Mari Tammar
13. jaanuaril tutvustas Vaiko Eplik Sõpruse kino dokumentaalõhtul oma suurt eeskuju, ameerika muusikut R. Stevie Moore’i, kes on salvestanud oma magamistoas 400 albumit ja keda peetakse kodus salvestamise vanaisaks.
Esmalt vaadati filmi “Lahe papa: R. Stevie Moore’i teine noorus” ja siis rääkis Eplik oma isiklikust kontaktist muusiku ja tema muusikaga.
Moore’i on nimetatud geeniuseks, ainulaadseks talendiks, kes on mõjutanud paljusid kuulsaid artiste nii Ameerikas kui ka Euroopas. Samuti on Ajakiri Rolling Stone kirjutanud, et Moore on loonud kõigi aegade tähelepanuväärseima indie-albumi. Sellest kõigest hoolimata pole aga Moore teinud suures muusikamaailmas suurt läbimurret ning seda Epliku sõnul muusiku keeruliste isikuomaduste tõttu ning seepärast, et Moore on olnud oma ajast ees ja muusikatööstuse kastist väljas.
Dokumentaalfilmis nägime tegutsemas tõepoolest üht omamoodi karismaga veidrikku, kellel on oma spetsiifiline stiil, kuulajaskond ja talent, ent ka ennast hävitav ja lodev elustiil, tähelepanu püüdev välimus ja suur annus kibestumist saamata jäänud tunnustuse pärast. Ent neis vastuoludes peitubki vist selle muusiku sarm.
Ta on üles kasvanud 60-ndate Ameerikas, kuulates The Beatlesit, The Beach Boysi ja Jimi Hendrixit. 16-aastasena hakkas ta tegelema kodus salvestamisega, mis seda aega ja tehnilisi võimalusi arvestades oli midagi uut. See andis talle vabaduse ja sõltumatuse, ent ka eraldatuse. Ta lõi oma väikeses kookonis, kirjutades ja esitades oma muusikat ise. Seejuures ei allunud ta tavapärastele normidele ja standarditele, ent nii nagu paljud geeniused, kaldus temagi äärmustesse. Tema eraldatus ning ilmselt ka kasvamise lugu kallutas teda depressiivsusele. Nimelt on ta eduka kontrabassimängija Bob Moore’i poeg, kes muuhulgas mänginud ka Elvis Presley ansamblis. Oma muusikukarjääri kõrvalt ei jäänud Bob Moore’il aga kuigivõrd aega (ega ilmselt ka motivatsiooni) isarolli täitmiseks. Niisiis on poja Stevie Moore’i protest muusikatööstuse vastu ja igatsus tunnustuse järele omamoodi mõistetav.
30 aastat oma ajast ees
Filmi tutvustuses esitatakse intrigeeriv küsimus, kas Moore’i näol on tegemist legendi või napakaga. Kuigi nii mõnigi filmis nähtud kaader (Moore püherdab ennastunustavalt laval ja murul või väisab linna pidžaamapükstes) paneb arvama, et tegemist on napakaga, on Vaiko Eplik teist meelt.
“Ma mäletan, et see oli sügis 2005, kui Raul Saaremets oma saates “Vibratsioon” lasi R. Stevie lugu ja ma kuulsin seda juhuslikult autos. Ma olin just ostnud endale helikaardi ja hakanud kodus salvestama. Pidin ristmikul auto peatama ja tõmbama tee äärde ja kuulama loo lõpuni,” meenutas Eplik oma esimest raputavat kokkupuudet Moore’i muusikaga, misjärel Vaiko R. Steviele kirjutas.
“Mis mind ja R. Steviet seob, on see, et ka mina olen kodus salvestav artist ja ta on mingis mõttes meie kõigi isa, kes kodus muusikaga töötavad,” selgitas Vaiko, viidates ka saalis istunud sõbrale Jarek Kasarile (Chalice).
Moore’i ja Epliku lähedasem suhtlus sai alguse siis, kui Vaiko tellis Moore’ilt 4000 krooni eest plaate. Seda tegi ta osalt selleks, et muusikut toetada, sest oli lugenud, et Moore’il polnud isegi raha enda proteeside jaoks ning ühed pühendunud fännid maksid ta hambaravi kinni.
