-1.7 C
Rapla
Reede, 22 nov. 2024
ArvamusTuuleparke ei või rajada kiirustades ja läbimõtlematult

Tuuleparke ei või rajada kiirustades ja läbimõtlematult

Allan Kima, Nõlva küla elanik

„Ehkki tuuleenergeetikat peetakse roheliseks energiaks, ei pruugi see alati olla keskkonnasõbralik energia, halvasti valitud asukohtadesse rajatud tuulepargid võivad oluliselt mõjutada ümbruskonna elustikku ning samuti kohalike elanike elukeskkonna kvaliteeti,” on kirjas Keskkonnaameti novembrikuises (2021) dokumendis.

Täisversioon on nende kodulehel. Siinkohal toon sealt lehelugejale esile mõned väljavõtted.

Maismaa tuuleparkide elustikule avalduva keskkonnamõju uuringud on keskendunud valdavalt linnustikule, nahkhiirtele ja looduslikele elupaikadele (kooslustele), teiste liigirühmade osas on teadmine tuuleparkide mõju kohta piiratud.

Kuna seniajani on tuuleparke rajatud eelkõige avatud maastikele, on valdav osa uuringuid keskendunud ka neid maastikke kasutavatele liikidele; tuuleparkide mõju metsamaastikele ja metsamaastike liikidele on uuritud oluliselt vähem.

Tuuleparkide mõju linnustikule avaldub peamiselt elupaikade hävimises või elupaikade kvaliteedi languses häiringute tõttu, kokkupõrkesuremuses, barjääriefektis ning kaudsetes mõjudes.

Röövlinnud valdavalt ei väldi tuulepargialasid, mistõttu on üks sagedamini tuuleparkides hukkuv liigirühm. Näiteks on uuringud näidanud, et populatsiooni arvukusest lähtudes hukkub Saksamaal tuuleparkides suhteliselt kõige enam merikotkaid, kõrge on ka hukkuvate väike-konnakotkaste hulk. Tuulikuparkides hukkuvate lindude andmebaasi on aga kantud kõige enam hukkunud hiireviusid ja puna-harksabasid, kuid samas on toodud, et nii mõnegi liigirühma hukkumise tõenäosus võib olla uuringuis alla hinnatud. Kokkupõrkeohtu suurendab tuulikute paigaldamine tihti kasutatavatele liikumisteedele, nt pesitsus- ja toitumisala vahele, rände pudelikaelte piirkonda jne.

Tuulikupargist tulenevad ning elupaiga kvaliteeti mõjutavad häiringud avalduvad nii ehitusetapis, tuulikute töötamisel ajal kui ka lammutamisetapis. Häiringu allikaks võivad olla tuulikud iseenesest (sh tuulikute tekitatav müra, valguse-varjude vilkumine, vibratsioon) ja/või nendega seotud muu infrastruktuur või tuulepargiga seotud senisest intensiivsem inimeste liikumine (nii tuuleparkide hooldus kui ka rajatud juurdepääsuteid kasutavad muud liiklejad!).

Häiringu mõju ulatus ja olulisus on erinev, sõltudes liigist ja liigirühmast ja võimalikust harjumisest tuulikutega. Paljudel liikidel ei ületa häiringute mõju 200 meetrit, aga mõned liigid on oluliselt tundlikumad ja häiringu mõju võib ulatuda ka kuni 800 meetrini või kaugemalegi

Värskemad uuringud on kinnitanud, et ka näiteks metsakanalised (nt metsised) väldivad tuuleparkide alasid, mille tulemusel populatsiooni kasutatava elupaiga pindala väheneb. Eesti Ornitoloogiaühingu poolt läbi viidud analüüsi (2021) järgi on sidususe säilitamiseks mängualadest 10 km raadiuses vajalik hoiduda looduslike elupaikade sidusust vähendavatest arendustest ja maakasutusest. Kaksbiotoobiliste sookahlajate (rüüt, suurkoovitaja, mustsabavigle) puhul on oluline vältida tuulikute põhjustatud barjääride tekkimist sigimisala ja toitumisalade (põllud) vahel. (Aga mängulennu koridorid? Õhuvibratsioon 700 ha suuruselt tuugenite alalt peletab need tundlikud linnuliigid eemale. A.K.)

Vaatamata tuuleparkide rajamise üha suuremale intensiivsusele on vähe teada tuuleparkide ja maismaa selgrootute vastastike mõjude kohta – tuuleparkide arendamine võib mõjutada maismaa selgrootuid otsese kokkupõrkesuremuse, elupaikade kao ja elupaikade fragmenteerituse tulemusena.

