Eestis kiputakse teatud asju liiga kitsalt vaatama. See annab võimaluse langetada pealiskaudseid otsuseid, ilma et oleks vaja tõsiselt tagajärgedest rääkida.
Võtame või näiteks Eesti Posti (EP) kojukandevõrgustiku, mida on hakatud pidama pelgalt paberajalehtede tellijateni toimetamise süsteemiks. Sedasi ühekülgselt kahjumlikule „ärile” lähenedes on kerge otsustada, et probleeme saab vähendada permanentse teenuste hinnatõusuga. Viimased kolmkümmend aastat on ajalehtede toimetuste peamised mured olnud seotud EP agressiivse tegevusega. See on väljendunud postkontorite võrgu lõhkumises ja eelkõige muidugi iga-aastases hinnatõusus.
Selle tagajärjel on ajalehed muutunud järjest kallimaks ning vähenenud on nende ilmumissagedus. Teenuse kaugenemine tellijast ning teenuse kallinemine on paratamatult vähendanud tellimuste hulka. Seega pole väga suurele osale Eestist enam võimalik peaaegu üldse vajalikku informatsiooni levitada, sest keskustest kaugemates piirkondades pole võimalik paberväljaandeid asendada internetiühenduse puudumise tõttu digiväljaannetega.
Kui EP juurde tagasi tulla, tähendab kokkuvõttes paberväljaannete tellija ärakukkumine EP-le teenustasude vähenemist ja toob kaasa aina uusi teenuste kallinemisi, mis viib lõpuks kogu süsteemi kokkuvarisemisele. Oleks naiivne arvata, et eraõiguslikest lehtedest vabanemise järel jõuavad seda ülal pidada omavalitsuste infolehed ning harva ilmuvad erakondlikud poliitbülletäänid. Enamik ajalehti suudab paberlehe lõpu jõuliselt digilahendusi arendades üle elada. Eesti Postil tuleb aga kanda kokkukukkunud süsteemi likvideerimisega seotud kulud.
Ja siis (oh üllatust!) selgub, et kandevõrk polnudki loodud ainult ajalehtede laialiveoks, et sellel on veel ka väga oluline sisejulgeolekuline kohustus, mis johtub eelkõige riiki tabada võivatest eriolukordadest, kus raadio-, tele- ja internetilevi ei toimi, aga inimeste informeerimine on eluliselt vajalik.
