Stina Andok.
Rapla jaamabuss ühendab nii kaugelt saabujaid kui ka ühist teekonda alustavaid omakandi inimesi. Olles piisavalt palju rongijaama ja bussijaama vahet liigelnud, kogeb ka nende lühikeste bussireiside jooksul nii mõndagi.
Viimaste aastatega olen oma mälestustepagasisse kogunud mõned juhtumised, mida ikka endaga kaasas kannan. Täna ma tahan neid ka teistega jagada.
Viimase rongiga Tallinnast saabunud, istusin nagu ikka jaamabussi, mis viiks mind kodule lähemale. Jaamabussi astus ka üks teine, väsinud hilisõhtune reisija, kes keskmise kliendi moodi vaikides pileti soetamise asemel uuris bussijuhilt, ega enam Raplast bussi Kohilasse ei vii. Selgus, et noorhärra oli rongisõidu ajal uinunud ja oma peatuse kogemata mööda lasknud. Saanud bussijuhilt eitava vastuse, vajus noormehe nägu norgu.
Pikalt ta norutama siiski ei pidanud, kuna bussijuht pakkus end kohemaid lahkelt küüdimeheks. Nimelt teatas lahke bussijuht, et pärast viimase ringi läbi sõitmist jaamabussiga läheb ta Hagudisse, oma koju, ning on igati nõus noormehe Kohilasse ära viima, enne kui koju voodisse läheb. On ütlematagi selge, et igaüks enda kojusaabumise aega nii kergelt ei pikendaks ja oma uneaega ohvriks ei tooks. See hilisõhtune heategu jäi ilmselt kõigil seda vestlust tunnistanud asjaosalistel pikalt põues südant soojendama.
Ka teine lugu meenub just seoses jaamabussiga. Kellel ei oleks olnud neid hommikuid, mil ununeks isegi sokid jalga panna ja jalgadel uksest välja astudes külm ei oleks hakanud.
Ühel järjekordsel sellisel hommikul avastasin kümmekond minutit enne jaamabussi väljumist, et mul ei ole rahakotis sentigi sularaha. Kaardimakse võimaluses täielikult kindel olemata, kaalusin erinevaid tegutsemisvariante.
Kuna raudteejaam jääb liialt kaugele jala minemiseks, aga rongist maha jääda ei tohi, kuna töö ootas tegijat, tuli minna oma õnne proovima. Ehk keegi kaasreisijatest aitab hädast välja, aga et päris kindel olla, haarasin esikust kaasa värskelt purki pandud marineeritud seened. Bussijuhti tervitades surusin need talle pihku ja palusin tagasihoidlikult raudteejaama. Ilma pikema jututa – sain.
Kolmaski lugu meenub seoses imetoredate Rapla bussijuhtidega. Ühel tavapärasel töisel hommikupoolikul ootasin koos mitme teise unise näoga jällegi bussiootepaviljonis järjekordset jaamabussi, mis mind rongile lähemale viiks. Ootasime minuti, ootasime kaks.
Keegi polnud veel kurja aimatagi osanud, kui bussipeatuses jäi seisma auto, mille juht inimesi lahkelt endale salongi kutsus. Tuli välja, et ta oli kesklinna bussipeatusest mööda sõites näinud jaamabussi seal seismas ning kuna see ei tahtnud enam paigast liikuda, tegi järelduse, et midagi on juhtunud. Teades aga, et inimesed ootavad, ei pidanud ta paljuks võtta oma ajast tükike ja sõidutada ootajad ise rongijaama. Tööinimeste päev sai jälle päästetud.
Kuna mind on ainult üks ja lähedasi vaid üksikuid, kes rongiga niivõrd aktiivselt liiklevad, siis usun, et need lood on vaid murdosake sellest, mida need toredad bussijuhid oma reisijate heaks on teinud. Need juhtumised ei ole vaid tunnustus tublidele inimestele, kes oma tööd armastusega teevad, vaid eelkõige just inimestele, kelle südames on ruumi, et tunda kaasa ja ulatada abikäsi võõrale.
