Reigo Andok, melomaan
Arvustus. MAAKUU kogumik „Varjutus” (2020)
Rapla räppar MAAKUU on välja tulnud oma teise kogumikuga ning sellel on mõnusa mineku ja sõnumiga lugusid, kuid lõpuks vajub siiski ära.
MAAKUU kogumik või minialbum koosneb seitsmest loost, millest üks on „Intro” ja viimane on märgitud boonusrajana. Olles kogu plaati kuulanud, tekkis küsimus, kas seda introt sinna üldse vaja on, see ei ole sugugi kohustuslik osa albumist. Intro peaks kuidagi sisse juhatama kogu järgmise materjali, aga siin see tundub pigem üleliigsena ja justkui täitena, et lugusid oleks listis rohkem. Sama mõte tekib boonusraja osas.
Kui intro välja arvata, algab album väga mõnusalt. Kaks esimest lugu on nauditava sammuga ja nn flow’ga, et sõnu ei suudagi jälgida, kaod sinna üldisesse sumbu ära. Vokaal toimib pillina koos ülejäänud taustaga, mis on äärmiselt positiivne.
Loo „Film” taust meenutab hirmsasti Madvillain’i „Accordionit” ja on meeldivalt lohisev. Veidikene jääb kriipima aeg-ajalt pead tõstev autotune’i kasutamine vokaalis, tundub kuidagi liiga eilne teema. Sõnad on head, teravalt sarkastilised ja riimid toimivad, „kui elu on film, siis ainult hiina keeles.”
„Jäätise” sünt on eriti funky, või noh kogu meeleolu on selline mesine. Emotsioonid vokaalis toetavad mõnusalt sõnu ja tausta. Seda ja lugu „Film” võibki ketrama jääda. Siin on ka kasutatud autotune-värki, mis veidi paneb porisema, aga samas loo üldtummisus selle all õnneks ei kannata.
Edasi hakkab album kahjuks lonkama. Lugu „Laine” kuulutab, et „sa tapad mu vibe’i, energiat”, aga lugu tegelikult ise tapab seda mõnusad feeling’ut, mis esimese kahe loo puhul mõnusasti loksutas. Jääb mulje, et autor on olnud liigselt kinni mingites loo kirjutamise valemites.
Neljanda loo „Koletis” puhul on taust väga hea, eklektiline, veidi kaldudes hüsteeriasse. Seal peal olev vokaal on aga tüüpiline viimasel ajal eesti räpis esinev mõmisemine. See tundub võõrkehana, võiks olla hüsteerilisem, et sobituda taustaga.
Sõnade järgi otsustades peaks olema tegemist n-ö ärapanemise looga, et voh teie olete kõik jamad ja jobud, aga nüüd tulen mina ja panen teile kõigile korralikult ära, hoidke alt jne. Kahjuks ei tundu sõnad siin veenvat, emotsiooni jääb väheks, et mul tekiks uskumine, et ohh, äkki tulebki ja panebki kõigile ära. Rohkem julgust ja jõulisemat tulemist oleks vaja olnud.
Viies lugu ei jää kuidagi külge, alguses esimesed paarkümmend sekundit on paljulubavad, aga jälle, kui vokaal juurde tuleb, kaob kogu lugu ära. Tundub püüdlik, liiga püüdlik.
Üldiselt algab plaat paljulubavalt, kui „Intro” välja arvata. Lugudega „Film” ja „Jäätis” viiakse mõnusale sõidule, kus on kõik väga chill ja mugav on olla. Edasi algab justkui teine maailm, morbiidne, emotsioonitu ja tuim. Vokaal ei toimi enam nii sujuvalt instrumendina nagu varem. Ka taustad pole sellised, mis jääksid meelde ja kisuksid kaasa. Sealt edasi tuleb eesti räpile tüüpiline hoiak ja nišš, millega MAAKUU väga ei eristu teistest.
Seoses taustadega kumab albumilt läbi, et seal on kaasa teinud erinevad produtsendid, eelkõige on seda tunda lugude instrumentaaltaustades. Vähemalt selline tunne tekib, aga võib-olla ma eksin. Plaadi üldine kompositsioon on igatahes suhteliselt kaootiline, oleksin tahtnud rohkem sidusust.
