Koostaja: Ants Tammar
Kool on õppe- ja kasvatusasutus, kus õpilased õpetajate juhendamisel omandavad teadmisi, oskusi ja vilumusi. Me armastame ikka öelda, et eestlane on hariduse ja kooli usku. Selles väites on suur tõetera, aga ka suur annus müütilisust.
Eestimaa kubermangus (Põhja-Eesti) 1816. aastal välja antud Eestimaa talurahvaseadus nõudis mõisakogukonnalt kooli ehitamist iga 1000 hinge kohta ja selle ülalpidamist. Kogu 19. sajandi esimese poole arengu tulemusena jõuti 1849. aastaks Põhja-Eesti (Eestimaa kubermang) 43 kihelkonnast 28-s koolide asutamiseni. Nendes töötas 150 külakooli, kus õppis ühtekokku 4615 last. Leonhard Vaide mainib oma uurimistöös, et Märjamaa kihelkonnas ei tahtnud palju aastaid ükski mõisnik teha kulutusi talupoegade laste õpetamiseks ja seega talurahvaseadust täita. Esimesed koolid Märjamaa kihelkonnas hakkasid tööle aastatel 1845-1849. Praeguse Rapla maakonna piirides asutati mitmes kohas kool varemgi, aga mitmed külakoolid tekkisid eelmainitud aastatel. Kui uurida nende koolide tegevust, selgub, et neist enamik tegutses lühikest aega või katkendlikult. Mitmes kooliloos mainitakse, et lapsi õpetati lugema talutares ja õpetaja ülesandeid täitis keegi taluperemees. Raske oli õpetajatega, kuna neid ette valmistavaid õppeasutusi oli Eestimaal 19. sajandil vähe, õpetajaid ei jätkunud. Külast külla käisid lapsi lugema õpetamas ka rändõpetajad. Õppetööst osavõtt oli vabatahtlik.
19. sajandi esimesel poolel õpetati külakoolides lastele valdavalt lugemist, mille sisuliseks suunitluseks oli talurahva usuline kasvatamine. Peaasjalikult õpetati piiblilugu, katekismust ja kirikulaulu. Rehkendamise õpetamine oli palju vähem levinud. Lugemise õpetamine lõi aga tellimuse eestikeelse kirjanduse arendamiseks.
1853. aastal tegutses Harjumaal 16, Läänemaal 32 ja Järvamaal 43 külakooli. Harjumaal oli üks kool 4339, Läänemaal 2095 ja Järvamaal 977 elaniku kohta. See näitab, et ligikaudu neljakümne aasta jooksul ei suudetud Harjumaal ja Läänemaal ellu rakendada 1816. aasta Eestimaa talurahvaseadusega ette nähtud nõuet. 1856. aastal pandi alus uuele rahvakoolide juhtimise süsteemile. Esmakordselt käsitleti kooliküsimust 1816. aasta talurahvaseaduses, kuid koolikorralduseni jõuti alles 1856. aastal “Eestimaa Talorahva Seadusega”, mille kohaselt pidi olema kogukonnas, kus üle 300 hinge, oma kool. Seaduses ei räägitud veel õppeaja pikkusest, koolikohustusest, õppeainetest, samuti mitte koolmeistri hariduslikust tasemest ega palgast.
1856. aastal oli Eestimaal 269 322 maaelaniku kohta 191 külakooli ehk Eestimaa kubermangus tegutses üks kool keskmiselt 1410 inimese kohta. Liivimaa Eesti osas elas samal ajal 361 241 inimest ja töötas 487 külakooli ehk üks kool 742 külaelaniku kohta. Tulenevalt talurahvaseaduse nõuetest, hakkas külakoolide arv suurenema. Põhja-Eesti (Eestimaa kubermang) koolivõrgu kujunemisel olid otsustavad 1860. aastad. 1860. aastal tegutses 230, 1870. aastal aga juba 445 külakooli. Kirjatarkuse eesmärk ei olnud enam kaugeltki mitte ainult vaimuliku kirjanduse tundmaõppimine. Lugemis- ja kirjutamisoskust oli vaja ametlikus asjaajamises, rahalis-kaubanduslikus suhtlemises, aga ka teadmiste hankimiseks põllumajanduse kohta jne.
