Kolmeks nädalaks avanes mul võimalus näha koolipinki teise nurga alt – ise tahvli ees seistes ja õpetusi jagades. Selle vähese ajaga sai nii mõndagi selgeks. Peamiselt see, et õpetaja töö ei ole ammugi enam vaid oma teadmiste edastamine.
Omamata vastavat haridust, eelnevaid kogemusi ning oskusi, oli küllaltki närvesööv esimesel koolipäeval klassi ees õpetajana üles astuda. Oma kooliajal olin küll mõelnud, et milline ma õpetajana võiksin olla, kuid klassi ees reaalselt seistes kadusid kõik mõtted. Muretsesin kõige rohkem selle pärast, kuidas teha oma õppeaine (inglise keel) kõigile selgeks. Minu õpetada oli 4.-8. klass.
Kolm nädalat ei ole õpetaja ametis kohe kindlasti pikk aeg, pigem lausa nööpnõelapea suurune. Siiski oli see aeg piisav aru saamaks, et oma õppeaine selgeks tegemine oleks veel kõige lihtsam väljakutse. Seda mõistsin kohe esimestel päevadel, kui nägin, millega tegelikult õpetajad, kooli juhtkond ja õpilased iga päev silmitsi seisavad.
Ma ei saa ja ei hakkagi üldistama ega ütlema, et kõikides Eestimaa koolides toimub kõik täpselt nii nagu selles konkreetses väikekoolis, kus õpetasin. Küll aga olen veendunud, et vähemalt sarnased probleemid puudutavad just nimelt iga kooli, olgu selleks siis väikene maakool või suur linnakool. Enne, kui endal kogemus puudub, ei teadvusta absoluutselt, et õpetajatel on kokku vähemalt neli ametit. Esimene, ja mis peaks olema põhiline: ta peab selgeks tegema oma aine. Teiseks on õpetaja poole kohaga psühholoog. See tähendab, et ta peab suutma mõista ja arvestada kõikide õpilaste vajadustega, käitumismaneeridega ning oskama neid probleemide korral aidata. Ja olgu öeldud, et kõikidel lastel/noortel on omad erinevused ja vajadused.
Seda ei saa küll päris ametiks pidada, kuid pooleldi on mõned õpetajad veel justkui lapsevanemate eest, sest nii kurb kui see ka ei ole, mõnel juhul need, kes seda olema peaksid, ei oska või ei taha tihtipeale kõiki probleeme näha. Ka neljandat ametit ei saa päris tööks nimetada, kuid õpetaja peaks vähemalt minu silmis olema õpilasele sõber. Tundub vähemalt nii, et enam ei leia lugupidamist ja austust need pedagoogid, kes klassi ees on karmid ja kõva häälega. Ka mina proovisin pigem olla sõber.
Ma arvan, et paljud inimesed ei kujuta ettegi, kui palju on katkiste hingede ja südametega lapsi ning noori. Minagi ei kujutanud selle ajani, kui seda ise nägin. Kinnitust sain palju räägitud arvamusele – kõik saab alguse kodust
Mariliis Vest / foto: wallpaperscraft.com
Loe pikemalt 4. jaanuari Raplamaa Sõnumitest
