Reelika Rohuste tunneb end mugavamalt metsas ja laigulises vormis

Reelika Rohuste on naine, kes on osalenud maailma ühel raskeimal luurevõistlusel, kõndinud ööpäevaga 100 kilomeetrit ega jää hätta ka relvaga. Ühtlasi on ta Naiskodukaitse Rapla ringkonna instruktor. „Ma olen see õnnelik inimene, kes saab enda hobi eest palka,” ütleb ta ise.

Reelika on Raplas sündinud, lasteaias ja koolis käinud. Kõrghariduse omandas ta ärijuhtimise erialal. Järgmised kümme aastat töötas ta SEB pangas, alustades assistendi ametikohalt ning jõudes välja ärikliendihaldurini. Märkimisväärne karjäär seljataga, tegi Kaitseliit talle ettepaneku kannapöördeks. „Tegelikult ma armastasin oma tööd, mulle väga meeldis,” räägib Reelika.

Ta ei tuulutanud tööportaale paremate pakkumiste leidmiseks. Ometi jäi ta tõsiselt mõtlema, kui Kaitseliidu ettepanek tema lauale potsatas. Rapla ringkonna endine instruktor oli töölt lahkunud ja asemele otsiti uut inimest. Pärast põhjalikku kaalumist andis ta lõpuks oma nõusoleku. „Hetkest, kui ma siia tööle tulin, ei ole ma seda hetkegi kahetsenud,” räägib ta.

Tema tööülesanneteks on dokumentatsioon korras hoida, tagada väljaõppe toimimine ja organiseerida varustuse jagamist, samuti eelarve koostamine ja selle kasutamise jälgimine. Ta on ainuke palgaline töötaja Naiskodukaitse Rapla ringkonnas. Naiskodukaitse vabatahtlik liige oli ta aga juba enne palgalise ametikoha vastuvõtmist. „Mingi hetk avastasin, et kõik mu sõbrad ja tuttavad on kas Kaitseliidus või Naiskodukaitses,” meenutab ta.

Pigem laiguline vorm

Oma avalduse Naiskodukaitsega liitumiseks tegi Reelika 2012. aastal ja sedagi pisut möödaminnes. Ta oli nimelt kaasas Kaitseliidu langevarjurite laagris Kihnus. Kaaslased utsitasid liitumisavalduse valmis kirjutama juhuks, kui keegi kontrollima tuleb. Pikemalt mõtlemata tegi Reelika selle ära, teades, et saab selle pärast prügikasti visata. Tehtud avaldus jõudis naisel juba ununeda, kui ühel hetkel temaga ühendust võeti seoses sooviga liituda.

Avaldus oli tehtud, sõbrad-tuttavad juba liitunud. Tagasi vaadates ütleb Reelika, et tundis sisimas huvi Kaitseliiduga liitumise vastu juba kooliajal. Sobiv võimalus oli seega loodud ja Reelika otsustaski Naiskodukaitse ridadesse astuda. Kaasa haaras ta sõbranna, et väljaõpe koos lõbusamalt läheks.

Naiskodukaitsega liitudes läbis ta baaskursused, kus sai teadmisi organisatsiooniõppe, esmaabi, välitoitlustamise ja sõdurioskuste valdkonnas. Hiljem lisandunud ohutushoiu baaskursuse on Reelika samuti läbinud. Eriliselt kõnetas Reelikat just sõdurioskuste osa. „Ühel nädalavahetusel saavad naised natuke nuusutada, kuidas käib telgi püstitamine ja lõkke tegemine,” kirjeldab ta. Loomulikult sai ka relvaga tutvuda. „Aga mind hakkas huvitama,” jätkab ta. Selle järel otsustas ta läbida ka Kaitseliidu sõdurioskuste väljaõppe. Ühe üürikese nädalavahetuse asemel saab Kaitseliidu väljaõppe käigus juba pikemalt metsas olla ja relvaga ka lähemalt tuttavaks.

„Sealt ma saingi metsapisiku. Mind näeb pigem laigulises kuskil metsas roomamas,” ütleb Reelika naerdes. Ta on spetsialiseerunud side- ja staabierialale. „Ühes käes on raadiojaam, teises käes märkmik. Võtad infot vastu ja edastad,” kirjeldab ta. Sellega toetab ta rühmaülemat või kompanii ülemat tema tegevuses.