Paljudes kohtades kulges talurahvaseaduse täitmine vaevaliselt ehk koolimaja ehitamine oli raskustega seotud. 1861. aasta jaanuaris saatis Märjamaa kihelkonna koolirevident Eestimaa ülemkoolikomisjonile talurahvakoolide aruande, kus märgib, et Märjamaa ja Mõisamaa vald kavatsevad lähematel aastatel koolimaja ehitada, kuna käesoleval aastal (1861) on nad olnud Konuvere silla ehitamise tõttu liiga koormatud. Märjamaa vallakool asutati 1864. aastal. Mõisamaal jäi kool avamata.
Kõik mõisavallad ei jõudnudki kooli asutamiseni. Iseseisva kooli asutamine käis üle jõu väikestele valdadele ning asutati üks kool mitme valla kohta või lapsed käisid teise valla koolis ja külakogukonnad maksid õpetajatele lisatasu. Vallakogukonnaseadus andis maarahvakoolidele uued arenguvõimalused
19. sajandi teine pool oli Eesti talurahvahariduse jaoks murrangulise tähtsusega. 1866. aasta veebruaris anti välja vallakogukonnaseadus, mis oli koolidele erilise tähtsusega, sest andis talurahvale õiguse rääkida kaasa koolielu korraldamisel. Maarahvakoolidele tekkisid uued arenguvõimalused. Koolimajade ehitamist, õpetajate tööle võtmist ja koolmeistritele palga maksmist ei otsustanud enam mõisnik, vaid vallavolikogu. Mõisnik pidi koolimaja ehitamiseks andma ilma maksuta ehituspalgid ja koolimaa. Valla kohuseks jäid palkide kohalevedu ja ehitustöö.
Vallavanematele ning nende abidele pandi kohustus teostada valla ülalpeetavates koolides järelevalvet. Kogukonnaseaduse põhjal valiti talupoegade hulgast igasse valda koolivöörmünder (koolivanem), kes lahendas vallavolikogu ülesandel kooliga seotud küsimusi ja jälgis laste koolikohustuse täitmist. Pärast 1866. aasta vallakogukonna seaduse vastuvõtmist hakati nõudma lugemise, kirjutamise ja arvutamise õpetamist kõikidele lastele. 1867. aastal kinnitas Eestimaa ülem-maakooliamet “Seadmised ma-kolide pärrast Tallina-maal”. Selle dokumendiga piiritleti täpsemalt kogu Põhja-Eesti ulatuses koolmeistritele esitatavad nõuded ja õppetöö korraldus. 10-13-aastased lapsed pidid käima koolis kaks kuni kolm talve. Valdav osa õpilastest käis koolis vaid kaks talve. Põhjuseta puudumise eest trahviti vanemaid vähemalt ühe hõbekopikaga päeva eest, kuid kihelkonna koolivalitsus võis trahvi ka suurendada. Kooliskäimise nõue tähendas üldist koolikohustust kirjaoskuse üldise leviku eesmärgil.
Esmalt pikendati põhikoolis ehk päriskoolis käimise aega neljale päevale nädalas ja määrati kindlaks koolinädalate arv (21-22 nädalat aastas). Seda ajajärku võib pidada eriliseks selle poolest, et siitpeale saab alguse üldine koolisundus ehk sunduskool ning õppetöö põhivormiks kujuneb klassitund ja koolipäeva tunniplaan. Koolisundusele vaatamata jäi põhiprobleemiks laste osavõtt õppetööst. Koolis käivatel lastel tuli mõnigi kord puududa jalanõude, riiete ja toiduainete nappuse tõttu. Seaduse üheteistkümnendas punktis kirjutatakse sellest, mida peab vallakoolides õpetama: “Selget ja mõistlikku raamatu luggemist, katekismuse tundmist, kirjutamist, rehkendamist tahvli peal ja isseärranis ka peast, piibli luggude tundmist, laulmist. Veel muid tarvilisi asju õppetada, agga muud suremat õppetust wõiwad need lapsed üksi saada, kes enne nimmetatud õppetusse jubba selgeks sanud.”
