Kõik, kes on kokku puutunud Eno Hermanniga, teavad, kui muheda ja jutuka meesterahvaga on tegemist. Aastaid on ta juhtinud Kehtna päästekomandot ning teeb seda tänase päevani. Kõrvaltvaatajale võib kergelt jääda mulje, et Hermann teab päästevaldkonnast peaaegu kõike. Oma kogemusi on ta aastate jooksul edasi andnud laste ja noorte päästeringides Kehtnas ja Lokutal.
Mõni nädal tagasi tähistati isadepäeva. Eno Hermann on üles kasvatanud kaks last ning kaks kasulast. Lisaks on tal neli lapselast. Paljud võib-olla ei tea seda, aga tänavusele üleriigilisele aasta isa konkursile oli esitatud ka Eno Hermanni kandidatuur. Aasta isaks teda siiski ei valitud. Selle tunnustuse pälvis teadlane ja teaduse populariseerija Arvo Tuvikene. Küll aga on Hermann oma karjääri jooksul pälvinud ridamisi teisi auhindu, nii riiklikke kui ka kohalikke. Nende seas on näiteks Elupäästja medal, Päästeteenistuse medal ja Kodanikupäeva aumärk.
Elupäästja medali pälvis Hermann 2019. aastal ning toona kirjeldati seda sündmust nii: „2018. aasta 9. aprillil põles Kehtna vallas Kalbu külas inimesi täis sotsiaalmajas ühes toas prügikast ning maja oli suitsu täis. Esimesena sündmuskohale jõudnud Kehtna vabatahtliku päästekomando juht Eno Hermann murdis maha suitsu täis oleva toa lukustatud ukse, kandis voodis lebanud mehe hoonest välja ning andis üle kiirabile.” Tagantjärele meenutas ta, et mehe elu päästmine võttis ikka korralikult võhmale. „Ta kaalus 70-80 kilogrammi, ruumid olid suitsu täis ja see kõik pani korralikult hingeldama. Pärast oli kaks nädalat raske korralikult hingata,” rääkis Hermann, kui seda episoodi meenutas.
Foto köögi seinal
On neljapäeva, 19. novembri ennelõuna. Kohtume Eno Hermanniga Kehtna päästekomando ruumides. Väljas on tormine ilm, taevas paistab sünge ja puhub vali tuul. Juba on saabunud ka esimesed teated murdunud okstest, kuid mitte midagi liiga tõsist. Väga võimalik, et intervjuu käigus saabub mõni väljakutse. Mis siis saab? Siis peaks meie intervjueeritav kiirustama sündmuskohale abistama ning intervjuu jääb pooleli. Nii siiski ei läinud, ühtegi väljakutset Kehtna päästekomandosse tunniajase intervjuu käigus ei laekunud. Kuid mehed olid valmis reageerima, kui mingi (tormist tingitud) õnnetus peaks juhtuma.
Kunagi ei tea, millal järgmine väljakutse saabub. Päästjatel on isekeskis väga tabav ja täpne ütlus – iga sekund on lähemal järgmisele väljakutsele. Kui see ühel hetkel saabub, peab Kehtna komandost reageerima vähemalt kaks meest. Hermann ütles intervjuu käigus, et kui on vaja välja sõita, oleks sel hommikul olnud valmis reageerima kokku neli meest. Ette on nähtud, et Kehtna päästjad reageerivad sündmustele, mis leiavad aset neist 25 kilomeetri raadiuses. Tegelikkuses on mehed valmis sõitma ka kaugemale ja seda on tehtud kindlasti rohkem kui ühe korra. Ka maakonnapiiri ületamine ei ole takistuseks, kui olukord seda nõuab. Hermann meenutas, et Kehtnast on lisaks Raplamaale reageeritud sündmustele nii Harju-, Järva- kui ka Pärnumaal.
Kehtna päästekomando köögi seinal ripub kõnekas ja ajalooline foto, mis pärineb 1986. aastast. Sellel on kaks meest, üks on noorem ja teine vanem. Noorem mees on Eno Hermann ning teine on Jaanus Krumm, toonane Lokuta vabatahtlike päästjate juht. Krumm oligi see, kes Hermanni tuletõrjevõistlustele kutsuma hakkas. Seega on väga sümboolne, et just see pilt Kehtna komando seina kaunistab. Hermann sai selle kingitusena oma viiekümnendaks sünnipäevaks.
