spot_img
-0.1 C
Rapla
Kolmapäev, 1 veebr. 2023
spot_imgspot_img
spot_img
ArvamusPoliitikas on saanud meisterlikkuseks mitte näha tõelisust

Poliitikas on saanud meisterlikkuseks mitte näha tõelisust

Pealkirjas toodud mõte on laenatud ühiskonnauurijalt Ivar Trönerilt, kes Raplamaa inimestele on kindlasti tuttav kui Ülo Vooglaidi raamatu “Aeg ja Vaim” koostaja.

Ajal, mil Riigikogu Reformierakonna ja IRL-i saadikud Toompea saalis ennastsalgavalt võitlevad haldusreformi nime all Eestimaa kui terviku lõhkumise eest (sest reform sõidab üle  mitte ainult piiridest, vaid ka inimestest), loen ma raamatut mehest, kes esimesel iseseisvusajal kunagi seda tervikut ehitas. Kaul-Andrus Kadaku raamatut “Mitme taeva all” (Kirjastus Välis-Eesti, Stockholm, 1974) võib lugeda mitte ainult kui mälestusi, vaid ka kui teost, mis – rääkides minevikust – kummalisel kombel avab meile hoopis Eesti tänase päeva mured, vastuolud ja probleemid, nagu need oma tõelisuses on. See on suure kirjanduse saladus, et aeg voolab temas mitmes suunas.
Kaul Kadak, 20. sajandi esimese poole haritlane, EÜS Veljesto liige, oli üks meie riikliku ja rahvusliku elu rakendajatest, kes töötas mitmetes valitsusasutustes, sealhulgas haridusministeeriumis. Tema edasine saatus kulges nagu paljudel vabariigi kodanikel: 1943 kodumaalt pelguminek Soome, vabatahtlikuna liitumine Soome sõjaväega, 1944 põgenikuna Ahvenamaa kaudu Rootsimaale. Rootsis lõi Kadak kaasa mitme Eesti organisatsiooni loomisel. Kui sõjajärgsetel aastatel selgus, et Rootsi hakkas balti põgenikke Nõukogude Liidule selle nõudmisel välja andma, otsustas Kadak koos abikaasaga minna nii kaugele kui võimalik. Tema edasine saatus seostub õpetajaametiga Lõuna-Aafrikas.
Raamat lõpeb teatepulga andmisega tulevastele põlvedele: “Kuidas ka ei asetuks tähed ja tähtede teed tuleviku poliitilises taevalaotuses ja millise näo ka ei võtaks omas vaimses ja moraalses olemuses homne maailm, nii kaugele kui meie omas inimlikus piiratuses ulatame nägema, usun ma, et eesti rahva püsimine ja kasvamine oleneb meie oma kõvadusest ja visadusest töös ja võitluses ning meie kindlast ja murdumatust tahtest jagu saada igast raskusest ja vägivallast, mis meie teele ette jääb.”
***
Ma tsiteerin Kaul Kadaku 1972. aastal kirjapandud mõtet natuke ka lohutuseks endale, sest ausalt öeldes ei saa ma aru, mis täpselt Eestis praegu toimub. Miks mõni poliitik, keda pidasin mõistlikuks, arukaks ja Eesti-missiooni kandvaks, on täna nagu ümber sündinud, hääletab Riigikogus “nagu vaja”, lehvitades lippu: elagu suurvallad! Mis hea sisu terendaks maaelule selle läbi, kui suurvallas on vähemalt viis tuhat inimest, veel parem, kui 11 tuhat ja hoopis parem, kui oleks 20 tuhat? Reformi-innus saadikud näivad ise aga jäägitult uskuvat “Eesti imesse” suurvaldade näol ja kiruvad maapõhja opositsiooni, kes takistab nende toredat plaani ja sundis koledale öötööle.
Ja maakad on ju omaette uimane rahvas, ei ole vaimustuses peade kokkuliitmistööst. Nii kõlabki Toompealt alla maale reformijate mantra: kes vabatahtlikult ei liitu, need sundliidetakse.

Sirje Endre, Juuru vallavolikogu esimees
Loe pikemalt 8. juuni Raplamaa Sõnumitest

7 KOMMENTAARID

7 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare
Sõnumid
Kõik uudised
Kuulutused