Ka tuuleparkide mõju kahepaiksetele ja roomajatele on väga liigi- ja asukohapõhine. Mõju on suuresti seotud nende elupaikade ja elupaikade sidususe säilimisega, kuid uuringuid tuulikutest tulenevate häiringute mõju kohta on vähe.

Sarnaselt on tuuleparkide mõju imetajatele (välja arvatud nahkhiired) teaduslikult vähe uuritud. Olulisemat mõju on eeldatud pigem suurte kiskjate ja sõraliste puhul, kes vajavad eelkõige suuri, vähese inimmõjuga elupaiku. Poolas läbi viidud uuring on näidanud, et ka näiteks inimmõjule mitte kuigi tundlikud metskitsed ja halljänesed (kuid mitte rebased) väldivad tuulikuparke.

Ehkki tuuleenergeetikat peetakse roheliseks energiaks, ei pruugi see alati olla keskkonnasõbralik energia, halvasti valitud asukohtadesse rajatud tuulepargid võivad oluliselt mõjutada ümbruskonna elustikku.

Eesti Ornitoloogiaühing on esitanud ettevaatusprintsiibist lähtuva seisukoha, et tuulepargid on metsaelustikku, sh metsist, oluliselt kahjustavad objektid ja tuuleparkide rajamine metsamaadele peab olema kõikjal keelatud.

Keskkonnaameti hinnangul tuleb kaitsealuste linnuliikide osas viia detailplaneeringu KSH-s läbi piirkonna linnustiku elupaigakasutuse uuring. DP KSH peab seadma rajamisjärgselt seire kohustuse.

Väljavõtete lõpp.

Seire? Kas tuleb üle lugeda hukkunud korjused ja sealjuures tõeste loendusandmete saamise huvides tuleb korjusteni jõuda enne rebaseid? Palgata selleks tuulepargivahid? Võiks veel tsiteeritut täiendada. Kuna kõiki mõju-uuringuid ei ole tehtud, siis rajame tuugenivabriku katse-eksituse meetodil. Hiljem ju näha, mis tulemusena juhtus! Pigistame silma kinni ja asume tegutsema?

Selliselt ei tohiks tegutseda. Kiirustatud ja lõpuni läbi mõtlemata suund hakata Eestis sügavale sisemaale tuuleparke rajama tekitab doominoefektiga tõsiseid ja seniteadmata (sest puuduvad uuringud) mõjusid Eesti loodusele ja loodusega ühes rütmis elavate kohalike elanike elukeskkonnale tervikuna. Tuleb teha vahet maismaatuuleparkide vahel, mis on rajatud lagedale rannikule, ja parkide vahel, mis on rajatud sisemaale. 30 aasta pärast on energiatootmine selliselt arenenud (juba täna on olemas tiibadeta tehnoloogiad Vortex bladeless jm), et keegi ei mõtle enam suurte tuulikute rajamisele metsakülade vahele.

Mõistlik arusaam valitses veel 2011. aastal, kui tollane Eesti Tuuleenergia Assotsiatsiooni juht Martin Kruus ütles Delfis antud intervjuus, et maismaal on Eestis igas metsaveeres talud ning tuulikuid seetõttu iseenesestmõistetavalt kõikjale sisemaale ehitada ei saa. Ja mõelge – juba 2030. aastal keelustatakse Euroopa Liidus (ja Eestis) metsade raadamine. Kas siis nüüd tõesti on vaja kodualevi Järvakandi külje all Kehtna vallas tormata sõgedalt metsa hävitama ja seda tehnomaastikuks ümber kujundama? Enne kui keeld kehtima hakkab.

Hävitama iga tuuliku kohta 2 ha metsa? Üle 700 ha suurusel metsaalal. „8-9 aastat on aega – jõuab küll!“ saab musta huumoriga öelda… Algul harvesterid, siis kännujuurijad, edasi teede ja kaablivõrgu rajajad ning tuulikuehitajad, edasi tuulikute käitajad, st 30 aastat müra, päikesevilkumist ja pidevat remontimist, ning kõige lõpuks tuugenite lammutajad. Selle asemel, et hakata kohe tuuleparke rajama avamerele, kus nad loodust ja elanikke ei sega.

Kersti Kaljulaid selgitas „Pealtnägija“ saates (dets. 2021) ju välja, et meile piisab kahest suurest avamerepargist. Alustada tuleb ühest, algul peab keskenduma ühele objektile, ühele liitumisele, ühele salvestussüsteemile. Teatavasti ei ole tegemist püsienergiaga, vaid perioodilise energiaga – ei ole tuult, ei ole ka elektrit. Aga salvestamine on väga problemaatiline ja kallis ning suure ökoloogilise jalajäljega (akutööstus). Tarbija maksab selle kinni. Seetõttu on paratamatu arendada püsienergia tootmist – põlevkivi, tuumaenergia, koostootmisjaamad jm, kus toimub pidev elektritootmine 24/7 vastavalt hetke tarbimisvajadusele.

