Nukutehnik Mihkel Vooglaid paneb noorsooteatri nukud liikuma

Kohila lähedal elav Mihkel Vooglaid töötab Eesti Noorsooteatris nukutehniku-insenerina. Tema käte vahel hakkavad etendustes kasutatavad nukud elama ja õpivad liikuma.

Mihkel alustas oma haridusteed Vanalinna Hariduskolleegiumis. Edasi õppis ta Eesti Kunstiakadeemias muinsuskaitse ja konserveerimise erialal. Õpingute käigus puutus ta kokku nii joonistamise, metallitöö, maalimise, kompositsiooni kui ka värvusõpetusega. Sellest on talle tänase töö juures palju abi olnud.

Huvi käsitöö vastu on alati olnud

Enne nukutehnikuna töötamist on Mihkel pidanud palju erinevaid ameteid. Ligi kaheksa aastat töötas ta Tallinna kultuuriväärtuste ameti muinsuskaitse osakonnas arhivaarina. Sel ajal ei nõudnud Mihkli töö kuigi palju käsitööoskusi. „Hakkasin seda väga igatsema,” tõdeb ta. Huvi käsitöö vastu on saatnud teda juba lapsepõlvest. Esimese seemne panid idanema ilmselt isa jutud vanaisast, kes oli Saaremaal tuntud sepp.

Järgmise tõuke andis kord Vanalinna Hariduskolleegiumi hoovil toimunud „Vanaviisi turg”. Sinna tulid kokku erinevad käsitöömeistrid, kes näitasid oma tööd ja müüsid oma toodangut. „Seal oli ka Väino Niitvägi, kes on mu põhiline õpetaja olnud. Mul õnnestus toona tema õpipoisiks saada,” räägib Mihkel. Nii tutvus ta lähemalt juveelitöö ja sepatööga. Lisaks metallitööle on Mihkel huvitunud ka puutööst. Seda on ta õppinud peamiselt omal käel. „Eks mõnikord on see natuke nagu pimeduses kompamine,” arvab ta. Sedasama kujutab tegelikult ka tema töö nukutehnikuna. „Ühte ja sama asja võid saavutada erinevatel viisidel. Mõnikord on väga raske näha, mis kõige parem ja õigem oleks,” ütleb ta.

Viiest ametist sai üks

Eesti Noorsooteatris töötab Mihkel juba neljandat aastat. Ta ütleb, et tema jaoks on see amet hobi ja töö ühes. Teatri nukutehnik-insener sai temast aga üsna juhuslikult. Mõni aasta tagasi pidas Mihkel ühel ja samal ajal lausa viit töökohta. Ta töötas Vanalinna Hariduskolleegiumis, kus õpetas lastele metallitööd. Sama ringi juhendas ta ka Kohila koolituskeskuses Tohisool. Lisaks õpetas ta lastele puutööd Püha Miikaeli kolleegiumis Tallinnas ja Kohila mõisakoolis. Viies töökoht oli seotud tema venna sihtasutusega Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks.

„Vaikselt unistasin ühes kohas korraga töötamisest. Samas on mulle alati meeldinud oma kätega midagi teha,” räägib Mihkel. Kui abikaasa Maria märkas juhuslikult noorsooteatri töökuulutust, tundus see ideaalne. Tähtaeg materjali saatmiseks oli peagi käes ja seega tuli Mihklil kiiresti tegutseda. Alates 2018. aasta jaanuarist ongi ta noorsooteatris töötanud.

Mihkel ei oska pakkuda, kui paljude nukkude valmimise juures on ta rolli mänginud. Järge pidada on keeruline, sest nukud on väga erinevad. Mõni on väga lihtne. Teisele tuleb pühendada nädalaid, teha prototüüpe ja katsetada.

Väga üldistavalt öeldes on tema ülesandeks lavastustes kasutatavate nukkude sisu ehk mehhanismide valmistamine. Nukud valmivad teatris meeskonnatööna. „Igaüks teeb oma osa. Üksteisega peab arvestama, et järgmine tegija ei peaks eelmise tehtut lahti lammutama,” rääkib Mihkel.

Meeldejäävamatest nukkudest rääkides meenub Mihklile suveetendus „Gulliveri reisid”. Selle tarbeks tuli valmistada kolmes mõõdus Gulliveri nukk. Kõige suurem neist oli seitse meetrit kõrge. „Kui teha nii suurt asja, peab ta olema kerge. Aga samas tugev ka,” selgitab Mihkel. Meelde on talle jäänud ka Leino Rei lavastus „Vari” ja selle tarbeks tehtud varjunukud.

Kuigi Mihkel käis gümnaasiumis teatrikallakuga klassis ja on mõnel korral ka lavale sattunud, ütleb ta, et tunneb end paremini siiski lava taga. „Mõlemal pool on hea. Lava taga on kindlam tunne. Sa saad teha enne palju tööd ja kui töö on olnud piisavalt hea, siis ei pea enam väga muretsema,” kirjeldab ta.

Nukutehnik otsib tasakaalu tugevuse ja kaalu vahel

Nukutehniku ametit Eestis otseselt õppida ei saa. „Eestis saab õppida dekoratsiooni ja rekvisiitori ametit,” räägib Mihkel. Need on osaliselt nukutehniku ametiga seotud, kuid täit teadmistepagasit ei anna. Peamiselt ongi Mihklile tulnud kasuks just tema enda huvi käsitöö vastu. „On vaja kasutada kõiksuguseid erinevaid materjale ja neid omavahel kombineerida, et asi toimiks ja kestaks,” kirjeldab ta oma ametit.