“See oli minu jaoks paras šokk, et see inimene, kes on sinu kangelane ja leiutanud selle meetodi, millega sa ise muusikat teed, ei saa pärast 30 aastat kestnud väga produktiivset tegevust endale proteese lubada,” selgitas Eplik oma toonast väljaminekut.
Tänu sellele oli tal nüüd seesama karbitäis plaate ette näidata, millega R. Stevie oli saatnud talle ka oma tolle aja autoritasude aruande, mille summa oli 0,50 senti. Seda tegi ta eesmärgil näidata, mis ootab ees inimest, kes pühendab oma elu kodussalvestamisele. (Eplikul siiski nii kurvalt läinud ei ole.)
“Mul on hea meel, et ta on hilisematel aastatel saanud rohkem tähelepanu, aga ega kuulsust või edukat staari temast enam tule,” nentis Eplik, lisades, et selle taga on ühelt poolt kindlasti muusiku vaieldamatu sõgedus, “ent ega hea iseloomuga ja võluva väljanägemisega inimene veedaks ka ilmselt 40 aastat enda elust magamistoas, kirjutades 5000 laulu. Ega ei saada aru, kui hea ta tegelikult on. Kui filmis mainiti, et ta on kirjutanud 250 head laulu, siis see on tõesti tõsi. Ja see ei ole normaalne, et inimene kirjutab oma elu jooksul 250 väga head laulu. McCartneyl on võib-olla ainult 70 head lugu ja need on ka Lennoniga kahepeale,” rääkis Eplik naljatledes, samas rõhutades, et Moore’i muusikal on muuhulgas ka väga head tekstid, kuigi võib-olla pidanuks neid esitama keegi teine.
Nooremas eas oli Moore’i laulude teemadering väga lai, aga alates 80-ndatest sai tema laulude läbivaks teemaks see, miks ta veel kuulsaks pole saanud ja miks pole keegi tema 250 head laulu üles leidnud.
“Aga ma tahaks rõhutada, et see ei ole R. Stevie süü, et ta hakkas 30 aastat liiga vara pihta,” ütles Vaiko ja selgitas, et tänapäeval on kodussalvestamine väga enesestmõistetav ja suured helistuudiod pakivad oma kohvreid kokku. “Maailma kõige edukam muusika on tänapäeval kodus salvestatud,” ütles Vaiko.
Temal ei ole läinud nii hästi kui meil
Moore on muuseas sama Sõpruse kino saalis esinenud ning siis oli Vaikol ja Jarekil võimalik ka vanameistriga pikalt vestelda. “Me rääkisime terve õhtu, milline kangelane ta meie jaoks on ja kuidas me oleme talle tänulikud, aga ühel hetkel saime aru, et temal ei ole nii hästi läinud kui meil. Meil on olnud see õnn, et küll väikeses riigis, aga ikkagi leida oma muusikale kuulaja, olla edetabelites, müüa oma plaate, teenida sellega elatist, anda kontserte ja saada selle eest tasu ja elada kenasti. Aga mehel, kes selle meetodi leiutas ja selle valmis kujul meile jalge ette virutas, temal nii hästi ei ole läinud. Meil oli selle õhtu jooksul keerulisi hetki, kus me saime aru, et oleme selle tänujutuga natuke kaugele läinud. Näiteks kuna tal oli järgmine päev Helsingis kontsert, pakkus Jarek, et ta võib ta oma kaatriga ära visata – R. Stevie just ei vaimustunud sellest,” rääkis Eplik mahlakalt.
“Vaatamata sellele kõigele on tema meie vanaisa. Ja minu jaoks on põhiküsimus, kas muusika edukus defineerib muusika kvaliteeti ja mina ütleks, et mitte mingil juhul,” võttis Vaiko vestluse põhituuma kokku.
Minu jaoks oli see õhtu aga väga hea sissevaade just Vaiko Epliku enda loomingu konteksti, aitamaks paremini mõista seda, mis teda on inspireerinud ja kuhu ulatuvad tema loomingu juured. Äratuntav ühisosa on tema ja Moore’i muusikas olemas ja algab sarnasest kõlapildist. Kui kunagi hakatakse Raplasse Epliku kuju püstitama, peaks ehk selle tagaküljel olema R. Stevie Moore’i nägu.