99 aastat Kehtna tuletõrjet
Alates 2004. aastast on Hermann läbi viinud lastele ja noortele suunatud päästeringi. Ta ütles, et kuigi aruandluse täitmine võib olla tüütu, teeb meele rõõmsaks see, kui ta näeb, et ringist on tõepoolest kasu. Hiljuti juhtus näiteks, et üks auto oli läinud kärssama ning sellele reageeris viienda-kuuenda klassi poiss, kes oli päästeringis käinud ühe aasta. Ta haaras tulekustuti ja läks autot kustutama. „Tema isa pärast rääkis mulle, et tal jäi suu lahti, kui nägi, kuidas poiss tegutses,” sõnas Hermann.
Või siis teistsugune näide. Aastaid tagasi sõitis auto Aleti paisjärve. Seda nägid pealt lapsed, kes olid käinud päästeringis. Nende esimene reaktsioon oli helistada päästekeskusesse ja sealt edasi veel oma vanematele. Kõik läks korrapealt käima ja päästjad reageerisid sündmusele. Loomulikult oli tegemist ülikeerulise ja raske olukorraga, kuid positiivsena saab välja tuua laste reaktsiooni, mis vastas sellele, kuidas neid oli õpetatud.
Eno Hermann töötab Kehtna komandos palgalisena. Seda võimaldab Kehtna vallavalitsus, kes on taasiseseisvumisest saati hoidnud kolme päästjat oma palgal. Tuletõrje- ja päästevaldkond on olnud Kehtnas au sees juba aastakümneid. Tuletõrje ajalugu Kehtnas ulatub peaaegu 99 aasta taha. Kaugel pole enam sajaski aastapäev – 7. veebruaril aastal 1922 loodi Kehtna vabatahtlik tuletõrje. Kõigest pisut rohkem kui aasta aega veel ja täis tiksubki sajas tegevusaasta. See sündmus mõlgub Eno Hermanni meelel juba praegu. Sajandaks aastapäevaks soovitakse komandohoones viia lõpule remont ning rajada sinna saun.
Aja jooksul on Kehtna kõrval olemas olnud ka Keava ja Ohekatku salgad, aga nüüd neid enam pole. Senised peaaegu 99 aastat on täis tiksunud igal juhul järjepidevuse alusel. Nüüd jääb üle oodata, et täis tuleks ka sada.
„Oleksin peaaegu peksa saanud”
Eno Hermann on olnud Kehtna päästekomandoga seotud alates 2010. aastast. Enne seda oli ta vabatahtliku päästega seotud vaid Lokutal. Oma karjääri jooksul on ta reageerinud lugematule hulgale väljakutsetele, aga kui küsida, kui palju neid täpselt on, siis vastust teada ei saagi. „Neid ikka on, aga statistikat ma aastate jooksul pidanud ei ole,” rääkis Hermann. Igale väljakutsele ei olegi tal vaja reageerida päästjana.
Ühtlasi on ta ka Kehtna vallavolikogu sotsiaalkomisjoni esimees ning selle rolliga kaasnevad teistsugused ülesanded. Kui meeskond on tulekahjul väljas seda kustutamas, on sotsiaalkomisjoni esimehena tulnud tegeleda tulekahjus kodu kaotanud peredega. Ja see ei ole kerge.
„Pean veenduma, et neil oleks koht, kuhu minna. Neil on vaja nii elamiskohta kui ka riideid ja esmase info selle kohta saavad nad minu käest. See on vaimses plaanis keeruline ülesanne. Osa inimesi on pärast õnnetust terve ilma peale pahased. Teised on nii šokis, et ei oska midagi öelda, ja kolmandatel on olukord juba lahendatud ja ööbimiskoht leitud,” rääkis Hermann.
Kõige selle kõrvalt jõuab ta tegeleda ka ennetustööga. Ka selles valdkonnas on Kehtna olnud aktiivne. Näiteks üks teenus, mida pakutakse, on kodunõustamine. Käiaksegi kodudes kohapeal ning vaadatakse üle tuleohutuse mõttes nõrgad kohad. Ühe aasta jooksul käib Hermann läbi ligikaudu kolmkümmend kodu. Mõnes käib ta ka mitu korda oma rolli tõttu sotsiaalkomisjoni esimehena. On ette tulnud ka nii-öelda seiklusi. „Oleksin peaaegu peksa saanud,” sõnas ta ühte olukorda meenutades.
