Enne veel, kui silmad sulgen ja unenäomaailma põnevatesse seiklustesse rändan, avastan end lakke vaadates unistamas, mõtlemas. Seda tuleb tihti ette ja ilmselt mitte ainult minul.
Õhtune aeg on just selline, kus süvenetakse kõiksuseteemadesse nagu kosmos, esoteerika, ajalugu, haridusvõrk. Just sellel viimasel peatusingi.
Minu olulisima mõtte võtab tõtt-öelda väga edukalt kokku üks internetis ringi liikuv illustratsioon. Selle autor on füüsikateoreetik ja võib öelda, et 20. sajandi suurim teadlane Albert Einstein. See mustvalge pilt sümboliseerib meie praegust haridussüsteemi. Ka allkirjaks on „Meie haridussüsteem“.
Pildil seisavad üksteise kõrval rivis ahv, pingviin, elevant, akvaariumis kala, hüljes ja koer. Mõistagi on tegu väga erinevate liikide ja loomadega. Nende taga ilutseb kõrge puu ja vastas laua taga istub õpetaja, kes hakkab õige pea eksamit läbi viima. Tõlkes lausub ta midagi sellist: “Võrdsuse alusel peavad kõik õpilased (st liigid) sooritama sama eksami: palun ronige puu otsa.“
Taibukamad saavad juba ilmselt aru, et ahvi, kala ja elevandi jaoks ei ole tegemist teps mitte võrdse võistlusega ning et favoriit on juba peale vaadates selgunud. Mõtet täiendab pildi alumises osas selgitav tekst: „Me kõik oleme geeniused. Kui sa aga hindad kala ainuüksi tema võime põhjal puu otsa ronida, jätab see talle terveks eluks veendumuse, et ta on loll.“
Just! Naelapea pihta! Sellel ööl enne magama jäämist mõtlesingi just sama pildi peale. Tulin mõttele, mis võib-olla on täiesti teostamatu ja rumal, kuid vähemalt minu enda arvates igati mõistlik ja kasulik.
Inimesed on erinevad, seda teame me kõik. Lastevanematele pole uudis, et nii koolis kui ka lasteaias on nende võsukestel tugevamaid ja nõrgemaid külgi. Sama on ka tegelikult täiskasvanute maailmas. Mari oskab imeilusasti joonistada, Jüri aga mitte. Jüri oskab laitmatult laulda, Mari ei saa ühelegi noodile pihta. Ometi arendatakse mõlemaid pooli, isegi kui on selgelt näha, kellel milles rohkem annet on.
Mõte, mille peale ma tulin, on järgmine: näiteks juba esimese kolme-nelja-viie klassi (või miks mitte vähem-rohkem) jooksul selgitatakse koolis välja iga indiviidi tugevamad ja nõrgemad küljed. Edaspidises õppetöös lähtutaksegi sellest, mis on õpilase tugevamad küljed ning neid hakatakse süvendatult arendama. Kui on ikka näha, et Jüril kohe mitte üldse kunstiannet ei ole ning seetõttu see talle ei meeldi, aga laulab ta laitmatult, võiks edaspidi tegeleda süvendatult tema lauluoskuse arendamisega ja jätta joonistamine võib-olla tagaplaanile.
Ise tunnen küll, et oleksin mitu korda rohkem eelistanud seda, kui oleksin saanud vahele jätta minu jaoks segase, kasutu ja mittemidagiütleva füüsikatunni ja selle asemel keskenduda sama aega kasutades näiteks kirjutamisele, eesti keele arendamisele, mis mulle meeldis ja milles ma kõvasti parem olin. Füüsikat ei kasuta ma siiani mitte kuskil, kirjutamist aga iga päev.
Loomulikult võiksid ja peaksidki jääma mingid kindlad õppeained alles – eesti keel, matemaatika (kuid seda ka nõrgematele ja tugevamatele eraldi), loodusõpetus, inimeseõpetus. Sellised, mis arendavad loogikat ja avardavad silmaringi.
Võib-olla on see mõte teostamatu ja mitte eriti läbimõeldud, kuid unistada ja mõtiskleda ju ometi võib.
Mariliis Vest
