Katkendeid pooleliolevast käsikirjast
Algus Koduloolases nr 3 (283), 11. märts 2020
Riburadapidi hakkas toetajaid juurde tulema. Annetajateks ja abipakkujateks olid üldjuhul nii üksikisikud, võimuasutused kui ka ettevõtted ja organisatsioonid. Esimene rahaline toetaja oli Martna sovhoos.
Vastvalitud maavolikogud avaldasid üksteise järel oma valmisolekut toetada igati ettevalmistusi Eesti Kongressi valimiseks. Nii näiteks oli 9. jaanuaril küsimus Lääne maakonna volikogu päevakorras. Üksmeelse otsusega anti maavalitsusele volitused abistada (juba ka rahaliselt!) valimiste korraldajaid.
Raplas oldi oma toetust erinevatel tasanditel korduvalt juba varem deklareeritud. Valmisolekust aidata oli räägitud nii maavolikogus, maavalitsuses, konsultatiivnõukogus kui ka Raplamaa Rahvarinde juhtorganites. Loomulikult ei tähendanud see iseendast veel, et “üksmeelsed otsused” väljendasidki absoluutset üksmeelt. Küll võis sellest aga välja lugeda sõnumi, mis kinnitas, et vähemalt otsest vastutööd ei hakka valimiste eel keegi tegema, ka need mitte, kes otse südames Eesti Kongressi ideed veel heaks ei kiitnud. Seegi oli ju oluline teadmine.
23. jaanuaril avaldas ajaleht Ühistöö intervjuu Raplamaa Rahvarinde toonase esimehe Andres Ehiniga, kus mitmete muude oluliste asjade seas puudutati ka Rahvarinde suhtumist Eesti Kongressi. Ehin on seal öelnud: “Rahvarindes on mitmesugust seltskonda. Ühine seisukoht on kongressi toetav, kuigi on ka kahtlejaid. Enamus ei näe vastuolu Ülemnõukogu ja Eesti Kongressi kaudu tegutsemisel. Pigem nähakse, et need täiendavad teineteist. Poliitiline ideaal oleks, kui mõlemad võtaksid vastu samu otsuseid, kui Eesti Kongressi otsused oleksid kehtivad Eesti Vabariigi seaduste ja rahvusvahelise õiguse seisukohalt ja Ülemnõukogu omad NSV Liidu seaduste seisukohalt. Nii võiksid mõlemad teenida ühiseid lõppeesmärke.
Kui rääkida konkreetselt Raplamaa Rahvarindest, siis olgu tähendatud, et juhatus tegi maakonna volikogule ettepaneku arutada Eesti Kongressi delegaatide valimiste käiku ning aidata sellele igati kaasa. Oma abi ja toetust ei keela me ka ise. Osa Rahvarinde aktiivist ongi juba ettevalmistustesse rakendunud.”
Vaatamata vaidlustele, mis siin ja seal Eesti Kongressi pädevuse teemadel aeg-ajalt ikka veel puhkesid, oldi valimiste ettevalmistamisega üldjoontes graafikus. Jaanuari keskpaigaks said moodustatud valimiste ringkonnakomisjonid. Teadupärast oli ringkonnakomisjoni ülesandeks Eesti Kongressi kandidaatide esituskirjade vastuvõtmine ning valimistulemuste kindlakstegemine. Raplamaad puudutavates piirkondades kujunes pilt järgmiseks.
12. jaanuaril oli Haiba kultuurimajas Hageri ja Nissi kihelkonna Kodanike Komitee ühine koosolek. Kuna Hageri ja Nissi moodustasid ühe viiemandaadilise ringkonna, siis moodustati ka ühine ringkonnakomisjon. Kaheksaliikmelise komisjoni koosseisu kuulusid: Ain Talihärm (esimees) Riisiperest, Kaljo Põldaru (aseesimees) Haibast, Andrus Kessel (sekretär), Lembit Sünt ja Ülo Toompere Kohilast, Joonas Toomson Kiisalt ning Avo Nurmse ja Elle Kiisa Nissist.
16. jaanuaril oli juba ka Rapla ringkonnakomisjoni laiendatud koosolek. Komisjoni esimees oli siin Aleksander Kuruson Kehtnast ja aseesimees Peeter Stukis ning sekretär Milvi Tammik (mõlemad Raplast). Veel kuulus komisjoni Liilija Ingverg, kes töötas toona Rapla telegraafis ja oli seetõttu kõige kergemini kättesaadav ning pidi sellepärast valmis olema vastama igasugustele küsimustele. Tema käest oli võimalik saada ka kandidaatide esitamis- ja nõustumiskirja blankette ning näpunäiteid nende täitmise kohta.
Ühine ringkonnakomisjon moodustati ka Märjamaa ja Vigala kihelkonnas, lisaks haarati sinna juurde ka Kullamaa kihelkond. Komisjoni esimees oli Jaan Lillesalu, sekretär Eha Kaljusaar.
Oli otsustatud, et valijate lõplikud nimekirjad formeeruvad valimiste käigus. Ja juba hakati üles seadma ka saadikukandidaate. Rapla kihelkonnas olid esimesed Krista Mägi ja Avo Lukas. Kandidaadi ülesseadmine käis nii, et ringkonnakomisjonist saadud esitamiskirjale oli vaja koguda kahekümne viie Eesti Vabariigi kodanikuks registreerunu toetusallkirjad. Kandidaatide ülesseadmine lõppes 5. veebruaril ja kõik kandideerimiseks vajalikud paberid pidid laekuma hiljemalt 8. veebruariks ringkonnakomisjonidele, kus need siis kinnitati või mingite näpuvigade puhul parandamiseks tagasi lükati. Kandidaatide nimekirjad koostati esituskirjade laekumise järjekorras ja samas järjekorras kanti kandidaadid ka valimisbülletäänidele. Lõplikud nimekirjad kinnitas ja avaldas ringkonnakomisjon valimiseeskirja järgi 10. veebruaril.
