Olen üdini rõõmus, et minus süttis taas leek, mis suunas mind minema raamatukokku ühe teose järele. Nagu vaikselt tärkavad kevadlilled, tärkas minus kord kustunud armastus kirjanduse vastu.
Esimesel kaheteistkümnel kooliaastal meeldis lugemine mulle väga. Pärast gümnaasiumi lõpetamist viis tee välismaale ülikooli ja mingil põhjusel kadus igasugune huvi raamatute vastu. Olin sunnitud lugema erialakirjandust ja seda inglise keeles. Tunnistan, et see oli minu jaoks tüütu. Leidsin vabandusi – küll väsisid silmad, küll kadus keskendumisvõime. Võisin lugeda kümneid lehekülgi ja alles siis taibata, et olin terve see aeg hoopis millelegi muule mõelnud.
Natuke rohkem kui kuu tagasi oli mul kerge operatsioon. Seetõttu jäid ära igapäevased trenniskäimised ja vaba aega oli tohutult. Avastasin end pärast tööpäeva ainult teleka eest. See häiris tohutult. Liiga palju aega veetsin tuimalt ekraani vaadates ja mitte midagi omandades. Siis see leek süttiski. Ma otsustasin kirjandusele ja endale anda uue võimaluse.
Läksin Rapla keskraamatukokku. Seisin seal kui peata kana ja ei osanud kuskilt alustada. Ma olin justkui ühel suurel aasal, kus kasvab tuhandeid lilli, kõik erinevad, kuid ühtemoodi ilusad. Ja mul tuli välja valida üks, millega saaksin endale tõestada, et mulle lugemine siiski meeldib.
Kitsendasin valikut ja otsustasin eesti kirjanduse kasuks. Siis mõtlesin, et võiks lugeda midagi klassikast. Mõtted libisesid raamatu „Rehepapp“ peale, kuid seda olen juba kordi lugenud. Kriteeriume kokku pannes avastasin lugemata klassika – Andrus Kivirähki „Mees, kes teadis ussisõnu“. See mu valikuks saigi.
Ussisõnade läbi lugemine võttis mul vähe aega, sest ma armastasin seda raamatut algusest peale. Olin üllatunud, kui väga see teos mulle meeldis, sest kooliajal olin armastanud teistlaadi kirjandust. Eks iga lugeja leiab igast kirjandusteosest enda jaoks midagi. Minusse jäi konkreetselt sellest raamatust kummitama mõte, kuidas inimesed elasid ammusel ajal ühes loodusega. Raamatus oskavad metsaelanikud lausa loomadega rääkida (ussisõnad). Olgu, see on veidi utoopiline. Kuid looduse tundmine, sellega arvestamine ja selle kasutamine andis inimestele võimu. Loomadelt said nad süüa ja muud abi, olgu liikumisel või enesekaitseks. Rääkimata taimedest, mis praeguseni aitavad nii erinevate haiguste puhul kui ka sametise naha ja ilusate juuste saavutamisel.
Kuid ühel hetkel tahtsid inimesed hakata elama uhket külaelu. Nad hülgasid metsa, looduse ja loomad, et elada „kuninglikku“ elu: kummardada jumalat, kanda ilusaid riideid, laulda heledal häälel… Mets oli järsku justkui saatanast.
Olen alati uskunud, et loodusel on meile kõike pakkuda, kui me vaid oskaksime seda õigesti ära kasutada. Eks paratamatult on endalgi teatav mugavus tekkinud, kuid austan tohutult neid inimesi, kes suudavad ühel või teisel moel looduse ande kasutada. Neid, kes kasvatavad kõike ise, ja neid, kes teavad, mida kasvõi üks kapsaleht inimese tervisele võib anda.
Nonii, selleks oli vaja vaid ühte teost, et taassüüdata mitmeid leeke – üks neist on lugemine.
Mariliis Vest / foto: Siim Solman