Koolikohustuse täitmisega oli probleeme
Eesti kooli ajalugu kajastavates kirjutistes mainitakse sageli, et koolikohustuse täitmisega oli probleeme. Nii oli 1878. aastal Juuru-Maidla kooli esimese talve õpilaste nimekirjas 20 last, kuid kooli ilmus neist ainult 11. Kui koolivanem Jaan Timian kodudes puudumiste põhjusi käis uurimas, selgus, et kõigil olid silmad haiged või vaevlesid suures hambavalus. Tavaliselt kestis niisugune “hambavalu” kooliaasta lõpuni. Põhjendamata puudumiste pärast karistati lapsevanemaid rahatrahviga.
12. aprillil 1878. aastal vaatas Maidla koolikohus kooliaasta lõpul võlapäevad läbi ja määras nende eest rahatrahvi. Karistada said enamasti kõik lapsevanemad. Karel Ziegel, Tio Valdman ja Mari Arman olid puudunud koolist koguni terve õppeaasta ehk 112 koolipäeva. Iga võlapäeva eest määrati 2 kopikat trahvi. Pahatahtlikult koolikohustusest kõrvale hoidjaid karistati kuni 10 kopika suuruse rahatrahviga iga puudutud päeva kohta.
Kui õpilane normaalselt edasi ei jõudnud või takistasid õppimist majanduslikud olud, oli õigus ta koolikohustusest vabastada. Üks sellelaadne sissekanne on tehtud Juuru-Maidla kooli kohtu protokolli 28. novembril 1885. aastal. Kohus arutas ühe poisi koolist puudumise põhjusi ja leidis, et poiss “… on Kaius teenimas, et nüüd ema nii kehva on, et koolitada ei jõua ja vald oleks leiba lubanud, aga pois on nii üle annetu ja ei viitsi õppida sellepärast võtsid nõuks teda sellega jätta, mis ta on saanud ja vägisi ei või kellegile pähe toppida”.
Atla-Juuru koolmeister J. Umberg kaebas koolikohtule, et H. J. õpib juba neljandat aastat, kuid laiskuse ja lohaka suhtumise pärast õppetöösse on ta teadmised nõrgemad kui I talve lastel.
Vallavolikogudes tekkis soov kool sulgeda või teise kooliga ühendada
Aastatel 1856-1870 asutati praeguse Raplamaa territooriumil palju koole, aga mitte kõikide tegevus ei kestnud kaua. Järgmisel kümnendil kasvutempo aeglustus. Siit-sealt tulid teated, et kool soovitakse sulgeda või suletigi või ühendati mõne teise kooliga. Näiteks 1889. aastal oli Salutaguse vallavolikogu ühine koosolek, kus plaaniti arutada Salutaguse ja Kohila kooli ühendamist, aga Salutaguse kogukonna volimehed olid juba enne koosolekut otsustanud, et nemad ühendamist ei taha. 1890. aastal otsustas Kohila vallavalitsus uut koolmeistrit mitte enam palgata, kuna “wald weike ja kooli puhta raha peal mitte ei jõua üles pidada ja et mõisaherra oma abi kooli ülespidada tagasi on tõmmanud s.o. et need maad, mis koolmeistri pruukida olid, 1890 aasta kewadil ära on wõtnud”. Püüti leida võimalusi Kohila kooli ühendamiseks mõne teise kooliga. Et Kohila vallakool siiski edasi tegutses, võib otsustada sama aasta septembris ametisse nimetatud uue koolmeistri järgi.