23. jaanuaril tuletas Kodanike Komiteede Harju maakonnakomitee liige Avo Lukas ajalehes Ühistöö veel kord meelde: “24. veebruaril algavad Eesti Kongressi valimised ei ole veel riigiorganite ega parlamendi valimised, sest de facto pole riiki ega parlamenti. Eesti Kongress on Eesti Vabariigi kodanike esinduskogu (sõltumata erakondadest) ja ta esindab ainult valimistest osavõtnuid. Kuna aga valimised toimuvad siiski eritingimustes – annekteeritud territooriumil okupatsiooni tingimustes, siis sellest tuleneb ka Eesti Kongressi staatus.
Eesti Vabariigi kui agressiooni ohvri huve saab täievoliliselt esindada selle riigi järelejäänud kodanikkond. Kodanike Komiteede ja Eesti Kongressi mõte on ESINDADA EESTI VABARIIGI KODANIKKONNA KUI RAHVUSVAHELISE KURITEO OHVRI HUVE.”
Oli muidugi iga saadikukandidaadi enda asi, kuidas ta ennast valijatele tutvustama hakkab, kuid mingisugused ühisvariandid olid siiski ka. Nii näiteks teatas ajaleht Ühistöö 18. jaanuaril, et kavatseb anda kõigile kandidaatidele võrdse võimaluse esitleda end Ühistöös väikese foto ja tekstiga, mille pikkus ei tohtinud ületada poolt masinakirjalehekülge. Pakuti, et tekstis võiksid olla taustaandmed (sünniaasta, erakondlik kuuluvus, ametikoht või tegevusala) ja loomulikult ka kandideerija maailmavaateline seisukoht ning eesmärgid, mida ta kavatseb Eesti Kongressi liikmena ellu viima hakata. Tähtsaks peeti, et range dokumendifoto asemel võiks lookese juures olla mingi loomulikum pilt, kus kandideerija ei vaata ehmunudsilmi fotoobjektiivi.
Rapla maakonna territooriumil oli 35 valimisjaoskonda, mis jaotusid kihelkondade vahel. 24. jaanuaril tegi Rapla ringkonnakomisjon eesotsas esimehe Aleksander Kurusoniga vahekokkuvõtte valimisteks valmistumisest. Ühistöös ilmus sellest Ilme Veetamme vahendusel 27. jaanuari numbris ülevaade. Kuigi seni oli kõik kenasti laabunud, pandi jaoskonnakomisjonidele ikkagi südamele, et kõik, mis on seotud Eesti Kongressi valimistega, tuleb teha laitmatult ja igati korrektselt. Rõhutati, et kogu valijatele oluline teave peaks olema maalitud suurte ja selgete tähtedega, nii et vanainimenegi näeks prillita lugeda.
Vajadust mööda soovitati kasutada Kodanike Komiteede ja kongressi sümboolikat. Anti mõista, et kui komisjoniliikmetel endal jääb võimeid napiks, tuleks paluda kunstnike abi. Selle meeldetuletuse juurde lisati, et “raha tõttu ei tohiks midagi tegemata jääda – maavolikogu toetab, nii et iga jaoskonnakomisjon saab korralikult töötada ja muretseda kõike valimiste korraldamiseks tarvilikku. Ruumid ja vajaduse korral sõiduk antakse ka tasuta. Üks komisjoni liige vabastatakse kuni 20 päevaks töölt põhitöötasu säilitamisega.”
Kui täpne olla, siis oli maakonna volikogu otsustanud Rapla maakonnas tehtud tööd Eesti Vabariigi kodanike ja nende õigusjärglaste registri koostamisel tunnustades igati toetada Eesti Kongressi valimiste korraldamist. Selleks eraldati maakonna eelarvest 12 000 rubla (valimisjaoskonnale keskmiselt kuni 350 rubla). Et Raplas ei olnud Kodanike Komiteedel endal pangaarvet, kanti see raha Raplamaa Rahvarinde arveldusarvele, kust seda omakorda allapoole laiali jagati.
Teiseks pöörduti otsuses asutuste, ettevõtete ja organisatsioonide poole ettepanekuga lubada põhitööst vabastada üks inimene igas Eesti Kongressi valimiste valimisjaoskonnas. Võimaldada valimiskomisjonidel kasutada ruume ja abistada neid tasuta autotranspordiga vastavalt vajadusele 23. veebruarist 2. märtsini. Otsuse kolmas punkt ütles: “Pidada võimalikuks Eesti Kongressi ja Eesti NSV Ülemnõukogu valimiskomisjonide koosseisude võimalikku kattumist, kuna valimised toimuvad ajaliselt lähestikku ja valimisjaoskondade piirid on samad.”
See otsus ei põhinenud kihelkondlikul, vaid maakondlikul printsiibil. Kui üldse mingi asi mõningast segadust tekitas, siis oli see Raplamaal, ehk ka mujal, just kihelkondlik printsiip, millele kogu Kodanike Komiteede süsteem ja Eesti Kongressi valimine oli üles ehitatud. Näiteks muutis see rahastamise mõneti keerulisemaks, sest polnud ju teada, kas ka naabermaakonnad, kuhu jäi üks osa Rapla maakonnaga seotud kihelkondi, järgivad samu põhimõtteid, mis oli võetud Raplas tegevuse aluseks. Aga ajapikku oli hakatud harjuma juba ka selle, mitte just kõige olulisema probleemiga. Tähtsam oli, et inimesed suutsid asjades omavahel kokku leppida ja ettevalmistused laabusid tõsisemate tõrgeteta.