See ei ole jätkusuutlik elukeskkonda alalhoidev areng, kui rajame Järvakandi alevi ja Nõlva küla vahelisele üle 700 ha suurusele metsaalale tuulevabriku, reduktorimüra ja labadevihinaga kõrghoonete kogumi. Metsaalale, mis pärast viimaste kümnendite lageraiet ja metsa aluspinna segipööramise haavu harvesteride võidukäigu tagajärjel nüüd järgmised 70 aastat peaks hoopis kosuma ja sealt eemale peletatud loomastik ja linnustik taastuma.

Piirkonna looduskeskkond on viimase 20 aastaga kõvasti räsitud. Metsised lendavad kevadeti meie küla taluõuedel inimestele otse peale, soovides neid minema ajada, sest nende kodumetsades toimub järjepidev hävitustöö. Kotkaste ja hiireviude pesapuud on hävitatud, karud on pagenud väikestele kaitsealadele. Nüüd siis veel tuugenid lisaks? Kahe olemasoleva metsiste pesitsusala vahele? Kuskil on piir, millest üle astuda ei tohi. Meie oleme vastutavad tulevastele põlvedele edasi antava elukeskkonna kvaliteedi eest! Seetõttu jõudsid Nõlva ja Selja külast vastavale temaatilisele koosviibimisele kokku tulnud elanikud vastutustundlikult ühise arusaamani, et tuulepargi T6 planeerimine tuleb ülalpool kirjeldatud teadmistele tuginedes lõpetada.

Meie külas ei ole avamerd, steppi ega inimtühja kõrbe. Eesti jaoks on lahendus avamerel. Vähemalt 12 km rannikust Inglismaa kogemuse alusel. Lähemale paigaldades häirib nende töö rannikualade elanikke. Rannikuäärsel maismaal peaks kaugus majadest olema vähemalt 3-4 km, rikkaliku floora ja faunaga sisemaal tuleb tuugeneid vältida. Kui just ei ole tegemist endistest tööstustest kasutuseta jäänud inimese jaoks elamiseks kõlbmatute suuremate aheraladega.

Tänane päevapoliitiline kiirustamine rohepöördega (tuulikud maismaale) on viga. See etapp tuleb vahele jätta. Kui juba täna otsustatud, et lähitulevikus kaitseme metsa raadamise eest, siis tuleb selliselt ka käituda. Hoida oma koduvalla loodust. See on meie valla juhtorganite kätes – lõpetada vastav planeering. MKM-il on planeeritud pargid avamerele ja sellega tulebki Eesti riigis alustada, kulutamata maksumaksja raha kümnetes omavalitsustes pisikeste pargikeste arendamisele (sh KMH-d), milline tegevus omakorda muudab väärtuslikud loodusmaastikud pöördumatult tööstusmaastikeks. Elektrihinda see tegevus samuti alla ei too.

Me ei saa võrrelda Eestit Taaniga, kus pealegi tuuleenergia osakaal riigi koguenergiatootmisest ei ole sugugi mitte esireas teiste riikidega võrreldes. Loodustingimused ei ole võrreldavad. Pigem arendavad nad parke väljaspool oma riiki, et end mõjude eest säästa. Ja paljud pargid kuuluvad kogukondadele – ise siis otsustavad, kas teenivad tuhandeid ja magavad kasvõi kõrvaklappidega (tuulikud ümber maja) või otsustavad rahu ja vaikuse kasuks.

Sealt on ka tulnud kaugus 1 km, mis sisuliselt tähendab, et „nii lähedale kui võimalik“. Seda kaugust aga ei saa üks ühele Eestisse üle tuua. Meie tuulikuteemat juhtivad ametnikud Eesti ja Euroopa pealinnades peaksid endale seda lõpuks teadvustama. Meie asustus on kordades hajusam, maa ei ole defitsiidis ning peab kehtima põhimõte „elukohtadest nii kaugele kui võimalik“. Müra jäägu vabrikuhoovi ja metsataludeni ja alevi majadeni see ulatuma ei pea. Nii lihtne see ongi, kui me soovime näha puude taga metsa pikemas perspektiivis ning mitte olla päevapoliitikast pimestatud. Ja hoolime tänaste ja homsete põlvkondade elukeskkonna kvaliteedist. Loodusest rääkimata.

Subscribe
Notify of
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare