Jüri enda küpsemine
Kui ma 1905. a sündmusi pean meele tuletama, siis ei saa eelsündmustest kuidagi vaikides mööda minna, muidu jääks mõnigi asi arusaamatuks.
Minu eelmälestused algavad umbes 1897. aastast mil ma olin 21 aastane ja astusin Rapla Karskuse Seltsi liikmeks. Seltsi seis oli sel ajal kriitiline ja liikmete arv põhikirjas ettenähtut silmas pidades minimaalne. Neistki oli osa ainult nime poolest nimekirjas – palvevennad ja -õed, kes olid alguses lootnud, et selts hakkab ette lugemisi nende retsepti järgi korraldama, seda siiski läbi viia ei suutnud ja loobusid tegevusest. Seltsile oli jäetud 80 rublane võlg tasuda, mis maja üürimise järel oli tekkind.
See oli aasta koosolek. Kui ma liikmeks astusin, oli vanadest liikmetest niisugune puudus, et mind valiti kohe ka juhatusse. Sellega sain ligemasse vahekorda inimestega, kes andsid mulle ilmavaatelise platvormi ja tõekspidamised, millest ei ole saanud siiani loobuda.
Need inimesed olid Hans Martinson ja Joosep Maksim. Esimene on rohkem meeles, sest ta oli vabam oma mõtteid edasi andma, kuna Maksim oli teenistust (vallakirjutaja – toim.) arvesse võttes tagasihoidlikum. Aga seltsi juhatuste koosolekutel, mis olid õige sagedased, mõnikord isegi iga nädal, sest sel ajal oli noorematel ja vanematel viisiks pühapäeval kirikus käia ja kui juba korra Raplas oldi, miks siis mitte koosolekut pidada, mis veel ka huvi pakkus.
Juhatuse koosolekud ei piirdunud ainult seltsisse puutuvate küsimustega. Jutt kippus ikka ajakirjanduse juure ja seal esitatud sihtide arvustamiseks minema. Olid ju Martinson Raikülas ja Maksim Raplas ajalehtede tellimiste vastuvõtjad. Tellimusi tehti kõigile lehtedele peale Valguse, mille vastu mõlemal vaen välja paistis.
Koosolekutel kiputi isegi riigivõimu arvustama tema venestamise ja sakste võimu toetamise pärast. Viimane oli seda pahem, et terve võim avalikus elus Balti aadli käes oli. Nad valitsesid majanduslist ala maapäeva kaudu ning vaimlist ala konsistooriumi ja kiriku läbi, sest iga kiriku konvendis olid ainult mõisnikud, kes valivad õpetajad ja teadagi ainult neist, kes nende huvides suigutavad massi sellega rahul olema, mis armsad mõisavanemad neile soovitavad.
Niisuguste arvustuste ja mõttevahetuste kaudu sigines meil noortel hinge midagi uut. Koosolekult tulles oli palju mõtelda ja sõbraga edasi arutatud. See huvitas ka teisi. Nii kogunes minu kodukülas Kodilas varsti ring noori inimesi, kellest osa astus ka karskusseltsi liikmeks ja teised, kes alkoholist ei suutnud loobuda, aga olid muidu poolehoidjaks. Raikülas, kus Martinson elas, koguneti tema ümber. Kehtnas kogus kooliõpetaja Oras oma ümber nii, et liikmete arv kasvas. Selis oli Hans Luhaäär, Põlli ja Ohukotsu kantis Aleks Hinberg.
Aga hulk poolehoidjaid jäi karskusseltsist ikkagi eemale. Sellepärast peeti aru, kuidas neid kaasa tõmmata ja tuldi otsusele, et tarvis on asutada põllumeeste selts, mis koondaks neid, kes teatud kohustustega ei taha end siduda. Karskusselts kutsuski asutamise koosolekud kokku ja nii sündis põllumeeste selts. Sinna kogunes ka vanemaid ja rohkem arenenud inimesi, kelle hulgas ka juhtiva osa edendajaid. Näiteks Jaan Lensmann Järvakandist, Mahoni Kehtnast, Rütman Raplast, J. Kallis Kodilast, Starkopfid Lohult ja Selist jne. Juhatustes olid ühed ja samad inimesed.
Jüri Tallenhof
Loe pikemalt 4. jaanuari Raplamaa Sõnumitest