Vaimuharimine vajas hädasti parandamist
Ajaleht Olevik sai 1882. aastal kahelt märjamaalaselt Märjamaa kihelkonna ja Läänemaa hariduselu väärtustava kirja, kus mainitakse, et Märjamaa kihelkonnas on viimastel aastatel kooli asjus kui uus vaim elule ärganud ning läänlased ei istu rahulikult oma toas ahju taga, vaid astuvad kaunis suurel sammul edasi haridusrada mööda. “Mõnda aastat tagasi oli vähe koolisid siin kihelkonnas leida, nõnda et kurvastusega pidi sellepääle mõtlema, et suurem hulk rahvast kõndis pimeduse varjus ilma kooli õpetuseta, ehk küll mitte oma süü pärast. Nüüd on aga pea igas vallas oma koolimaja. Igasse valda on tublisid laste kasvatajaid ametisse pandud.” Samal aastal ajalehele Virulane saadetud kirjas ei oldud märjamaalaste arvamusega päri ja öeldi, et Läänemaal on vaimuharimise asjus hädasti parandamist tarvis. “Enamiste on küll igal vallal oma koolimaja ja koolmeister, aga nende koolide ja koolmeistrite tasu on liig kasin. Need, kelle hoole ja ülevaatamise alla meie koolid on antud, ei kanna koolide heakorra eest sugugi õiget hoolt, ei hooli ka õpetuse kasust palju. Küll aga püüavad nad masina viisilist õpetust koolides üleval hoida. Koolimajad on nii viletsad ja koolmeistrite palgad nii madalad, ei julge ilma ees üteldagi. Parandamist ja ikka parandamist on hädaste tarvis vaimuharimise asjus.”
Ka edaspidised kirjutised ajalehtedes ja arhiivides olevad dokumendid tõestavad, et paljude valdade võimumeeste suhtumine kooli ja õpetajatesse ei olnud kiiduväärt ning hariduse väärtustamisega olid halvad lood. Näiteks 1883. aastal kurdeti, et suur puudus on kõrgemat õpetust andvatest kihelkonna koolidest “ja täna päevani nende asutamistest ühtegi juttu ei kuulda”. 1884. aastal kirjutati ajalehes Valgus, et mitmes paigas on viletsad, kitsad ja madalad koolimajad. “Mõelgem ometi armsad koolivalitsused, kui ärarääkimata ja ütlemata kahju kõlvatumad koolimajad meie noorele soole ja tuleva põlve rahvale teevad. Lapsed piavad koolis puhast elukorda ja kaunid viisid õppima, sest välimine olemine on sisemise elu peegel.” 1893. aastal teatas ajaleht Postimees, et eelnevatel aastatel oli paljudes kohtades kooliskäimine puudulik, “aga tänavu talvel on kooli trahviraha nõudmise põhjusel asi jälle edenenud ja kooliskäimine paremale korrale jõudnud. See lootust annab, et kooli elu jälle edenema ja paremale korrale tõusma hakkab.”
Matsi arvamused hariduse asjus
1906. aastal ilmus ajalehes Postimees pikk neljaosaline olukirjeldus, kus on kellegi Matsi märkmed Märjamaa ja selle ümbruse eluolust. Kirjutises öeldakse, et hariduse asjus ei ole Märjamaa aleviku elanikel põhjust nuriseda: “On ju siin tervelt neli kooli töötamas. Janu hariduse järel on tõusmas. Enne võis siit nurka üheks kõige pimedamatest tervel Eestimaal arvata. Ka nüüdki veel leidub noori inimesi, kes ühtegi päeva koolis ei ole käinud. Ei või seda siinse vaese elukorra juures ka sugugi imeks panna, sest kui vanemal pääle soola-leiva omal midagi suhu pista ei ole ja laps kodus ahju taga riide-räbala sees elutseb, siis on ju arusaadav, et last kooli ei jäksa saata.
