Mari Tammar
Margit Lillaku dokumentaalfilm “Südamering” jälgib viie aasta vältel Märjamaa külje alla Mõisamaale loodud ökokogukonda, mis sai alguse viiest perest – 12 täiskasvanust ja 6 lapsest, kes otsustasid loobuda harjumuspärasest elukorraldusest ja kolida vanasse mõisakompleksi, et luua Eesti esimene teadlik ökokogukond Väike Jalajälg.
Kuigi kokku tuldi heade eesmärkide ja suurte visioonidega, esitasid inimsuhted ületamatu väljakutse ja sundisid lõpuks osa kogukondlasi lahkuma. Suures plaanis pole see aga lahknemise lugu, vaid endaks kasvamise ja aus olemise lugu.
Mõnes mõttes on filmid “Talve” ja “Südamering” üsna sarnased. Mõlema keskmes on armastus ja armukolmnurgad ning kuigi neid lugusid saanuks jutustada ka teistmoodi, on režissöörid valinud suhete kujutamise, mis asetuvad laiemasse kogukonda. “Talve” puhul on selleks külakogukond, “Südameringi” puhul kommuun. Samuti näeme mõlemas filmis kaunist Eestimaa loodust ning seda, kuidas argipäevadel tehakse tööd ning pidupäevadel tantsitakse. Kui me aga “Talve” saame vaadata teadmisega, et tegemist on kirjanduslike kangelastega, siis “Südameringi” vaadates peame rinda pistma tõsiasjaga, et meie silme ees rullub lahti reaalne elu, kuigi kohati tundub see ebareaalsem kui Lutsu “Talve”.
“Kui te elate üksi, siis vaatate te ainult endale peeglisse. Kui elate oma partneriga koos, siis on sul lisaks veel teinegi peegel. Aga kui sa lähed elama kogukonda, vaatab sulle iga päev vastu kümme peeglit. See on võimendi ja me keegi ei tea, mis meiega siis juhtuma hakkab,” rääkis Kristina Paškevicius, üks kunagisi Väikese Jalajälje liikmeid, Sõpruse kinos seansil, kus rääkisid filmi telgitagustest ka selle tegijad ja osalised.
Ökokogukond ei võrdu suhtedraamaga
Tegelikult see, mida ma “Südameringi” vaadates nägin, ei üllatanud mind. Tõele au andes olin 2017. aasta suvel Mõisamaal sage külaline ning kaalusin 2018. aasta algul ka ise sinna mõneks ajaks kolida. Ehkki ma seda siiski ei teinud, olin laias laastus sealse tuumiku keerulistest omavahelistest suhetest teadlik. See, mis mind aga sinna tõmbas, seisnes milleski muus – hubane kogukonnaköök, värske ja ökoloogiline toit, pisut räämas, ent siiski romantiline mõisasüda koos pargiga ning toetav vaimne ruum enda sisse vaatamiseks. Kõigest sellest võluvast, mis tegelikult paljusid inimesi Väikese Jalajälje sõpraderingi on toonud, meile aga filmis otseselt ei räägita.
Režissöör Margit Lillak on pidanud tegema valiku, mida mahutada 80 minuti sisse, ning ta on valinud reljeefse loo ühest mehest ja kahest naisest ning nende omavahelistest suhtest. Kuigi see armukolnurk on intrigeeriv, ei ava see siiski kogukonnaelu olemust terviklikult. (See polnudki ilmselt Lillaku eesmärk.) Paraku on see valik pannud paljusid filmi vaatajaid kommuunielu suhtedraamadele taandama – ainuüksi seda see aga pole. Kuigi selle kommuuni arenemisloos mängivad sassi läinud inimsuhted kahtlemata olulist rolli, tasub filmi vaadates meeles hoida, et ökokogukondade laiem filosoofiline kontseptsioon on märksa sügavam ja mitmekihilisem kui see, millest jõutakse meile “Südameringis” jutustada. Mis aga ei tähenda, et tegemist ei oleks vaatamisväärse filmiga.
Selle filmi väärtus seisneb aususes ja millegi väga inimliku nähtavaks tegemises ning seeläbi mõjub see omamoodi teraapiliselt. Vähemalt minul oli järgmine päev oma lihtsat elu kuidagi kergem elada. Sain aru, et elu taandub suures plaanis väga banaalsetele asjadele ja selle ise keeruliseks mõtlemisel pole suurt mõtet. Kuigi filmis toimuv on pälvinud ka kriitikat, polegi selline talumatu ausus kõigile jõukohane. Selline kogukonnaringis oma isiklikest valudest läbiminek nõuab metsikut julgust.
Konflikt on normaalne arengu osa
2019. aasta septembris, kui Väike Jalajälg oli äsja tähistanud oma viiendat sünnipäeva, kirjutasime kommuuni jäänutest ühe loo. Selleks hetkeks oli filmis nähtud episoodid juba möödas ja kogukonna lahknemine toimunud. Nüüd pärast filmi nägemist seda artiklit uuesti lugedes leian, et need Paavo Eensalu ja Ave Tuisu toonased mõtted võtavad toimunu päris hästi kokku.
