Emaduse ilu

Katri Reinsalu

Mulle tundub, et elu üks kõige õpetlikumaid kogemusi on emaks saamine. Ühelt poolt ilmselt üks tavapärasemaid inimkonna ajaloos, sest igaühel meist on ju ema. Ja teisalt on see üks võimsamaid kogemusi, mis tihtipeale meie võimekuse piire kompab.

Emaks olemine nõuab nii mõnigi kord oskust oma lapse vajadused iseenda omadest kõrgemale seada. Oskust kellegi teise eest sedasi hoolt kanda tuleb enamikul meist õppida. Õppimine ja kasvamine võivad teinekord pisut valulikud olla. Maailm, kus sa suuremal või vähemal määral elasid iseendale, on sekundiga muutunud. Hetkest, mil sulle laps rinnale asetatakse, oled sa ema. Järsku on sinu hoolde usaldatud üks väike abitu inimene, kelle vajaduste rahuldamine ei ole alati kerge. Ainuüksi füüsiliselt nõuab see energiat olla igal hetkel olemas. Ka siis, kui sa ise väsinud või haige oled ja lihtsalt pisut rahu vajaksid.

Sama palju, kui mitte rohkem energiat nõuavad ka kõikvõimalikud muud emadusega kaasas käivad väljakutsed. Väikesed inimesed ei tule siia maailma juba küpsete täiskasvanute mõttemaailma või käitumismaneeriga. Nende jaoks uue ja huvitava maailma mõistmiseks tuleb neil selle piire kombata. Samamoodi tuleb neil õppida oma kõikehõlmavate emotsioonidega toime tulema. Ja paratamatult tehakse seda emaga koos, kelle jaoks ei pruugi olla lihtne nendesse maailma tundmaõppimise katsetustesse alati kõige rahulikumalt suhtuda. Aga ema ja laps kasvavadki koos. Mõlemad õpivad uue maailmaga toime tulema ja muutuvad kannatlikumaks ning empaatilisemaks.

Lihtsalt emaks olemise kõige suurem ilu ongi selles, et armastus kaalub kõik üles. See armastus, mis koos lapse sünniga ema südames idanema hakkab, on mõõtmatult palju suurem kui mistahes väsimus, tüdimus, abitusetunne või teinekord isegi kaotusvalu.

Näidake mulle ema, kes ei oleks öösel oma magavat last imetlema jäänud ja mõtisklenud, kui kummaliselt täiuslik see väike inimene on. Tunne, kui nutuga öösel ärganud laps paneb oma nina sinu vastu, käed su kaela ümber ja jääb vaikselt nohisedes uuesti magama, sest ta teab, et ta on hoitud ja turvalises kohas, on sõnulseletamatu. See on kõige puhtam armastus. Magusasti magava lapse nohin on palk, mida emaks olemise eest makstakse. Täpselt samamoodi nagu helisev naer väikeste ja totrate asjade üle ning juhuslikud karukallistused. Või kelmika pilguga alustatud tagaajamismängud ja õrnalt jagatud paitused. See kõik on nii mõõtmatult palju suurem kui see töö, mida emad teevad.

Kummaline, kuidas nii paljugi sellest, mida su ema sinu heaks teinud on, saab selgeks alles siis, kui sa ise sellesse rolli astud. Lapsena tunduvad ema malbus, kannatlikkus ja soojus iseenesestmõistetavad. Ma ei mäleta, et ma oleks kunagi mõelnud, kui mitu magamata ööd ma oma emale põhjustasin või kui mitu halli juuksekarva ta minu pärast muretsemisel sai. Alles ise emaks saades saad sa tegelikult aru, mida emaks olemine tähendab. See on nii tavaline ja universaalne ja samas siiski nii maagiliselt imeline tunne.