Stina Andok
Ma ei tea mitte รผhtegi inimest, kes รผtleks, et neile ei meeldiks vรคike aialapp. รkskรตik kus parasjagu keegi elab, ikka tahaks soojal ajal varbad muru sisse pista ja pisut รตieilu nautida. Nii on see ka meie peres.
Ma olen end alati pigem laisaks aiapidajaks nimetanud, kuna selle kolme aasta jooksul, mis mul on oma aed olnud, ei ole ma seda just kuigi korrapรคraseks kujundanud. Pisut heakorrastanud kรผll, aga aiakujundusest kui sellisest rรครคkida siiski ei saa. Vรตiks ju รถelda, et vรคhemalt muru niidan hoolsalt, aga paraku nii see ei ole.
Ilma otseselt suuremale pildile mรตtlemata oleme igal kevad-suvel tรคiesti teadlikult oma laiutavat muruplatsi armastava hooletusega kohelnud. Meie peres on iga lilleรตis ilus, mรตningad kรตrrelisedki sรผmpatiseerivad ja nรตgest tahame samuti hoida. Asisemad aiapidajad, kellel on vรคga kindlakรคeliselt kujundatud maalapp, peavad vรคga rangelt jรคrge, et nende hoovile รผkski umbrohuline ei satu.
Meil on ikka pigem nii, et vรตilillevรคlu jรครคb pikaks ajaks kollendama. Lisaks sellele, et mรตnda aega on rรตรตmustavat muru mรตnus vaadata, saab hiljem รตrnhalle lendlevaid tutikesi imetleda. Kirikakraid kรผlvaks meeleldi juurdegi. Selles on lapsepรตlve รตnnetunde maiku, kui saab valgetรคpilist muruplatsi imetleda. Maja ees murul laiutama kippuv valge ristik saab sรผdame kuju ja jรครคb sumisejaid veel kauaks tervitama. Mis sest, et see aiapidaja siin sumisejate suhtes allergiline on.
Ajapikku end tasapisi aiandusmaailmaga kurssi viies nรคib, et oleme oma armastava hooletusega ajaga tรคiesti kaasas kรคinud. Looduskaitseteadlane Aveliina Helm on รถelnud, et รคraniidetud muru on elurikkuse seisukohalt nagu kรตrb, kuna seal ei ole liikidel pelgupaiku. Ta suisa soovitab inimestel, kellel kรคsutada mitmeid tuhandeid ruutmeetreid, lasta maa heina kasvada, et linnud ja putukad leiaksid seal endale hea kodu.
Kui nii suuri murulappe ei ole, saab vรคiksematel pindadel valida alasid, kus ei ole tarvidust niita, ja jรคtta sinna natuke naati vรตi vรตilille. Need vรตivad tunduda tarbetud meile, aga paljudele tolmeldajatele ja teistele putukatele on need vรคga olulised. Suisa vรตiks istutada oma aeda niiduliike juurdegi, et veelgi toetada elurikkust. Laisale aiapidajale rรตรตmuks on soovitatud jรคtta mรตningad asjad nagu lehehunnikud, oksakuhilad, sammaldunud kivid vรตi kรตdunevad puutรผved igalt poolt koristamata, et neist vรตiks saada elupaik mรตnele madalal jalutajale.
Hรคsti sรคtitud ja korrastatud aedu on tรตesti hea vaadata, pererahva vaev ja seega ka armastus oma tegevuse vastu kumab lรคbi. Samas on รผks osa aiapidamise rรตรตmust see, et aia nรคol lood sa oma ukse ette justkui vรคikese oaasi. Mudeli sellest, mis toimub inimasustusest eemal. Kui nii, siis toetaks sellist mรตttelaadi just elurikkus oma aias ja sellisel juhul oleks igal juhul otstarbekas loobuda harjumuspรคrastest mustritest, kui neil ei ole mingit vรครคrtust eluslooduse toetamise seisukohalt.
Mis vรตiks olla suurem nauding, kui astuda oma koduaeda, hingata sisse kรตiki aroome ja imetleda looduse loomulikke mรคnge, teades, et parasjagu elavad oma elu tรคiel rinnal ja mรตnuga teised pisikesed olendid. Sajad tillukesed hinged. Aiailu annab meile palju, aiatรถรถd pakuvad ka omamoodi kosutust, aga hinge toidab teadmine, et see ei ole ainult mulle, vaid ma saan ka loodusele oma tegevusega tagasi anda.
