Arvamusfestivalil otsiti viisi, kuidas saavutada pesitsusrahu Eesti metsades. Esimene samm on konkreetsed kuupäevad kaitsealustes metsades seadusesse kirjutada.
Arvamusfestivali teisel päeval mõtisklesid pesitsusrahu teemal Eesti Ornitoloogiaühingu juhataja Kaarel Võhandu, Eestimaa Looduse Fondi metsaekspert Liis Kuresoo ning keskkonnaministeeriumi nõunik Hanno Zingel.
Arutelu oli jagatud kolmeks osaks. Esimene osa küsis üldiselt, mis on pesitsusrahu ja milleks seda vaja on. See on periood, mil linnud oma pojad suureks kasvatavad. Algab see pesade ehitamisest ja kestab kuni poegade lennuvõimeliseks saamiseni. Kuna linnuliike ja nende eluviise on palju, on periood tegelikult võrdlemisi pikk, alates veebruarist ja lõppedes kõige hilisemate pesitsejate jaoks septembri alguses.
Linnud pesitsevad vanaviisi, inimene teeb metsa uutmoodi
Kuigi lindudele pole pesitsemisega seonduv midagi uut, on probleem tekkinud viisist, kuidas inimesed metsatöid teevad. „Kevad-suvine metsategemine on suhteliselt uus leiutis,” ütles Võhandu. Seni tehti metsa talvel, kui maapind oli külmunud. Pealegi läksid inimesed ligi veerand sajandit tagasi metsa suurte masinatega.
Erinevalt talvest on kevad-suvisel ajal linnud oma pesaga seotud. Talvel saavad linnud tööde eest lihtsalt ära minna, soojemal ajal tähendab pesa hülgamine poegade hukkumist.
Zingeli sõnul hakati pesitsusrahust rääkima 20 aastat tagasi, kui suured masinad metsa jõudsid. Ta tuletas meelde, et riigimetsas on viimased 20 aastat 15. aprillist kuni 15. juunini ka raierahu peetud. Ta leidis, et on otsitud ühiskondlikku kokkulepet, mis hakkab murdepunktile lähenema.
Nii nagu ka arutelu käigus välja toodi, näitavad rahvaküsitlused ja ka küsitlused erametsaomanike seas, et suurem osa toetab pesitsusrahu. Kas ühiskondlik kokkulepe pole ehk juba olemas? „See, et seda ei kehtestata, on praegu üksikute suurmetsaomanike huvides,” arvas Võhandu.
Nii Võhandu kui ka Kuresoo leidsid, et vaja on rohkem konkreetsust. Siiani on pesitsusrahu pidamisel palju kaalutlusruumi.
Mõlema arvates tuleks alustada kaitsealustest metsadest. Soovitusi kaitsealuste metsade pesitsusrahu pikkuse osas on erinevaid. Võhandu pakkus, et enamik Eesti linnuliike vajavad rahu pesitsemiseks 15. märtsist augusti lõpuni. „Majandusmetsades võib otsida kompromissi, kui seal nii pikalt pidada ei saa. Mida lühemaks me pesitsusrahu perioodi nihutame, seda rohkem liike jääb kaitseta,” ütles ta. Majandusmetsas pakkus ta välja kolmekuulise pesitsusrahu 15. aprillist 15. juulini, mis oleks tema silmis mõistlik kompromiss looduse huvide ja majanduse huvide vahel.
Sellegipoolest tasub meeles pidada, et pole metsa, mida saaks julgelt igal ajal langetada linnustikule kahju tegemata. Pesitsevate lindude arvukus sõltub suuresti metsa tüübist ja vanusest. Keskmiselt pesitseb Eesti metsades ühel hektaril kolm linnupaari. Vanades loodusmetsades kerkib see arv 10-15 paarini. „Sellist metsa, kus Eestis linnud ei pesitse, ei ole olemas,” ütles Võhandu.
Seadus on olemas, aga jõustamine läheb vaevaliselt
Looduskaitseseadus ütleb selgelt, et pesade ja munade tahtlik hävitamine ja kahjustamine või pesade kõrvaldamine on keelatud. Õiguslik raamistik lindude kaitsmiseks on olemas, aga ometigi see reaalselt ei toimi.
„Meil on paradoksaalne olukord, et looduskaitseseaduse ja Euroopa Liidu direktiivi järgi on meil linnupesade hävitamine keelatud, aga seda seadust ei ole jõustatud üle kümne aasta. Seda hakati jõustama eelmisel aastal Keskkonnaameti poolt pärast Euroopa Liidu kohtu eelotsust, et ka metsaraie on tahtlik linnupesade hävitamine,” rääkis Võhandu.
