Helerin Väronen
Koorijuht Urve Uusberg pälvis hiljuti Riho Pätsi Koolimuusika Fondi laureaadi tiitli, mida jagatakse lastele, noortele ja õpetajatele suunatud muusikalise tegevuse eest eriliselt silma paistnud inimestele. Sel aastal täitus ka Raplamaa usaldustelefonil, mille üks eestvedaja Urve on, 31 tegutsemisaastat ning vaimse tervise probleemid leiavad koroonakriisi tõttu tavalisest veel suuremat kõlapinda.
Mis on see, mis on aidanud Raplamaa usaldustelefonil peaaegu 32 aastat tegutseda?
Urve Uusberg: Missioon ja vastajatest kujunenud sõpruskond, kes kannavad sarnaseid väärtusi ja kellega koos oleme vaimu virgena hoidmiseks korraldanud ühiseid matku, näituse- ja kontserdikülastusi. Samuti on seda eksistentsi toetanud ja hoidnud ühine, ligi 30-aastane koostöö ja sõprus Soome Kuopio usaldustelefoniga. See tähendust omav grupikuuluvus on see, mis hoiab üleval.
Mis on peamised mured, mille pärast usaldustelefonile helistatakse ja kas nende aastate jooksul on murede sisu kuidagi muutunud?
Inimene on ajas muutumatu, ikka suhted, üksindus (mis on nüüd kasvanud) ja endaga halb läbisaamine, aga ka akuutsed kriisid (lahutus, lein, töökohakaotus).
Kas parasjagu ühiskonnas toimuvad suuremad teemad kajastuvad ka helistajate muredes?
Ikka kajastuvad juttudes, kuid peamiselt keskenduvad inimesed oma isiklikele kannatustele.
Mis on need mured, mida peetakse liiga tühiseks, kuid millega juba võiks usaldustelefoni poole pöörduda?
Mure tõsiduse ainus ekspert on inimene ise. Kui ta määratleb oma muret sellisena, et see põhjustab talle kannatusi, siis sealt tulekski edasi arutada endaga, kas leida oma võrgustikust inimesi, kellega arutada, kas helistada usaldustelefonile, mingile teisele abitelefonile, tulla psühholoogi, psühhiaatri juurde.
Kui palju tajud usaldustelefonile helistajate või ka lihtsalt inimestega suheldes seda, et koroonakriis ja sellega kaasnenud hirm on inimeste vaimsele tervisele jälje jätnud või jätmas?
Ma isiklikult tunnetan kummalist sügavat hirmu inimestes, mitte isegi haiguse suhtes, vaid mingi, mida ma ei oska kirjeldada päris täpselt, segu hirmust, paratamatusest, imestusest, uudishimust ja et lihtsalt ollakse taeva all ja et endast ei sõltu midagi. Seda ma mõtlen inimesi kohates. See võib anda kehvema enese negatiivsete tunnete valitsemise – kiirem ärritumine, eriarvamustele ei anta aega ega ruumi jm. Võiks öelda, et stressifoon on olemas seoses selle viirusega ja ka võib-olla polariseerumise teravus ühiskonnas on sellega seotud, kuid ei tea kindlalt väita.
Ma muretsen noorte pärast ka, kuid mul pole midagi täpsemat nimetada, kui hoomatav äng noore silmis, kui tuli jälle distantsõppele jääda, kui silmnähtav väsimus/kurnatus ja paraku ka elumõtte/sihi selguse kadu.
Kas inimene saaks midagi teha selleks, et see hirm enda kasuks tööle panna?
Nojah, mõtlen, et konkreetsetes raskustes vallandub inimestes ka loovus, kuidas leiutada lahendusi ja siiski n-ö ellu jääda. Halb on see, et loovamaks muutuvad ka halbade kavatsustega indiviidid – kas või need investeerimispettused ja muud kurjast kantud episoodid. Inimkond ei muutu selles perspektiivis kahjuks. Erksamaks/mõjusamaks on küll muutunud heade kavatsuste kandjad, näiteks haritud noored, nad on imetlusväärsed, samas saab kohata ka vaid meelelahutusele orienteeritud kurbi hingi.