Sündmuspaigaks oli neljakorruseline kortermaja. Naabrid andsid märku, et üleval korrusel peetakse pidusid, suitsetatakse ning pole üldse kindel, kas seal suitsuandur on. „Koputan uksele ja seda tuleb avama naisterahvas, huuled paistes ja silmad pilukil, kaela peal tumelilla rant. Küsisin, kes nii tegi ja naine vastas, et elukaaslane, kes parajasti kõrvalkorteris joob. Tegin kodunõustamise ära ja läksin vaatasin kõrvalkorterisse. Tutvustasin ennast ja selgitasin, miks siin olen. Meestel hakkasid arbuusid käte vahele kasvama ja nad tahtsid mulle kallale tulla. Lõpuks lahenes asi ära ja ma kutsusin politsei. Ei saanud seda asja nii jätta,” rääkis Hermann. Päris kakluseks ikkagi ei läinud.
Filmivõtted
Töiste tegemiste kõrval on Eno Hermanni hobi ja kirg vanatehnika kogumine ja remontimine. „Mul on üks vana Tartu autobuss, mis on veel puitraami peal. See sai soetatud 2003. või 2004. aastal. Ei saa öelda, et see mulle algusest peale meeldis, aga see oli vana Eesti toodang ja seetõttu ostsin selle,” rääkis Hermann. Bussil oli isegi ülevaatus ja kindlustus tehtud.
Ühe bussi soetas ta endale hiljuti veel. See on Vene toodang, vana Kurgani buss. Kollektsioonis on ka mõned sõiduautod. „Kunagi sai need soetatud selleks, et tunda remontimisest mõnu ja ennast sellega maandada,” rääkis ta. Aga mitte ainult. Hermanni on koos oma bussiga kaasatud ka filmivõtetele. Nii näiteks on ta osalenud 2008. aastal valminud filmi „Teisel pool” ning 2012. aasta telesarja „Süvahavva” võtetel. „Ühel õhtul hakkasid lapsed järsku kodus hüüdma: „Teisel pool, Teisel pool!” Algul ma ei saanudki aru, mis juhtus, aga siis tuli välja, et seda filmi näidatakse telekast. Teleesilinastus oli veel,” rääkis Hermann.
***
Iseloomustus aasta isa valimisel
Eno on olnud hooliv ja suurepärane isa oma lastele ja toetav ning abistav sõber ja isa kasulastele. Eno on kasulastesse suhtunud nagu oma isiklikesse lastesse, tegemata neil vahet. Eno pühendab iga vaba hetke, et olla koos oma laste ja lastelastega. Ta on koduhoidev, ustav ja armastav abikaasa. Eno on oma päästetöösse kaasanud ka pereliikmeid. Poeg Kaspar on vabatahtlik tuletõrjuja Kehtna päästekomandos. Abikaasa Ülle ja tütar Eliise-Hanna on tihti Rapla maakonna tuletõrjevõistlustel, Kaitseliidu ja vabatahtlike tuletõrjujate üritustel toiduvalmistamisel abiks.
Eno Hermann on töökas, aus, kohusetundlik, abivalmis ja laia silmaringiga. Juhib juba 10 aastat Kehtna valla päästeteenistust ning juhendab 16 aastat noorte päästeringe Kehtna vallas. Viib läbi Rapla maakonna tuletõrjevõistlusi ning tegeleb vabatahtlikult päästealase ennetustööga ja panustab kogukonna ning kogu maakonna turvalisusesse. On 20 aastat osalenud Lokuta vabatahtliku päästekomando töös. Eno osaleb 11 aastat Kehtna vallavolikogu töös ja on juhtinud sama kaua ka valla sotsiaalkomisjoni tööd. On aastaid kuulunud Kaitseliidu ridadesse. Ta on suur eeskuju Kehtna valla noortele oma suhtumise ja käitumisega.
Eno panustab palju vabatahtlikult kogukonna ja maakonna vabatahtlike tegemistesse – on alati toeks ja abiks ka teiste Rapla maakonna vabatahtlike komandode võistlustel, üritustel ja talgutel.
Eno Hermanni on tunnustatud:
Elupäästja medaliga
Päästeteenistuse medaliga
Kaitseliidu ja Naiskodukaitse medalitega
Kodanikupäeva aumärgiga
Kehtna valla teenetemärgiga noorte väljaõppe ja valla turvalisuse tagamise eest