Reelika nendib naerdes, et nii mõnigi naine, kellega ta Naiskodukaitsest räägib, ehmub metsapilte nähes ära. Tegelikult on Naiskodukaitses palju erinevaid rolle, mis täitmist vajavad. „Ükskõik, mida sa tahad teha, sulle leitakse vastav tegevus. Saad panustada nii palju, kui tahad,” julgustab ta. Tema eelistab relvaga metsa minna, aga mõni teine aitab näiteks kommunikatsiooniga tegeledes või toitlustamisel.

Erksamad mälestused on võistlustelt

Reelika jaoks on erksamad mälestused Naiskodukaitsest seotud enda füüsilise proovilepanekuga. Kõige pikem militaarmatk, millel Reelika on osalenud, on Kaitseliidu korraldatav rahvusvaheline admiral Pitka luurevõistlus.

Reelika osales võistlusel 2017. aastal. Läbitud vahemaa oli tol korral 144 kilomeetrit ja võistlus kestis teisipäevast laupäevani. „Sa pead terve selle aja saama hakkama selle seljakoti ja varustusega, mis sa stardist kaasa oled võtnud. Ainult vett saab vahepeal juurde,” kirjeldab Reelika. Stardist antakse kaasa järgmise punkti koordinaadid ja kellaaeg, millal sinna jõuda. „Siis ise mõtled, kustkaudu sa lähed,” räägib ta.

Samal ajal tuleb meeles hoida, et kohale ei tohi jõuda liiga vara ega liiga hilja. Mõlemal juhul saab karistada. Punktist punkti liikudes tuleb neljaliikmelisel võistkonnal lahendada erinevaid ülesandeid, kus pannakse proovile nii füüsiline jaks kui ka militaarsed teadmised. „Pidime näiteks vastase laagrist pantvangi ära päästma ja ta ohutusse kohta toimetama,” kirjeldab Reelika.

Pitka matka peetakse teatud ringkondades üheks maailma raskeimaks militaarvõistluseks. „Võin naisena öelda, et see on tõesti raskem kui sünnitamine,” ütleb Reelika lõbusalt. Ometigi leiab ta end ikka ja jälle nii sellel kui ka teistel koormusmatkadel osalemas.

Üle-eestiliselt toimub ka Naiskodukaitse koormusmatk, kus osalejad saavad oma võimed proovile panna. „Üks lihtne ülesanne on selline, kus kolm naist hoiavad palki sirgetel kätel pea kohal ja neljas seletab neile sõnu nagu Aliases. Nii kaua saad sõnu seletada, kuni jaksate palki hoida,” räägib Reelika.

Ülesannete seas on erinevate takistusradade läbimisi ja meditsiiniülesandeid. „Näiteks viimasel koormusmatkal oli legend selline, et pidime andma esmaabi katapulteerunud piloodile, kes oli teadvuseta,” räägib Reelika.

Keskmisele inimesele ekstreemseid kogemusi on Reelikal ette näidata mitmeid. Ta räägib, et kõige enam on ta maksimaalselt pooletunniste pausidega järjest jalutanud 100 kilomeetrit. Tartus korraldab Kaitseliit iga aasta rännaku, mille eesmärk on ühe ööpäeva jooksul läbida jalgsi 100 kilomeetrit. Reelika selgitab, et matkast võivad osa võtta ka tsiviilisikud ja igaüks kõnnib nii palju, kui jaksab. „Aga Rapla naised on hullud,” räägib ta edasi. Kui juba kohale mindi, siis tehti ka kogu matk läbi.

Matkade kõrval on meeldejäävaid elamusi pakkunud paraadid. Ka tänavu oli Reelika Eesti Vabariigi aastapäeva paraadil üksuse koosseisus. Esimese sellise kogemuse sai ta kaks aastat tagasi vabariigi 102. aastapäeval. „Olin meie laigulise rühma ülem,” räägib ta. Naiskodukaitse osaleb kahe rühmaga, ühe moodustavad pidulikus vormis ja teise laigulises vormis naiskodukaitsjad. Viimastel aastatel on just laigulises vormis osalenud Rapla naiskodukaitsjad. „Paraadid on ülevad ja teistmoodi,” räägib Reelika.

Rühmaülema roll on tema sõnul omajagu pingeline. Seega nautis ta tänavu võimalust lihtsalt olla osa üksusest. Tänavuse paraadi emotsioonid oli mitmetasandilised. „Sel aastal oli rahvast nii palju,” kirjeldab Reelika. Samas saadi hommikul teada, et Ukrainas algas sõda. Aastapäeva ülevad tunded segunesid kurbusega Ukraina pärast.