Mida võiks teha meedia, et inimeste hirme ja ärevust vähendada?
Meedial on väga suur võim, seda võiks kasutada vaid heale suunatult. Ühes vanas tarkuses on nõue, et kui midagi üldse öelda-avaldada, siis kaaluda kolme aspekti: kas see on tõde, kas see on vajalik välja öelda ja kas see võiks kedagi kahjustada (ehk siis täpsemini öeldes – see peab olema tõde, sel peab olema kõrgem eesmärk/vajadus tulla esile ja see ei tohi kedagi kahjustada). Kui üks neist kolmest nõudest on täitmata, siis jättagi ütlemata-avaldamata. Sama eetiline printsiip võiks valitseda ka meedias.
Millised on peamised nii-öelda töövahendid, millega stressi ja ärevust maandada?
Ma kasutan juhust ja tsiteerin Tõnu Otsa tema loengust meie konverentsil „Kohtumised üksinduse teel“: „…mets ja loodus; meri ja lained; tuli – lõke, kamin. Aga ka hoolitsetav lemmikloom, pilved, hääled, lõhnad, silmapiir.“
Stress aitab meid kohanemist nõudvas olukorras, see on ressursside proovilepanek, see on universaalne ja regulaarne elu juurde kuuluv osa. Stress on ka konkreetse inimese ja keskkonna vastastikuses mõjus kujunev protsess, mis sõltub inimese hinnangust ja siin on stressijuhtimise väike viide – pole vaja tõlgendada enesele kahjulikul viisil toimunut. Teiste kehva käitumist ei ole vaja võtta isiklikuna (seda saab teooriat appi võttes harjutada).
Kuidas sa ise oma stressist ja hirmudest jagu saad?
Ma teen endaga palju tööd, et olla tasakaalus, ka minu sünnipärased jooned – impulsiivsus, kärsitus, dominantsus jm – vajavad head juhti. Kord õnnestun hästi, kord mitte nii hästi. Ma kasutan kõiki õpitud teadmisi oma emotsioonide juhtimisel: mina-teade, aktiivne kuulamine, enesesõbralikkus ja tahan olla heatahtlik inimeste suhtes. Täiusest olen sama kaugel nagu kes tahes ja võib-olla viimaste aegade suurim tarkus ongi enesesõbralikkuse rakendamine (self-compassion). Ma olen tänulik oma elu eest.
Kuidas psühholoogiks olemine koorijuhi ametile kaasa on aidanud?
Ma polegi end koorijuhiks väga pidanud, ikka psühholoogina kokkukõla loonud. Kui ma 1988 alustasin kooritööd, siis vaid oma esiklapse väärtusruumi kindlustamise eesmärgil. Viisid võisid rõõmsalt kulgeda, kuid koorilaste vaimsus ja loovus oli esmatähtis. Vahepeal muidugi, kui Riinimanda noortekoor oli vabariigi koolikooride tippude hulgas, võis ka head taset kuulda sagedasti. Me oleme välja andnud kolm suurepärast albumit ja sellised kunstilised eesmärgid tõesti said ka teoks. See on küll olnud õnnistus, kuidas mul on olnud võimalus armastada neid lapsi ja noori, kellega seda muusikat tegime – ma kuulan praegugi neid salvestusi heldinult. Aga ime sündis ka nüüd, kui gümnaasiumi noortekoor viimasel konkursil Pärt Uusbergi käe all helises nagu Riinimandale kohane.
Milline väärtus on sinu jaoks Riho Pätsi Koolimuusika Fondi laureaadi tiitlil?
Iga tunnustus on hinnaline ja annab hoogu. Ma just tänukõnes tõin esile, et ajateljel olles vaatan tagasi ja tunnen rõõmu, et seda tegevust on tunnustatud, ja vaatan ettepoole ja saan usku, et ma veel tahan luua ilu maailma.
Kas on mõni tunnustus, mida endale või mõnele oma koorile veel sooviksid?
