5.7 C
Rapla
Kolmapäev, 24 apr. 2024
ArvamusHingega hooned mu südames

Hingega hooned mu südames

Aina enam märkan, kuidas mingid märgid, juhused, sünkroonsused viivad mind mõisate juurde, nii piltlikult kui ka sõna otseses mõttes. Elu lihtsalt viskab seda teemat aina enam mu teele.

Hiljuti ütleski üks mõisaomanik, et kui ikka kõrgemalt poolt on määratud mõisate teemaga tegelda, siis see tuleb minuni ühel või teisel viisil.
Kunagi ammu-ammu, kui olin alles teismeline, oli mu suhtumine mõisatesse hoopis teistsugune. Kogu see temaatika oli kuidagi nii vastukarva. Mõisnikud olid ju meie rahva orjastajad ja tegid palju paha. Ühtegi mõisahoonet polnud ma lähemalt kunagi näinud.
Gümnaasiumis korraldati meile aga kaks ekskursiooni mööda Eesti mõisaid. Enam küll ei mäleta kahjuks, mis mõisatega täpselt tegu võis olla, kuid ma armusin ülepeakaela nendesse. Nüüd on sellest armumisest kasvanud armastus.
Miski neis hoonetes võlub mind jäägitult. Seal on nii palju ajalugu, tundeid ja emotsioone sees. Mõisatest õhkub suursugusust ja väärikust. Kunagi oli Eesti tuhande mõisaga maa, aeg on aga teinud oma töö. Mõisahooneid on põletatud, lammutatud, üles ehitatud ja ümber ehitatud, tühjaks varastatud ja hooletusse jäetud. Üle poole kunagistest mõisatest on hävinud, ülejäänud on suuremal või vähemal määral säilinud.
Hea meel on näha, et aina enam on neid inimesi, kes mõistavad, milline väärtus on tegelikult mõisahooned ja nendega kaasas käiv ajalugu. Hakkab kaduma see trots ja põlgus, mis seoses orjapidamisega mõisate suhtes on. Mõisatel on siiski veel lootust saada osaliseltki tagasi endisaegne hiilgus.
Halba tegid siiski mõisnikud, mitte mõisahooned ise. Ja sageli unustame ära, et sellest ajast on sündinud ka palju kasu. Küllalt leidus mõisnikke, kes olid talupoja suhtes heatahtlikud ning edendasid kultuuri ja haridust oma piirkonnas. Me kurvastame tolleaegsete talupoegade elukäigu üle, kuid kas see tänapäevane pangaorjaks olemine on kuidagi erinev ja parem? Ei ole midagi uut siin Päikese all…
Minevikku muuta ei saa, kuid saab muuta oma suhtumist sellesse. Nii et ehk tasuks tähelepanu pöörata sellele, mis seoses mõisate ja mõisnikega on head olnud. Võimendub see, kuhu suunad oma energia. Ja selle energia võiks suunata vähegi säilinud hoonete taastamisele ja mõisate tunnustamisele majandust ja kultuuri edendava kohana, nii minevikus kui ka tänapäeval.
Mõisates on palju rohkem hinge sees kui enamikus tänapäevastes hoonetes. Vanasti olid mõisad isemajandav üksus ja kodu, miks ei võiks nad seda ka tänapäeval olla. Kuni mul endal pole võimalik reaalselt mõnda hävimisohus mõisa päästa, tahan vähemalt kuidagi koputada inimeste südametele, pöörata tähelepanu sellele, et meil on nii palju ilusaid ja väärikaid hooneid, mis ootavad oma pererahvast.
Mõisa taastamine on vaevarikas ja kulukas missioon, mis nõuab kõvasti tahet, kuid tasu on ka vastav. Saab teha midagi oma kätega, luua midagi püsivamat, pakkuda teistele midagi ilusat. See on võimalus eneseteostuseks ja unistuste täitmiseks.
Mõisad on osa ajaloost, kultuuri allikas ja pärand, millest tuleb hoolida ja kui mitte just armastada, siis vähemalt austada. Nende hoonete ajalugu on osa meie ajaloost, eestlaste kujunemisloost.

Helerin Väronen