Anna Maria Tamberg jagab aega korvpalli ja ratsutamise vahel

Mariliis Vest

Uuel aastal uue hooga! Jätkame meie tublide noorsportlaste tutvustamist Anna Maria Tambergiga. 15-aastane Rapla neiu õpib Rapla Kesklinna kooli 9. klassis. Tüdruku graafik on niivõrd tihe, et üht vaba päeva ta oma elus väga ette ei kujuta. Nimelt tegeleb Anna Maria nii korvpalli kui ka ratsutamisega.

Sa tegeled korvpalli ja ratsutamisega – kummale rohkem aega pühendad?
Tahan pühendada mõlemale võrdselt aega. Ratsutamas käin Raplast väljas Märjamaal Juurimaa tallis. Korvpallitrennid toimuvad Raplas. On ka nädalaid, kus talli ei jõuagi ning tegelen ainult kooli ja korvpalliga.

Millised näevad välja sinu nädalad ehk kui palju on sul üht ja teist trenni?
Korvpalli 6-8 korda nädalas, kõik oleneb nädalavahetustest, mängudest ja koolist. Ratsutan 2-5 korda nädalas, jällegi kõik oleneb korvpallist, ratsavõistlustest, koolist ja vaheaegadest. Kui käin vähem tallis, aitab mu hobust treenida Kristiina Raudnagel, kellega on väga hea koostöö päris algusest peale. Kristiina käe all tegin ka oma esimesed sõidud hobusega kuueaastaselt.

Korvpall ja ratsutamine on üsna erinevad spordialad. Kuidas sa nendeni jõudsid?
Korvpall tuli vahest mööda geene, terve pere pluss vanavanemad on sellega tegelenud. Alustasin treeningutega esimeses klassis, aga saalis sai ikka varem käidud. Ratsutamisega alustasin samuti esimeses klassis. Loomad on mulle alati meeldinud, kuid just hobune on saanud väga lähedaseks. Pidasin enda sünnipäeva väiksena hobuste keskel ja sealt see algas.
Hobustega tegeledes ununeb kõik see kiire elu, mis mul Raplas on. Aga mulle meeldib teha kogu aeg midagi. Ma ei kujutaks väga ette, et mul on vaba nädalavahetus või mingi vaba päev või isegi vaba õhtu. Vahepeal on vaja vabu päevi, aga ma ei oska nendel päevadel midagi teha.

Kas sinu jaoks on mõlemad hobid võrdsed? Selles mõttes, et kas naudid mõlemat sama palju või on üks ikkagi hingelähedasem?
Mõlemaid spordialasid pean endale hingelähedaseks. Mu ellu jäävad alati korvpallisaalid ja hallid, nagu laulab Genka. See spordiala meeldib mulle väga, nii vaadata kui ka mängida. Samuti meeldib mulle väga töötada loomaga, kes on minust kümme korda suurem ja kellel on täiesti erinev arusaam maailmast. Mõlemad spordialad täiendavad ja arendavad mind. Üks on tegutsemine koos hobusega, teine tulemuse saavutamine koos meeskonnaga.

Milline on sinu hobune ja mis on tema nimi?
Mu hobune Calistro on noor viieaastane Eesti sporthobune, keda ootab alles ees ratsasport. Ta on raske iseloomu, kuid väga hea põlvnemisega hobune.

Kuidas kulges sinu tee korvpallis Eesti noortekoondisesse pääsemiseks?
Tänu oma imelistele treeneritele: Kaia Milling, Toomas Annuk, Indrek Ruut ja Viljo Sinikas. Uks koondisesse oli lahti, pidin lihtsalt sisse astuma.

Milline on sinu sportlaskarjääri parim tulemus sinu enda arvates?
Korvpallis 2019 Eesti karikavõistluste 2. koht ning ratsutamises aastal 2018 Eesti meistrivõistlustel lasteklassis hõbemedal.

Kellena ja kus tahaksid ennast näha umbes 15 aasta pärast?
Elan päev korraga. Eks elu näitab.

Kas lisaks spordile on veel midagi, mida sulle meeldib teha ja millele jõuad aega pühendada?
Korvpalli, ratsutamise ja kooli kõrvalt ma vaevalt jõuan enda telefoninigi. Hea seegi, kui saan kaheksa tundi und.

Mida jääd enim meenutama 2019. aastast?
Suve! Üks tegusamaid suvesid, mis mul olnud on. Tihedam trennitamine kui muidu.

Mida ootad uuelt aastalt? Millised on sinu eesmärgid?
Kindlasti jätkuvat töökust ja tahet. Eesmärk on lõpetada põhikool ja valida hea gümnaasium.

Millest sa unistad?
Unistan, et saan tegeleda tulevikus sellega, mis teeb mind õnnelikuks ja et mind ümbritseksid hoolivad inimesed.

Kes on sulle eeskujuks?
Arvatavasti minu suur vend oma heatahtlikkuse, töökuse ja tegemistega.