Tunnustatud saada on õnnelik hetk. Tean väga paljusid inimesi, kelle tegevused ja loodud väärtused oleksid igati väärt tunnustamist ja kõik ei jõua seda ära oodata. Muidugi tuleb ka esitada, kui ollakse kedagi märganud, eestlased paraku ei ole varmad seda tegema. Oma esimese väga hullult suure tunnustuse sain Isamaaliidult, hiljem sain ka teada, kes esitasid – ja see oli väga hell tunne, olid koorilauljate vanemad.
Milline paistab hetkel koorilaulu tulevik ja tähtsus muusikas?
Mina olen pessimist. Tõnu Otsa laupäevane loeng tõi välja pessimisti ja optimisti kombinatsioonid, väga lõbusad: AKTIIVNE + OPTIMISM – entusiast, fanaatik (see käib minu kohta, selline olen ma kogu elu olnud, kuigi mõneti siiski ka väsimust tundnud ja juba telge vahetamas ja aktiivseks + pessimistiks kasvamas); OPTIMIST + PASSIIVNE – kritiseerija; AKTIIVNE + PESSIMIST – hädaldaja, vigiseja; PASSIIVNE + PESSIMIST – nihilist, „kõik on jama“.
Minu hinnangul jagunevad koolid kaheks, ühtedes toetatakse koorilaulu ka administratiivselt (nt luuakse suhtumine, et mudilaskooris laulnud laps jätkab sujuvalt lastekooris ja siis noortekooris ja põhikooli jõudnud musikaalsel lapsel pole heitlusi ja rahvuskultuur on hoitud), teistes koolides antakse ja toetatakse vabadust ja selle igatsus on algklassidest tulnutel suur, ei mahu enamikul juhtudel enam lastekoori ära. Rõhutatakse, kuidas koorilaul, mis algklassides oli õppekava osa, on vabatahtlik. Ka omistatakse koorijuhile vaid isiklikud motiivid (nt ühes koolis üks klassijuhataja pakkus, et kui koorijuht maksab iga laulja pealt, siis ta saadab nad koori – nali muidugi, kuid kirjeldab hästi suhtumist).
Loomulikult on see minule väga oluline, et ma saaksin oma tööd teha ja minu arvates võiks selline toetus kolleegide poolt olla üldine. Kooris laulmine on kindlasti vaimne tegevus ühes ilu loomise võimalusega, kokkukõla – see võiks olla ühine püüd. Kes kooris kooskõla leiavad, leiavad seda ka igal pool mujal, seal õpitakse sotsiaalseid oskusi, kogetakse hinge puudutust, ilu kogemus loob ressurssi tulla toime ka raskustega. Kuid on nagu on. Hetkel on mulle imeliselt armas lastekoori kõla, ma olengi nagu kõlafänn. Noortekooriga on olnud väga põnev, haridusreformiga on mitmed asjad uued ka koorile, kes nagu on koor ja nagu ei ole, valikaine ja koor – no näeb, mõte on koondada need, kes ei pea olulisemaks ainepunkte, vaid ilu ja armastust.
Kas koorijuhte tunnustatakse Eestis piisavalt?
Mind on väga hästi tunnustatud, kuidas üldiselt – pole mõelnud nii, kuid igasse tunnustuse formaati on meid ikka valitud. Ja koorijuhile on ka kooritäie inimeste usaldus ja armastus, publiku aplaus ja lilled mitte väheolulised, need hetked on lummavad. Kui ma sain maakonna tippauhinna Rapla Redeli, siis ütles järelkohvitamisel üks raevukas päris töö tegija mulle tahtmatult halvasti, mis aitab meeles hoida, et meie töö (eemalt vaadates ülilihtne – tõstad käed ja kõlabki) tunnustamine ei ole iseenesestmõistetav kõigi silmis. Polegi muud öelda, kui on nagu on, ja igaüks saab olla suurem enda valust neil hetkedel, kui kellegi jaoks on pidulik ja väärikas hetk elus.
Urve kui koorijuht
Mikk Jürjens, näitleja
Kui ma ei eksi, tunnen Urvet juba 25 aastat, nii et praktiliselt kogu oma poolnoore-poolvana elu. Olen Urvet alati kogu südamest jumaldanud ja armastanud, aga tema tõelist võluväge ja tarkust hakanud tajuma alles nüüd, kus ma olen (vist) täiskasvanuks saanud ja mul endal on lapsed, keda on vaja suunata, õpetada ja hoida.