Juhtub ka seda, et vaeste inimeste lapsed, kes võõraste juures karjaseks ehk lapsehoidjaks on, oma leivavanemate hooletuse pärast koguni koolitamata jäävad. Asi on väga lihtne: lapse leivavanem ei taha last kooli panna, sest et see talle kulu teeb, ja jätab lapse koju. Ka jõukamatel inimestel on siin suur kulu oma laste koolitamisega, sest linnad, kust rohkem haridust saab, on siit kaugel. Enam jagu noori inimesi läheb eluteele vallakoolist saadud vaimuvaraga. Pääle koolist välja-astumise ei taha keegi enam enese edasiharimisega tegemist teha. Tütarlaste hariduse eest peetakse veel vähem hoolt. Üle kolme talve pole neist palju keegi koolis käinud, mitmed on koguni ilma hariduseta. Öeldakse, “kus tütarlaps oma haridusega läheb, ega sea söötmise ja loomade talitamise juures koolitarkust tarvis ei ole! On ta siis külakoolis oma kolm talvet kaelast ära saanud teha, siis jäetakse ta koju ja hakatakse juba mehele-minemise eest hoolt pidama.”
20. sajandi algul kirjutati ajalehtedes sageli, et koolide vastu paistab külmus igalt poolt. Lapsel lastakse hädapärast oma kolm talve koolis käia ja siis on küll.
Koolide ehitamise lood peegeldavad suhtumist haridusse ja kooli
Uute koolide asutamine ja ehitamine ei läinud sugugi vastuoludeta. Kohila valla koolivalitsus palus Harju maakoolivalitsusel astuda tarvilistes kohtades samme, et Tohisoo mõisa härrastemaja koos tarvilise maaga saaks 1919. aastal Kohila kõrgemale rahvakoolile tarvitada antud. “Sellistes oludes töötamine, nagu praegu, on võimatu, halb ja kahjulik. Koolimajja on võimatu õpilasi mahutada ja hariduse tööd ajakohaselt korraldada. Meie kool on küllalt viletsates oludes kiratsenud, mille tagajärjel on haridus ja noorsugu kannatanud,” kirjutati maakoolivalitsusele saadetud kirjas. Klassid olid siin-seal laiali. 1919/20. kooliaastal asusid klassid kolmes majas.
Kohila valla täiskogu ja volikogu protokollid kajastavad kirglikke kooliteemalisi arutelusid, kus põhiteemaks oli koolile sobilike klassiruumide muretsemine. Heade lahenduste saavutamist takistas rahanappus või tõrjuv hoiak. Vallavalitsus otsis põhjusi, miks mitte õpilasi vallamaja saali õppima lasta. 1920. aasta veebruaris tõdes Kohila vallanõukogu, et valla kooli ruumid on tõesti vanad ja kitsad ning tungivalt uuendamist vajavad, aga rahalist seisukorda silmas pidades on seda seni edasi lükatud. Vallanõukogu protokollide raamatusse kirjutati nõukogu liikmete otsus. “Pärast põhjalikku läbiarutamist otsustas nõukogu ühel häälel haridusministeeriumi poole pöörata palvega, et Tohisoo mõisa herrastemaja saaks viivitamata kooli jaoks rekvireeritud.” 6. septembril 1920. aastal peaaegu terve päeva vaieldes oli näha, et suurem osa Kohila vallanõukogu liikmeid, kes veebruaris ühel häälel otsustasid mõisa härrastemaja Kohila kõrgemale algkoolile nõuda, kaldusid selle poole, et Tohisoo mõisa maja kooli jaoks mitte võtta, sest ruumide kordaseadmine kooli tarvis nõuab praegust aega arvestades määratumaid summasid. Ettepanek osta härrastemaja koolile sai 8 poolt- ja 14 vastuhäält. Seega kukkus ettepanek läbi. Ajalehes Vaba Maa kirjutati, et Kohila vallanõukogu paljud liikmed ei tegele heameelel asjadega, mis just otsekohe tema isiklikke hüvesid ei taotle. Paar aastat hiljem osteti härrastemaja ikkagi ära, kuid juba palju kõrgema hinnaga. 1. oktoobril 1922. aastal oli Tohisoo mõisa härrastemajas kooli ruumide sisseõnnistamine.
