Alates sellest sügisest on Vana-Vigala tehnika- ja teeninduskoolis avatud puukäsitöö eriala. Täiskasvanud esmakursuslaste järjekordsel õppeperioodil käisime uurimas, mida ja kuidas õpitakse.
Kui puutööruumidesse astusime, siis parasjagu puutööd ei tehtudki, kuid käis põhjalik tööriistade teritamine. „Me valmistame terariistu selleks ette, et saaksime teha puutööd,” sõnas õpetaja Rein Unn. Ta ise on õppinud rahvapärase puutöö meistri ja õpetaja Meelis Kihulase käe all, kelle jaoks on samuti hea ja terav tööriist puutöö põhialuseks.
Tegelikult oli puukäsitöö õppekava juba mõni aeg tagasi olemas, kuid enne käesolevat aastat ei saadud piisavalt suurt rühma kokku, et õppega alustada. Puidu- ja ehituserialade ning käsitööerialade osakonna juhtivõpetaja Kai Hermann sõnas, et puutöö on koolis mingil kujul kogu aeg olemas olnud, varem olid tislerid ja nüüd on mööblirestauraatorid ning rahvusliku joone hoidmine on alati üks eesmärk olnud.
„Nii et see rahvuslik puukäsitöö oli loomulik jätk. Ruumid ja asjad olid olemas ja Meelis Kihulane tuli appi õppe käimalükkamisel,” ütles Kai.
Rein usub, et tänu Meelisele ongi rahvuslik puukäsitöö rohkem pilti ja populaarseks saanud. „Ta on lihtsalt nii oma asja eest väljas, hingega selle sees. Tema eesmärk ongi seda kandepinda nii palju suurendada, et kui keegi ütleb, et tahab rahvuslikku puukäsitööd õppida mingis kohas, siis ta saab öelda inimese nime, kes seda seal õpetab. Meelise eesmärk ongi õpetada õpetajaid,“ rääkis Rein. Vajadusel kaasatakse Meelist õppesse, kuid Rein usub, et kui teda kutsuda, siis pigem teooriat rääkima. Käelise poole õpetamisega saab ise hakkama.
Õpe toimub Vigalas kaks korda kuus, saabutakse neljapäeval ja minnakse laupäeval. Rein sõnas, et neil on tõesti pikad õppepäevad. Selle peale mainis üks õppivatest naistest, et ega nad olegi selle tempoga veel harjunud. Alguses isegi pakuti, et õpe võiks olla kord kuus, nädal aega järjest. Sellise õppe soovijaid oli ka, kuid pärast esimesi õppepäevi olid kõik tänulikud, et siiski ei nõustutud nädalase õppega.
Õpitakse peamiselt tehnikaid (näiteks tahumine, hööveldamine, kirjamine) ja eesmärk on, et tehnika kinnistuks. Igale tehnikale leitakse vastav ese, mida teha. Esmalt tuleb aga endale töövahendid teha, millega lüüa ja mille peal lüüa, nagu Rein ütles.
Päev pärast meie kohtumist läks Rein oma õpilastega ERM-i hoidlatesse vanu esemeid pildistama. „Õppe üks eesmärke on see, et teeme puidust eseme, aga teine on see, kas oleme käeliselt piisavalt head, et saame tehtud samasuguse koopia,“ sõnas Rein.
Eesmärgid, miks rahvuslikku puukäsitööd õppima on tuldud, on kõigil erinevad. Näiteks ütles üks naine, et temal on puue, sklerosis multiplex, nii et jalad tal ei liigu hästi, kuid käed liiguvad. Puutöö on talle alati meeldinud, varem on ta näiteks endale väikekandle meisterdanud. Saadud oskusi plaanib ta ka rakendada. Oma mets on tal olemas ja erinevaid ideid, mida teha, on tal peas kogu aeg.
Rein ise teab omast käest öelda, et peale käeliselt paremaks saamise on rahvusliku puukäsitöö õppimine laiendanud ka tema maailmapilti. „Alates sellest taluelust kui niisugusest üldse see maailmapilt muutub teiseks, see ei ole enam kaheksast viieni mõtteviis. Muutub see mõtteviis, kuidas sa lähed metsa. Vaatadki seda puud ja mõtled, ahhaa, siit saan ma tooli seljatoe. Juba kasvavast puust sa tead, mis sa sealt saad. Sa ei näe kõiges ainult kütte- või saematerjali, vaid reaalselt seda, kuidas vanad meistrid oskasid tarbepuitu niimoodi ära kasutada, et see puit oleks kõige tugevam, kõige loogilisemalt ära kasutatud, ei üritaks sellest puidust midagi vägisi teha, mis ta ei taha olla. Selline puupäisus tekib. Ma enda kohta ütlen küll, et oleks nagu puuga pähe saanud,“ rääkis Rein.
Need oskused, mida rahvusliku puukäsitöö õpilased õpivad, tulevad kasuks restauraatorite puhul ja Rein sõnaski, et restauraatorid võiks teha asju nii, nagu nemad neid teevad. „Tänapäeval restauraatorid ei restaureeri seda eset sellisena, nagu ta tehti. Kui võtad selle vana talutooli, siis seda ei tehtud saematerjalist. See materjali kasutus ja käsitlemine oli hoopis teine,“ rääkis Rein. Neist tehnikatest, mida õpitakse, on kasu ka siis, kui näiteks taastatakse vana talumaja, mille juurde võiks kuuluda selline sisustus, nagu see vanasti oli.
Need esemed, mis rahvusliku puukäsitööna valmivad, ei ole laiatarbekaup, kuid need, kes sellega tegelevad, näevad aina enam, et seda on hakatud taas väärtustama. Rein on seda meelt, et mida rohkem olla pildis, seda rohkem osatakse seda ka väärtustada. Kui nende tööd pole näha, siis ei oska inimesed seda ka tahta. Seepärast näeb rahvusliku puukäsitöö tegijaid palju erinevatel laatadel ja näiteks Viljandi folgi ajal tegutsemas.
„Teadlikkuse tõstmine on oluline. Kui sa ei tea, kuidas asi käib, võidki arvata, et see kuskilt masinast välja lastud asi on käsitöö, kuigi tegelikult ei ole,“ lisas omalt poolt Kai Hermann.