Zingel selgitas, et eelmisel aastal reageeris riik laekunud kaebustele. Laekus 170 kaebust, mida uuriti. Käesoleval aastal on riik lähenemist muutnud. Nüüd lähtutakse pesitsusmaatriksist, mille abil metsa väärtust hinnata. Kõige väärtuslikumad on vanad küpsed metsad, kus tõenäoliselt ka rohkem linde pesitseb. Zingel selgitas, et maatriksi abil saavad ka metsaomanikud tagasisidet oma metsa kohta ning sellest tulenevalt raiest hoiduda.
Tänavu tegi riik reide just neisse väärtuslikematesse metsadesse ja jagas metsaomanikele selgitusi, milliseid alternatiivseid tegevusi tundlikul ajal teha saaks.
Võhandu jällegi tõi välja, et ornitoloogiaühing olukorraga rahul ei ole. Möödunud aastal reageeris riik kaebustele. Õigeaegseks reageerimiseks polnud aga piisavalt tööjõudu ja linnutundjaid. „Üle 80% juhtudest jõudsid nad kohale siis, kui raie oli juba toimunud,” ütles Võhandu.
Kuigi tänavu muudeti lähenemist, pole ka maatriks ideaalne. Võhandu tõi välja, et Eestis on 50 000 aktiivset metsateatist. Kontrollitud saab neist vaid murdosa.
„Reaalne olukord on see, et erametsades on pesitsusrahu soovituslik ja kui metsaomanik otsustab raiuda pesitsuse ajal, siis tõenäosus, et see raie avastatakse ja peatatakse, on suhteliselt väike,” rääkis Võhandu. Kuresoo tõi omalt poolt välja, et puudub süsteem, et näha, milliseid metsateatisi millal realiseeritakse.
Maatriksi nõrkuseks peab Võhandu ka asjaolu, et kõik linnuliigid ei pesitse maatriksi järgi väärtuslikes metsades. „Aga mida see maatriks arvesse ei võta, on see, et meil on linnuliike, kes ei pesitse vanades loodusmetsades, vaid pesitsevadki näiteks ainult linnuvaesemates männikutes. Võtame näiteks öösorri ja metskiuru. Need liigid jäävad selle maatriksi järgi suhteliselt kaitseta,” ütles ta.
Lähenemise nõrkuseks on vajadus raie peatamiseks tuvastada pesitsevaid linde. Linnud on kohastunud oma pesasid varjama. Ka väga heal linnutundjal pole võimalik kõiki pesasid avastada. Pesitsusperioodi alguses on linnud aktiivsemad, nad laulavad ja hoiavad territooriumi.
„Kui neil on munad või pojad pesas, siis nad muutuvad väga häbelikuks. Istuvad vaikselt pesal ja tihtipeale ei lähe lendu enne, kui sa täitsa pesa kõrvale satud. Neid pesasid üles leida on praktiliselt võimatu,” kirjeldas Võhandu. Ka Zingel nõustus, et pool pesadest jääb leidmata.
Tuleb näha laiemat pilti
Linnud on indikaatorliik metsa ökosüsteemi tervisele. Kui metsas pole enam kuulda linnulaulu, on see küll kurb tõdemus, kuid sellest tõsisem on asjaolu, et ökosüsteemi tervis pole hea. Siis tuleb hakata küsima, kust tulevad ülehomme meile eluliselt vajalikud ökosüsteemi teenused. Ühe sellise näitena tõi Kuresoo vooluveekogude ääres kasvavad metsad, mis aitavad veekogu temperatuuri hoida, et kalad saaksid seal kudeda.
„Laanerähni arvukus langeb Eestis väga kiiresti, umbes 5% aastas. Laanerähn on selline liik, kes sööb kuuse-kooreüraskit. Laanerähni arvukuse langedes saab kuusekooreürask aina rohkem vohada. Praegu on sellega juba suuri probleeme Eesti metsades,” kirjeldas Võhandu, kuidas kõik on omavahel seotud.
Arutelust jäi kõlama vajadus pesitsusrahu seadusesse kirjutada, et kõik reegleid ühtmoodi mõistaksid. Zingel ütles, et looduskaitseseaduse muudatuse eelnõus on need kuupäevad kaitsealade jaoks ka olemas.
Kuigi arutelu keskendus just pesitsusrahule, püüdis Kuresoo rääkida ka laiemast pildist. Lindude arvukuse vähenemise taga on lisaks kevad-suvisele raiele ka muid olulisi küsimusi. Üks nende seast on elupaikade kadumine.
Lahendustest rääkides on tema arvates pesitsusrahu kõrval vaja tegeleda raiumise intensiivsusega. „Suurem probleem on raie intensiivsus. Täna on meie metsade majandamine lageraiepõhine,” tõdes Kuresoo.
Poolteist tundi kestnud arutelu korraldasid MTÜ Päästame Eesti Metsad ja Eesti Ornitoloogiaühing ning seda juhtis Sten Weidebaum.