1. oktoobril 1925. aastal kirjutati ajalehes Vaba Maa koolioludest Märjamaal, kus koolimaja on unarusse jäetud: “Klassiruumid võimata mustad, seinapalkide vahelt ripnevad taku ja samblatükid, kaetud paksu tolmukorraga. Sarnaneb endisele vene sõdurite kasarmule. Mujal kodumaal ehitatakse uusi koolimaju, remonditakse vanu enam-vähem elamiskõlbulisteks, kuna aga Märjamaa haridustempli vilets seisukord kellelegi ei näi muret sünnitavat.” Märjamaa vallavalitsus vastas ajalehe kriitikale ja teatab, et kooli õppetöö alguseks olid kooliruumid täiesti korras ja puhtad ning uue koolimaja ehitus on päevakorral. 1928. aasta novembris nenditakse, et Märjamaal pole ikkagi õiget koolimaja ning igal aastal “püstitatakse” uut koolihoonet, aga valmis ei saa nagu Tallinna linn. Nurgakivi Märjamaa uuele koolimajale pandi 20. augustil 1939. aastal ja see valmis 1940. aastal.
1919. aasta detsembris oli ajalehes Vaba Maa Rapla hariduselust kaks murelikku kirjutist. Neist saadud informatsiooni põhjal saab teha kokkuvõtte: Rapla alevikus oli kool ilma koolimajata. Uuskülas oli 1868. aastal ehitatud koolimaja, mis mahutas normaalselt 60 õpilast, aga 1919. aastal oli seal viimase võimaluseni täiskiilutult 100 last ning ruumid liiga kitsad, külmad ja väljanägemise poolest inetud. Kooli klassiruumid olid peaaegu kümme aastat erinevates majades (Reinvaldi majas, Alu mõisas, haridusseltsi majas jne). 1924. aasta jaanuaris algatati Raplas koolimaja ehitamine ja moodustati erakomisjon. Algas pikk ja raske teekond, mis kestis neli aastat koolimaja valmimiseni. Kooli ehitamist asus energiliselt toetama kooli hoolekogu. Selle üks aktiivsemaid liikmeid oli kohalik apteeker Rudolf Veinberg, kellel oli tõeline vägikaikavedamine valla peremeestega. Vallanõukogus oli liikmeid, kes olid Raplasse uue koolimaja ehitamise vastu ning soovisid Rapla kooliringkonna ühendada hoopis Aluga ja kooli sinna viia.
Kuna avalikus võitluses Rudolf Veinberg koos oma mõttekaaslastega võitu ei saanud, kavaldati vallanõukogu lihtsalt üle. Selleks, et kooli ehitamine saaks vallanõukogus häälteenamuse, sõitis Rudolf Veinberg vallas ringi, veenis nõukogu liikmeid ja kasutas ära selle, et vallanõukogu koosseisus oli ka Kuusiku mõisa töölisi. Viimased erilise innuga vallanõukogu tööst osa ei võtnud, kuid nüüd olid nad kohal ja hääletasid otsustaval momendil kooli ehitamise poolt. Valla peremehed olid asetatud sündinud fakti ette ning uue koolihoone ehitamine muutus reaalsuseks. Rapla koolimaja ehitamine ei kulgenud ladusas tempos. 1928. aasta jaanuaris võttis komisjon ehitusmeistrilt algkoolimaja lõplikult vastu.