Kuidas Ukraina sõda on elu mõjutanud

Reelika ütleb, et jälgib seda, mis Ukrainas toimub. „Kindlasti on see väga häiriv,” tõdeb ta. Samas on ta seisukohal, et hommikust õhtuni uudiseid lugeda ei saa, sest see oleks väga rusuv. Ta eelistab panustada nii kuidas saab. Olgu see siis peamiselt naiskodukaitsjatest moodustatud evakuatsioonirühma kaudu või vabatahtliku tegevusega. „Teeme ka vallaga palju koostööd. Juhul kui peaks meie vabatahtlike abi vaja minema, siis kindlasti aitame nii palju kui võimalik,” selgitab Reelika.

Üks Reelika tööülesannetest on osaleda erinevatel külalisõhtutel, et Naiskodukaitse tegevust tutvustada. Ka siin on sõja mõjusid selgelt tunda. Märtsikuus on Rapla ringkonnas laekunud sama palju liitumisavaldusi kui terve eelmise aastaga. Seetõttu on ka märksa enam infoõhtuid.

Ärevate sündmuste ajal on varemgi täheldatud liitumishuvi kasvu. Reelika on optimistlik, et uued liitujad jäävad aktiivseteks liikmeteks ka siis, kui olukord ehk rahulikum on. Iga liikme aktiivsus sõltub inimesest endast. Nii mõnigi uus liituja ütleb, et on seda mõtet aastaid mõlgutanud ja sai just nüüd vajaliku viimase tõuke. See annab alust uskuda, et huvi pole ainult ühekordne mõte.

Reelika ütleb, et liitujaid innustab soov kriisiolukorras ise hakkama saada ja mitte teistele koormaks olla. „Ja siis vajadusel ka teisi aidata,” jätkab ta. Infoõhtutel käib Reelika ka koduste varude vajalikkusest rääkimas. Ta ei jäta kasutamata võimalust reklaamida telefonirakendust „Ole valmis!”, mis on naiskodukaitsjate loodud. Selle vahendusel saab infot vajalike varude kohta, aga ka õpetusi, kuidas näiteks metsas hakkama saada ja esmaabi anda või mida teha, kui elekter ära läheb.

Paraku on siiani omajagu inimesi, kes ei ole tegelikult mõtelnud, mida kriisiolukorras teha. Kuigi Reelika ise tunneb, et varudest ja muust vajalikust on väga palju räägitud, teab ta, et senimaani on gümnaasiumiõpilaste seas omajagu neid, kes riigikaitsetunni raames elus esimest korda telkima lähevad ja vett keedavad.

Ta usub, et kriisiolukorras vajalikud teadmised aitavad ärevatesse sündmustesse rahulikumalt suhtuda. „Ma tunnen, et Naiskodukaitse ja need oskused on mind julgemaks muutnud,” ütleb Reelika. Möödunud aasta kuumal suvel sattus Reelika pealt nägema, kui teismeline tüdruk ära minestas. Olukorras, kus teised inimesed ümberringi hakkasid mõtlema, kuhu helistada, asus Reelika otsustavalt tegutsema. Ta teab, et teinekord on kiire reageerimine kõige olulisem.

Sarnaseid vajalikke teadmisi omavad kõik Naiskodukaitse liikmed. Muret, et uutele liikmetele rakendust ei leia, Reelika sõnul kindlasti pole. Ta tuletab meelde, et kord oli Eestis ligikaudu 17 000 naiskodukaitsjat. Tänasel päeval on neid vähem kui 3000. „Ruumi on,” ütleb ta naerdes.

„Ma usun meisse.”

Lõpetame oma vestluse ikka sõjateemadel. Uurin Reelika käest, kui tõenäoliseks ta peab, et sõda kord Eesti pinnale jõuab. Pidevalt ta sellele võimalusele ei mõtle. Tal on usku NATO kaitsesse ja on seisukohal, et homme sõda Eestisse ei tule. „Aga kui tuleb, on mul vajalikud oskused ja teadmised olemas,” jätkab ta sama rahulikult.

Uurin ka selle kohta, kas eestlased on tema arvates sama vaprad oma kodumaa kaitsmisel, nagu ukrainlased on olnud. „Ma ei tea, kas ma olen sinisilmne,” alustab ta. Erinevalt mõnest vestluskaaslasest on Reelika veendunud, et vajadusel kaitseksid eestlased oma kodumaad sama vapralt. „Naised meestega võrdselt,” lisab ta. „Ma usun meisse,” ütleb ta.