“Kogukonnas elamise jaoks on vaja teatud küpsusastet, et inimene vastutab ise oma elu ja emotsioonide eest,” räägib Paavo. „Üks külaline ütles hästi ilusa lause, et talle meeldiks, kui tema ümber oleksid inimesed, kes on õppinud iseennast armastama. See kehtib ka kogukonnaelu kohta. Kogukonnas on väga raske elada, kui sa iseennast ei armasta. Muidu projitseerid kõik hädad teistele ja oled nende peale pahane. See ei toimi hästi. Teiste süüdistamine kogukonnas ei too head,” räägivad Paavo ja Ave vaheldumisi üksteist täiendades.
Küsin, mis teemad kogukonnas kõige enam konflikte tekitavad.
„Kõik neid konflikte tekitavad teemad ise on pinnavirvendused. Seal all on tihtipeale ikkagi inimese enda sügavad haavad, mis tulevad kuskilt kaugelt – varasest lapsepõlvest või isegi mõnel eelmisest elust. Need haavad teevad valu ja panevad inimesi üle reageerima. Pealispinnal kipuvad need enamasti olema suhteteemad, rahateemad, võimuteemad,” loetleb Paavo kogukonna elus konflikte käivitavaid teemasid ja lisab: „Paratamatult toob kogukond meist välja kõik lihvimist vajavad teemad ja sa kas tegeled nendega või hakkab väga ebamugav ja peab ära minema. Selline vaimne endasse vaatamise huvi on kõigil meil ja selline vaimne huvi on justkui eeltingimus, et saaks üldse kogukonnas elada.”
Algusaja helgetest unistustest on seega tänaseks saanud märksa realistlikumad tõdemused, mis on ka mitmed asutajaliikmed Mõisamaalt eemale viinud. „Ma arvan, et see on loogiline protsess, et me tõmbume natuke kokku ja seda nimetatakse grupi arenguprotsessis vaikuse perioodiks, kus sa peale konfliktifaasi vaatad endasse. Sel ajal aktsepteeritakse kõike nii, nagu see parasjagu on. Sellest saab alguse uus loomine ja mõtlemine, kuhu laieneda,” võtab Ave hästi kokku selle, mis punktis täna kogukond on. „Me alustame mõnes mõttes uut kogukonda. Me proovime ennast koolitada ja saada veel targemaks, kuidas siis tõesti hästi ja targalt kogukonda teha,” ütleb Ave.
See lõik enam kui aasta tagasi ilmunud artiklist jutustab Väikese Jalajälje lugu edasi sellest kohast, kust film lõppes. Kuigi enamik kogukonna asutajaliikmetest täna enam kogukonnas paikselt ei ela, ei tähenda see selle kogukonna lõppu. See lugu jätkub ja loodetavasti positiivses suunas.
Mis Märjamaa rahvas neist arvab?
Muuseas, Sõpruse kino seansil tundsid vaatajad huvi ka selle vastu, kuidas suhestus laiem külakogukond Väikese Jalajälje tegemistega. Režissöör Margit Lillak vastas: “Algul oli suurem uudishimu ja käidi vaatamas, mis seal toimub, et mingi kurioosum, aga mingit konflikti selle ümbritsevaga ei olnud. Keegi käis kuskil talgutel ja Raplamaa teatajas (Raplamaa Sõnumid – toim) ilmusid ka lood. Aga nad olid ikka rahumeelsed, alkoholi ei tarbinud ja sellised patsifistid, ainult üks tantsupidu vist läks käest,” jagas Lillak oma arvamust.
Samale küsimusele vastas ka Kristina Paškevicius. “Kogukonna üks oht on jääda liiga kinniseks ja liiga väikeseks. Mina usun, et kogukond peab olema avatud ja sulanduma traditsioonilisse kogukonda. Ma ütlesin koguaeg, et tuleb hoida uksed lahti ja kutsuda kohalikke elanikke sinna külla, teha koos talguid ja käia külaüritustel, et tekiks lõimumine. Aga seda ei tekkinud ja kogukond jäigi kinniseks,” arutles Kristina.
Kas see nii ka oli, peaks Märjamaa kohalikult rahvalt uurima.
Kokkuvõttes küsiti, kas kommuuni elu on siis võimalik või ei ole. “Minult ei võtnud see kogemus usku koos loomise ja eksisteerimise võimalikkusesse. Ma olen külastanud kogukondi erinevates kohtades maailmas ja mina olen ikkagi täielikult seda usku, et kogukonnas elamine on võimalik,” kinnitas Kristina.
Kuigi film võis näidata vastupidist, olen ka mina veendunud, et tegelikult on selline elu võimalik ning jätkusuutlik. Arvestades maailmas toimuvaid keerulisi protsesse ning järjest ahtamaks jäävaid resursse, on suure tõenäosusega ökokogukonna mudel inimkonna tulevikumudel. Sestap on suurepärane, et leidub pioneere, kes seda mudelit välja töötavad ning on valmis oma kogemusi edasi andma, kui selleks vajadus tekib.
