Kivi-Vigalast pärit mitmekülgne muusik Andres Uibo sai 60-aastaseks.
Ütled: “orelifestival” ja mõtled: “Andres Uibo”. Ütled: “Andres Uibo” ja mõtled tõsisest muusikast. Selline oleks esimene seos märksõnade “muusika” ja “Andres Uibo” vahel. Tema kuuekümnele aastale tagasi vaadates võib näha rahutu hinge mitmeid kümneid tegemisi, palju kordaminekuid. Siiski on kolm asjaolu – teisitimõtlemine, orelimäng ja kirikuelu –, mis torkavad Andres Uibo puhul ehk kõige enam silma.
Kes Uibot lähemalt tunnevad, näevad vaimusilmas kohe sissepoole pööratud pilguga tugevat meest, kes kihutab mööda Tallinna tänavaid, tume mantel pääsusabana lõhki, laia äärega kaabu poolpikkadele juustele surutud. Maestro mis maestro. Alati minekul, tegev, asjalik.
On kaugelt tunda, et teda kannab mitte maapind, vaid tuhin, et pea on tal täis elavaid mõtteid, ja kui ta seisatab, siis justnagu kasvaks maast välja ega kavatseks enam kuhugi liikuda.
Juune Holvandus / foto: Siim Solman
Loe pikemalt 20. aprilli Raplamaa Sõnumitest
