spot_img
-0.1 C
Rapla
Kolmapäev, 1 veebr. 2023
spot_imgspot_img
spot_img
ArvamusVäikesed inimesed, suured mured

Väikesed inimesed, suured mured

Tänasest lehest võib lugeda Rapla valla lasteaia- ja hoiukohtade kohta. See teema puudutab ka mind kui lapsevanemat, kes kasvatab alla kolmeaastast last, kelle pidin olude sunnil vaatamata esialgsetele plaanidele enne 3. sünnipäeva lastehoidu paigutama.

Ma teadsin juba enne, kui mu tütar sündis, et niipea, kui ta ilmavalgust näeb, tuleb ta laste­aia järjekorda panna. Seda juttu kuulsin igalt lapsevanemalt ja teisteltki, sest on ju üldiselt teada, et lasteaiakohti napib ja selleks, et last enda eelistatud asutusse saada, tuleb hakata kohe tegutsema. Sama teadmine on aktuaalne ka täna, kaks aastat ja mõned kuud hiljem.
Sellest võib juba ise järeldusi teha, kui ajutine mistahes lasteaiakohtade puudus meil mistahes piirkonnas ikkagi on, kui on juba üldteada selline asjaolu, et sama kindel kui on lapsele nime panek, on ka vajadus laps kohe lasteaia järjekorda panna.
Ma ei ole väga kiirustaja inimene ja nagu enamiku asjadega, oluliste või vähem olulistega, viibis ka see lapse lasteaeda järjekorda panemine. Elu näitas, et parem oligi, sest muutused tõid kaasa selle, et panin oma tütre lasteaiakohta ootama hoopistükkis Märjamaale, mitte elukohajärgsesse valda Raplasse, sest just sinna otsustasime end kenasti hiljemalt tütre 3. sünnipäevaks sisse seada.
Siis tegi aga elu jälle ühe ootamatu pöörde. Äkki selgus, et tütar peab siiski minema aeda või hoidu ja mida varem, seda parem. Enam ei olnud varianti, et üks vanemaist jääb koju, tööle pidime minema mõlemad. Mida aga teha, kui oled registreeritud Märjamaa valla elanikuks ja oma lapsega kodulähedases lasteaias järjekorras, aga elad ja töötad veel alaliselt Raplas? Kui see maja, mis Märjamaal ootab, on endiselt elektrita ja veeta ning peal on veel üksnes pool katust? Ümberregistreerimine mõnda uude valda oli välistatud. Vaimselt väsitav, füüsiliselt tülikas, emotsionaalselt väljakannatamatu.
Panime lapse järjekorda hoidu, saime koha. Palusime Märjamaal lasteaiakohta, saime koha. Ühest küljest väga tore. Koduvallas on meie lapsele koht ja teda oodatakse. Kuidas aga harjutada last lasteaiaga kodust 25 km eemal? Eriti, kui ei ole isiklikku sõiduautot. Mõeldamatu. Kui tasuv oleks maksta lapsehoiuteenust, kui see maksab rohkem kui pool palgast? Tõenäoliselt mitte kuigi tasuv.
Vallaametniku tõukel kirjutasin vallale avalduse, kus kirjeldasin meie olukorda, et püüdleme Märjamaa poole, oleme sinna registreeritud elanikud, aga elame veel mujal. Kuid meil on vaja tööle minna, et ikka elus püsida ja varem Märjamaale jõuda. Mu ootused ei olnud suured, oleksin leppinud ka teadmisega, et keegi on üldse mu avaldust lugenud. Tundus igati mõistetav, et kui on võimalus rahaliselt kokku hoida ning otsest kohustust erandit teha ei ole, siis ka ei tehta.
Elu üllatas jälle. Saabus teade, et Märjamaa vald on nõus hüvitama meie lapsehoiuteenuse kulud määrusega ette nähtud ulatuses kuni järgmise aasta augustikuu lõpuni. Meist saigi see erand.
Nad ei pea, ei ole kohustatud, aga neil on võimalus ja vabadus otsustada, valida. See võib tunduda nii väike asi, tühine lugu, aga meie pere jaoks on see suur, väga oluline ja ma ei unusta seda mitte kunagi, kuidas meie koduvald meile vastu tuli.
Olgu see siis lohutuseks neile, kes kahtlevad ja kõhklevad, kas on võimalusi ja valikuid, kui ette pandud tingimuste raamidesse ei mahu. Vahel siiski on.

Stina Andok/ foto: Siim Solman
Loe pikemalt 19. oktoobri Raplamaa Sõnumitest

0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare
Sõnumid
Kõik uudised
Kuulutused