Urve rajatud Riinimanda on midagi enamat kui koor, see on elustiil ja nüüd tajun, et äkki isegi maailmavaade… Urve on alati üdini aus, oskab inimestesse vaadata, oskab öelda ilusti ja oskab – just nimelt oskab! – ka kritiseerida või lõõpida, kui vaja. Aga seda kõike armastusega, mis on kõige olulisem. Ja mis jääb alati sinuga.
Noortel koorilauljatel on palju ärevaid hetki, näiteks festivalidel või konkurssidel esinedes ja enne seda drillitakse lõpmatuseni kõikvõimalikke intonatsioone, hingamisi, sõnalõppe või mida kõike veel. Kas see sõna lõpus olev t-täht kõlas viiendal või kuuendal löögil, ei jää kuidagipidi eluks ajaks meelde … see ei ole lõpuks maailmatähtis. Küll aga on oluline, kuidas ma selle olukorraga – ärevusega, laval olemisega, iseendaga, maailmaga, häbiga, armastusega – suhestun ja seda annab Urve minu arust eranditult kõigile oma noortele edasi imetlusväärselt. Ja teeb seda läbi muusika.
Ma ütlesin Riho Pätsi Koolimuusika Fondi laureaatide tunnustamisel Urve kohta, et ta on loodud looma loojaid ja usun seda tõesti ja imetlen. Loojaks on saanud kõik tema kolm poega, aga ka kümned (vist tegelikult ikka sajad) Riinimandas või muul moel temaga kokku puutunud inimesed, kellest on kasvanud eneseteadlikud, kultuursed, loovad – alati loovad! – inimesed. Osata selliseid inimesi suunata, hoida ja juhtida neid looma… see on kingitus, mis on antud vähestele! Elagu Urve ja tema miljon annet!
Urve kui psühholoog
Pille Kuldkepp, psühholoog
Minu meelest kõige olulisem on Urve hoolimine ja lugupidamine inimesest ja elust üldiselt. Ta ei diferentseeri, ei kategoriseeri, ei tee vahet, kõik inimesed on väärtuslikud ja austusega koheldud, päriselt. Ning üüratu usk, et inimesed on loomult head ja suudavad oma pürgimusi ellu viia, mistõttu ta suudab anda väga paljudele inimestele suurt lootust ja usku. Sellele baasile tulevad juba muud suhteloomise ja aitamise komponendid ning teadmised, kiire mõtlemine ja väga erinevate tehnikate valdamine, loovad lahendused, hetkes kohalolu, kliendi vajadustest ja hetkeseisust lähtumine. Ma arvan ka, et Urvele iseloomulik võluv ebastandardsus on temaga pisutki kaasas ka psühholoogi rollis, mis julgustab inimesi oma kivistunud vaateid-käitumisviise muutma.
Mida Urve on minule “õpetanud” või kuidas mind mõjutanud? Ma arvan, et isiklikult õpetanud elamist kartuseta ja usaldusega ning spontaansust, tasapisi, kuid kindlalt. Professionaalses mõttes – teatavas mõttes alandlik meel, austus iga inimese elu ja loo ja kannatuste vastu ning hoolimine on kõige olulisem, mida ma olen Urvelt õppinud ja õppimas, jätkuvalt. Samuti südikust, julgust astuda välja haavatavamate eest, sekkuda, iseend tahaplaanile jättes, mitte leppida sellega, et “asjad on nii ja peavad nii olema ja midagi ei saa teha” – ei! Ja Urve valmisolek pidevalt õppida, igas mõttes ja olukorras end hoida vaimses kõrgvormis on minu jaoks imetlusväärne.
Ma olen 100% veendunud, et Raplamaa usaldustelefon on kestnud 31 aastat tänu Urvele ja tänu meie kontaktidele Soome Kuopio usaldustelefoniga, ja et meil on olnud väga selge missioon ja väärtused.