Uus algkoolimaja ei olnud veel sisse õnnistatud, kui Raplas hakati arutama keskkooli asutamist. Selle saamine osutus sama raskeks kui koolimaja ehitamine. Seekord ei olnud keskkooli asutamise vastased Rapla võimumehed, vaid Tallinna võimukoridorides tegutsejad. Seal arvati, et Tallinn on maalastele sobivaim paik keskkoolis õppimiseks. Isegi üldhariduslik täienduskool (keskkooli alamaste, kaks klassi) osutus raplalastele üleliigseks. Juba 1933. aastal hakati rääkima haritlaste üleproduktsioonist ja arutati Eesti koolisüsteemi reformimise vajadust, sest tekkis oskustööliste puudus. Rapla ja ümbruskonna edumeelsete ühiskonna- ja seltskonnategelaste suure kodanikualgatuse ja ühisettevõtmise tulemusena sai Rapla keskkooli. Riigivanema otsusega 3. juulist 1935 lubati avada ja võtta avalikkude keskkoolide võrku Harjumaa keskkool Raplas.
Lapse koolikohustuse mittetäitmise pärast pandi lapsevanem arestikambrisse
Koolide hoolekogu koosolekute protokollide raamatut sirvides märkasin, et peaaegu iga koosoleku päevakorras oli punkt: õpilaste puudumine koolist. Sageli jõudis hoolekogu pärast puudujate nimekirjaga tutvumist ja lastevanematega vestlemist järeldusele, et puudumised on vabandatavad. Vahel jäi puudumise põhjus selgusetuks, siis tehti järelepärimine. Õpilase ühepäevane põhjuseta puudumine läks lastevanematele kalliks maksma. Näiteks määras Kohila algkooli hoolekogu kolmanda klassi õpilase Nikolai vanematele 5 marka trahvi, sest poeg puudus 17. veebruaril 1923. aastal (Nikolail oli sellel päeval sünnipäev) koolist. Protokollidesse kirjutatust on näha, et oli lapsevanemaid, kes sügisel õigel ajal last kooli ei saatnud. 1923. aastal pidas Kohila kooli hoolekogu M. N-i koolist puudumist karjaskäimise tõttu mittevabandatavaks ja otsustas vanemaid karistada 125-margase trahviga.
Hoolekogu protokollides on teateid, et vanemaid otsustati võtta kohtulikule vastutusele, kuna nad pole pärast mitmekordset trahvimist oma last kooli pannud. 1925/26. kooliaastal karistati kahte Kohila lapsevanemat lapse koolikohustuse mittetäitmise pärast seitsmepäevase arestiga. Õpilaste põhjuseta puudumised olid murettekitavad. Arhiivist leidsin trükikojas trükitud spetsiaalse rakendusplangi – teadaande, millega lastevanematele trahvi määramisest teatati. Selle tõestuseks Cecili vanematele saadetud trahviteade: “Teie koolikohustuslik tütar Cecil puudus vabandamata põhjustel koolist s. a. märtsikuus kokku 4 päeva. Vastavalt algkoolide seaduse (RT 46-1931) 14 ja 80 p. 12 ja 13 ning Harju Maakoolivalitsuse juhatuskirjaga määras kooli hoolekogu oma koosolekul 31. märtsil 1938. aastal (protokoll nr. 52) Teile trahvi õpilase vabandamatult äraviidetud koolipäevade eest, 40 senti päev, kokku 1 kroon ja 60 senti.”
Plangile oli trükitud tekst, et lapsevanemal on õigus kooli hoolekogu otsus vaidlustada, ja mis juhtub siis, kui tähtajaks jääb määratud trahv maksmata. Trahviteade ei pannud kõiki lapsevanemaid tegutsema. Kuna trahvimine ei aidanud, otsustati vanemad kohtulikule vastutusele võtta. Harju maavolikogu 28. septembri 1929. aasta otsusega laiendati koolikohustus algkooli 6 õppeaasta peale neis Harjumaa omavalitsustes, kus see seni veel laiendamata. Selline otsus polnud mitte kõikidele vanematele meeltmööda. Valdadest tuli teateid, et mitte kõik lapsevanemad polnud 6-aastase koolikohustuse kehtestamise poolt, mida on majandusliku kehvuse tõttu raske täita. Harju maavalitsusele saadeti isegi kirju, kus paluti lastelt 6-aastast sunduslikku kooliskäimist mitte nõuda, sest nii pika koolikohustuse täitmine käib üle jõu.