Nukke kasutatakse aastaid ja need peavad vastu pidama. Mihkel räägib näiteks jõuluetendustest, kus väga lühikese aja jooksul esitatakse väga palju etendusi. Kui mõni nukk peaks purunema, võib selle parandamise ajaaken olla vaid tunnike. Seega püütakse nukkude valmistamisel leida töökindlaid lahendusi.

Nende lahenduste leidmine on pikk protsess. Algab see lavastajast ja kunstnikust. Kui nemad on omavahel kokku saanud ja saali ning tingimused välja valinud, koostatakse nukkude eelkavandid. „Me arutame läbi, millised ideed ja soovid lavastajal ja kunstnikul on. Vaatame, kas need on teostatavad ja püüame omalt poolt lahendusi välja pakkuda,” räägib Mihkel. Kuna Eestis ei ole kuigi palju lavastajaid, kes on harjunud nukutükke tegema, siis ongi nukutehniku üks oluline roll pakkuda lahendusi, kuidas mõtteid ellu viia.

Neidsamu mõtteid, kuidas midagi lahendada, hangib ka Mihkel ise pidevalt juurde. Ta räägib, et alles hiljuti käis ta vanade nukkudega teatri muuseumis tutvumas, et kasutatud lahendusi uurida.

Pärast eelkavandeid on lavastajal ja kunstnikul paar nädalat aega oma mõtteid koondada. Sellele järgneb kavandite vastuvõtmine. Selle jaoks tuleb peaaegu terve teater ühte saali kokku ja räägitakse läbi ülesanded, loo sisu ja tegevus. Samuti lavakujundus ja nukkude väljanägemine.

„Töökodades me jaotame ära, kes millega tegelema hakkab. Igaühel on natuke erinev spetsiifika. Minu spetsiifika on tavaliselt mehaanika,” selgitab Mihkel. Nagu ta naljatamisi ütleb, teeb tema skeleti ja andekad kolleegid kasvatavad nukkudele liha luudele.

Iga nukk on ainulaadne ja vajab omamoodi lähenemist. Esmalt tuleb paika panna, mida nukk tegema peab, ja alles siis saab asuda mehhanismi välja mõtlema. Mõni nukk peab saama on silmi igas suunas liigutada, et konkreetses suunas vaadata. Teine nukk on väike ja tema roll on ainult istuda ja pead liigutada. Olenevalt rollist leitakse ka lahendused. „Ei ole vaja funktsioonidega üle külvata,” ütleb Mihkel. Sellest hoolimata tuleb teinekord ette olukordi, et nukule antakse hulk funktsioone, mis alguses olulised tunduvad, kuid mida hiljem siiski ei kasutata.

„Mõnikord teen midagi valmis ja saan aru, et see on põhimõtteliselt hea, aga see peaks olema kolm korda tugevam,” jutustab Mihkel. Suur osa tema tööst ongi tasakaalu otsimine tugevuse ja kerguse vahel. Nukud ei saa olla nii rasked, et nende hoidmine ja liigutamine näitlejatele koormavaks muutuks. Ja teisalt ei saa nad olla nii nõrgad, et etenduse ajal katki läheks.

„Enamasti püüame vähemalt nädal enne esietendust otsad kokku tõmmata. Mõnikord läheb esietenduseni välja. See sõltub väga sellest, kuidas asjad välja tulevad ja millised on lavastaja ja kunstniku töömeetodid,” selgitab Mihkel. Mõni lavastus sünnib läbi improvisatsiooni. „Sellisel juhul ei saa asju pikalt ette valmis teha ja teeme jooksvalt nii, nagu ideed tekivad,” lisab Mihkel.

Käsitöö on osa nukukunsti imest

Tänapäevane maailm ei jäta peaaegu kedagi meist puutumata. On selge, et uuenduslikud tehnilised lahendused võiksid nukukunsti protsessi lihtsustada. Mihkel tõdeb, et võimalused on ahvatlevad. Näiteks etenduse „Gulliveri reisid” nuku tegemisel laserskaneeriti näitleja nägu sisse ja freesiti 3D-s penoplastist välja. „Projekteeriks kõik arvutis valmis ja vajutaks „print”,” kujutleb Mihkel hetkeks tulevikku ette.

„Aga samas on nukukunst väga pikkade traditsioonidega käsitööline valdkond,” jätkab ta. Selle sama eelpool mainitud Gulliveri nuku pea tagumine pool oli käsitsi alumiiniumlattidest sepistatud, sest selline oli kunstniku nägemus.

Mihkel leiab, et käsitöö kasutamisel on 3D-printeri ees mitmeid eeliseid. Käsitsi tehtud lahendused pakuvad suuremat mänguruumi katsetamisel. Käsitsi tehtud nuku puhul on peaaegu alati võimalik jooksvalt midagi korrigeerida. 3D-printerist tulnud detaili ei pruugi olla nii lihtne muuta. Mihkel hoiab aga siiski avatud meelt ja usub, et küllap nad tulevikus ka vaatavad, kas mingeid mehaanika detaile ei oleks mõistlikum printida.

On aga selge, et üleni arvutite peale Mihklil üle minna plaanis ei ole. Käsitöö ja nukukunst käivad käsikäes. Mõnikord näeb looming väga tõetruu välja, kuigi on tegelikult siiski jupp jupi haaval käsitsi kokku pandud. Ja see ongi nukukunsti ime. Nukud varjavad endas justkui väikest saladust. Mihkel tõdeb, et tema jaoks ongi töö parim osa pakutav avastusrõõm ja imestamine. „Kui keegi vaatab nukku ja esimese hetkega ei saa aru, kuidas see toimib. Seda on tore teha,” leiab ta.