Raplamaa Sõnumid
Haigused tulevad ja lähevad. Vale on öelda, et see, mis meid praegu tabanud, on kohutavaim õnnetus, mis iial Eestis olnud. On olnud katku ja koolerat, viimane raskete tagajärgedega epideemia jääb umbes kuuekümne aasta taha – tänagi on veel neid, kes 1958. aasta lastehalvatuse lainega kaasnenud õudu ja hirmu mäletavad ja selle tagajärjel invaliidistunuid või surnuid mälestavad. Aga iga uus kogemus võib olla ehmatav.
Loomulikult ei oska keegi ette öelda, mida tähendab praegu maailmas möllav COVID-19 meile mõne aja pärast. Hetkel teame vaid nii palju, et ta on suutnud pea peale keerata kõik selle, mida maailm on pärast viimast suurt sõda ühise perena ehitanud. Raske on ette kujutada, millega see lõppeb ja mida kaasa tuua võib. Niisugustel hetkedel adud eriti selgelt ja valuliselt, kui väike ja habras on tegelikult maailm, milles elame.
Paraku näeme, mis on saanud meie turvalisest Euroopast mõne viimase päevaga, kuidas piirid koju tulevate inimeste ees ootamatult püsti tõusevad, kuidas alles hiljuti üksteist toetavad rahvad on äkki vaenulikud ja seisavad ainult enda eest. Keegi ei oska täpselt seletada, mille poolest see väikesteks vihasteks rahvusriikideks (tahaks loota, et ajutiselt) kukkunud Euroopa on parem kui globaalsesse süsteemi kuulunud, ühte hoidev ja ühiseid seisukohti hindav Euroopa. Mõni kuu tagasi oli võimatu seda ette kujutada, täna tundub hetketi, nagu oleksid mingis kurjas unenäos või osaleksid katastrooffilmis. Unenäost tahaks ärgata, filmi puhul loodad õnnelikule lõpule…
Haigus, mis meid hulluks on teinud, muidugi taandub varem või hiljem. Kuid see ei ole veel pääsemine, sest juba praegu võib prognoosida, et kui see samamoodi edasi kestab, on kuu või paari pärast maailma majandus nii haige, et selle ravimine võtab aastaid ning toob meile kõigile uusi kannatusi.
Tegelikult võib meil kõigil veel hästi minna, kui me suudame edaspidi säilitada senisest enam kainet meelt, ei lähe iga provokatsiooniga kaasa, ei lase enda ümber paanikat külvata, astume julgelt vastu valeuudiste levitajatele ja trollijatele, kui me ei eraldu üksteisest, vaid hoiame kokku ja aitame nõrgemaid.
Uskuge, kogu Eesti ajakirjandus, teiste hulgas ka Raplamaa Sõnumite ajakirjanikud, on selles võitluses ja sellele järgnevas taastamistöös teile mõistust ja oskusi mööda toeks.
Hoidke ennast, ärge laske viirusel peale jääda!
