Miks me ikkagi hakkama ei saa?

Viiruspuhangu arenedes on mitmed asjad selgemaks saanud. Eriolukorra alguses kujundati pilti, mille järgi Eesti pidanuks epideemiaks justkui valmis olema, aga nüüd peame tunnistama, et kõik ei ole kaugeltki nii roosiline ja üheselt mõistetav. Aja arenedes on järjest selgemaks saanud, et valmisolekut, eelkõige tõve leviku professionaalset käsitlust ju tegelikult ei olnud ja tundub, et asjatundlikkust pole ka eriliselt juurde tulnud, pigem väreleb kohati kerge paanika märke.
Meile on räägitud vastutustundest, millega riik riskigruppidesse kuulujatesse suhtub. Samas oleme juba kogenud, et hooldekodudesse koondatud inimesed pole kaugeltki eeskujulikult kaitstud. Puudu on nii individuaalsetest kaitsevahenditest kui ka muust elementaarsest. Sama ärev seis on ka haiglates.
Muret teeb seegi, et hooldekodude personal ja sotsiaaltöötajad, kes on harjunud igas olukorras ise hakkama saama, ei räägi tekkinud raskustest ja sellest, et riik ei kiirusta appitulemisega – „hala” ei käi justkui hea tooni juurde. Paraku viitab see selgelt pädevuse ja sellest tuleneva enesekindluse puudumisele.
Pika sanitaararsti staaži ja kogemusega dr Jaak Uibu on öelnud selge sõnaga, et tegelikult on meie hädad, valed otsused ja ebapiisav valmisolek tingitud sellest, et Eestis likvideeriti juba sajandivahetusel (20 aastat tagasi!) tervisekaitsearstide institutsioon. Selle alla olid mõni aeg varem ühendatud hügieenikud ja epidemioloogid ehk just see võrgustik, kes võinuks nüüd olla valitsusele pädevaks nõuandjaks nii ettevalmistuste tegemisel kui ka epideemia tõrjel.
Sellega on nii, et kui ei saa aru, siis ei mõista karta, ja kui natuke tead, aga ei oska midagi ette võtta, siis võid aktiivse tegutsemisega kasu asemel hoopis kahju tekitada. Tundub, et just sellepärast oleme hiljaks jäänud nii individuaalsete kaitsevahendite õigeaegse varumisega ja nüüd veel ka suutmatusega meile mõeldud tarneid kohale toimetada. (Tuletagem meelde riigihalduse ministri Jaak Aabi hädaldamist, et isikukaitsevahendite tarnete valdkonnas on sõjaseisukord.)
Asjatundmatusele viitab ka avalikkusele vajaliku informatsiooniga manipuleerimine või pooltõdedega mängimine. Kuigi üldjoontes võib ju jagatava teabega isegi rahul olla, siis detailides on küll tõsiseid vääratusi. Me ju tõesti teame, kui palju on haigeid ja mitu neist on surnud, kuid meile ei öelda, kus haigus praegu kõige akuutsem ja miks testimispoliitika nii hüplik on. Võiks ju arvata, et teavitustööd korraldab maakondlik kriisikomisjon. Paraku on meie küsimustele vastatud, et komisjoni liikmed ka kõike ei tea ja see, andku lugupeetavad andeks, on puhas häma – kes siis üldse teab, kui keegi ei tea?