidel rajatud puittaimede kollektsioon), kus kasvab 300 liiki või natukene rohkemgi puid ja põõsaid. Ta on toonud Euroopast pöökide istikuid, et jälgida nende kasvamist Eestimaa kliimas.
300 liiki võib tunduda päris palju, kuid tegelikult on seal istikutele veel ruumi. Esimesed istikud said sinna paigutatud 1998. aastal. Keskendunud on ta puudele, mis ei vaja ülemäära palju poputamist või hoolt. Künnapuud, pärnad, jalakad – kõik need on seal olemas. Kuigi dendroloogiat peab Hepner oma kireks, on teine faktor aeg. Töö kõrvalt kipub sellest puudu tulema. „Kui ma peaksin valima, kas minna kinno või botaanikaaeda, siis igal juhul lähen kõigepealt botaanikaaeda,“ rääkis ta. Ka reisil käies tõmbavad pilku just puud ja põõsad.
Hepneri üks huviala on ka jahindus, kuid väga tõsiseks jahimeheks ta ennast ei pea. Siiski annab see võimaluse vaadata metsandusele ka jahimehe vaatenurgast ja vastupidi. Hepner on Kohila jahiseltsi liige.

Kümme küsimust Heiki Hepnerile

1. Mis on su lemmikfilm?
“Mandariinid.”

2. Soovita head raamatut, mis avaldas sulle sügavat muljet.
Häid raamatuid on palju ja mitmed neist on seotud üht- või teistpidi loodusega, aga kui ma peaksin ühe raamatu nimetama, siis on see „Tõde ja õigus“, kõik viis osa.

3. Nimeta riik/linn/koht maailmas, kus tahaksid kindlasti ära käia.
Tahaks käia külas maailma suurimatel elusolenditel, mammutipuudel, Sekvoia rahvuspargis Californias Põhja-Ameerikas. Olen nende suguvendi ja -õdesid Euroopas kohanud ja nad on ka suursugused, aga vaadata otsa ja ütelda tere General Sherman’ile (maailma suurim puu 1487 m3) oleks eriti lahe.

4. Mis on su õhtune lemmik­snäkk?
Erinevad puuviljad. Võin neid õhtu jooksul arvestatava koguse ära süüa.

5. Mis võõrkeeli sa räägid?
Võõrkeelte osas olen oma aja laps. Koolis oli esimeseks võõrkeeleks vene keel. Teise keelena õppisin saksa keelt ja nüüd hiljem olen omal käel õppinud inglise keelt.

6. Millistest meediakanalitest loed/kuulad/vaatad uudiseid?
Üleriigilisi uudiseid vaatan, kuulan ja loen ERR-ist (ETV, Vikerraadio, uudisteportaal). Lisaks kuulan Kuku raadiot. Paberlehtedest loen Postimeest ja Rap­lamaa Sõnumeid. Ajakirjadest loen regulaarselt Eesti Metsa, Eesti Jahimeest ja Eesti Loodust.

7. Facebook või Instagram?
Mul on olemas Facebooki konto, kus kajastan minu jaoks olulisi teemasid.

8. Nimeta kuulus inimene, kellega tahaksid koos õhtust süüa.
Kui oleks võimalik valida ajaloolistest isikutest, siis valiks Alexander von Humboldti (suur saksa loodusteadlane 1769-1859). Kaasaegsetest tunneks rõõmu ühisest õhtusöögist oma nooruspõlve spordi-iidolite Björn Borgi, Ingemar Stenmarki ja Lasse Vireniga.

9. Nimeta üks meeldejääv kultuurielamus, millest oled osa võtnud.
Meie suured üldlaulupeod.

10. Millist muusikat sulle kuulata meeldib?
Minu absoluutne lemmik on Ruja ja Urmas Alender. Samuti meeldib väga Genesis ja Phil Collins.