Eile korraldas päästeamet Palukülas õppuse, mille käigus süüdati põlema vana maja.
Õppus algas tegelikult juba eelmisel nädalal. Teisipäevast reedeni said peaaegu kõik maakonna kutselised päästjad Palukülas suitsusukeldumise ja elude päästmise harjutusi teha. Kõik see kulmineerus eile, mil maja ka päriselt põlema süüdati.
Sellised õppused on päästjate jaoks väärtuslikud kogemused. „Sellist õppust tahetakse igal pool teha,” selgitas Lääne päästekeskuse Raplamaa päästepiirkonna juhataja Tanel Vahter. Ühelt poolt on see hea võimalus reaalseid kogemusi omandada ja teooria praktikasse rakendada. Õppekeskkond on võimalikult tõetruu – hoone, suits ja temperatuur on nagu päris tulekahju korral. Teisalt on tegemist siiski rahuliku keskkonnaga, kus on rohkem mahti jälgida, kuidas leek levib ja käitub. Viimase kümne aasta jooksul on Raplamaal kaks sarnast õppust toimunud.
Eelmisest nädalast alates mängiti üheksal korral läbi sama legend, mille kohaselt oli viiepealine seltskond juba nädalakese majas pidutsenud ja õue peal grillinud. Vihma hakkas sadama ja gaasigrill koliti katuse alla. Pidu vaibus ja seltskond vajus laiali, kes poodi, kes magama. Naabrimees avastas tulekahju ning andis sellest päästeametile teada. Kutseliste päästjate ülesanne oli hoonest 20 minuti jooksul neli kannatanut üles leida. Kannatanute rollis olid seekord küll topisnukud. Vahter ütles, et mitte ühelgi korral ei jäänud ükski topis majja.
Harjutuste käigus katsetati uusi kõneaparaate ja CAFS-seadet. Viimane neist on kustutusseade, kus on nii õhu- kui ka kustutusaine balloonid. Seda saab kasutada olukorras, kui hoone ei ole lausleegis. Päästjad saavad teha suitsusukeldumist ning kannatanuid otsida ja vajadusel väikesed tulekolded kustutada. Enamasti kasutatakse seda aga korteripõlengutel, kus pole nii palju põlevat materjali. Pärast harjutuste sooritamist arutati kogu tegevus kohapeal läbi ja anti tagasisidet.
Õppuse ettevalmistus kestis mitu kuud. See oli paljude heade asjaolude kokkulangemine, et leiti majaomanik, kes vana maja lammutamise asemel lubas päästjatel selle maha põletada. Selleks oli vaja nii lammutusluba kui ka vallavalitsuse ja keskkonnaameti kooskõlastust. Algul oli õppus planeeritud kevadesse, kuid lükkus viiruselaine tõttu edasi.
Eile hommikul tegid maakonna kutseliste päästjatega sarnaselt suitsusukeldumisharjutuse läbi ka selleks kohale tulnud Nõmme komando päästjad. Pärast seda jõudis kätte kõige silmapaistvam hetk, mil maja põlema süüdati. Tosin inimest sai selga hingamisaparaadi ja muu vajaliku varustuse, et seda maja seest jälgida. Pole vist kuigi igapäevane, kui lisaks kutselistele päästjatele ka ajakirjanikule varustus selga aidatakse ja põlema süüdatavasse majja saadetakse. Aga just sedasi juhtus.
Majas avanes erakordne võimalus näha, kuidas tulekahju areneb. Seda mõistagi professionaalide valvsa pilgu all. Instruktoriks oli Kohila komando pealik Ott Kalaus, kes selgitas, millele oma tähelepanu juhtida. Silmadest pole põlevas hoones kuigi kaua kasu, sest vaid mõne hetkega täitus ruum suitsuga. Põrandal põlvitades oli nähtavus mõnda aega pisut parem ja sai jälgida, kuidas suitsusammas põrandast kõrgemale tekkis. Silmade eest on tulekahjudes aga termokaamera, mis muidu ühtlaselt hallist ruumist nii kannatanud kui ka muud objektid eraldab. Samuti saab sellega hinnata tulekolde temperatuuri.
Maja süüdati põlema kõige hermeetilisemast toast, kus põleng esialgu hapnikupuudusesse jäi. Kuna tegemist oli puitmajaga, kuhu hapnik kergelt ligi pääses, tekkis väga kiiresti olukord, et leek hakkas levima. Veel enne, kui kõik põlevast majast lahkuma pidid, oli tunda, kuidas kuuma õhu laine pealtvaatajateni jõudis.
Kalaus ja ka teised õppuse korraldusmeeskonna liikmed selgitasid kui ühest suust, et alles kümme aastat tagasi läksidki päästjad majja mitte kuigi palju nähes ega kuuldes. Kombiti käsikaudu lootuses kannatanu peale sattuda ja see tähendas palju ootamatusi. Tänapäeval on tehnika nii palju arenenud, et silmade eest on termokaamera ja kõneaparaadid aitavad suhelda nii hoones sees kui ka sellest väljapoole.
Kui oli mitu korda üle kontrollitud, et kõik majast välja said, astusin paar sammu majast eemale, et mask eest võtta. Kui end maja poole keerasin, oli see üleni leekides. Süütamise osa kulges oodatust pisut kiiremini, kuid Vahter kinnitas, et sellest ajast, kui leek uksest välja lõi, oli kõik täiesti ootuspärane, arvestades, et tegemist oli puitmajaga.
Sisuliselt oli sellega õppuse osa lõppenud. Kõigist neljast küljest valvati tulekahju hoolikalt, et see levima ei hakkaks. Selleks rakendati tööle ka maakonna vabatahtlikud päästjad. Üle said kastetud lähedalasuvad abihooned ning puud. Kahtlemata oli see väärtuslik kogemus õppusel osalenud päästjatele. Mina sain ajakirjanikuna vahetu kogemuse, kui kiiresti üks tulekahju areneb ja kui kriitiline on põlema süttinud majast kiiresti välja saada ja päästjad kohale kutsuda.
